Lugesin õhtul, et kaarnakiri on must kivi, mille kaaren olevat siia toonud Jordani jõe äärest. Selle kivi abil võiks lindude keelt mõistma hakata.
Mõtlesin magama jäädes, mis oleks, kui... no leiaks selle kivi. Kas ma riskisin proovida, võõrkeeleoskuse hetkega omandada? Loomult olen ju hullult ettevaatlik.
Usun, et mida vähem mul elada on jäänud, seda suurem on võimalus, et siiski riskiksin. Jääb ju võimalusi imet kohata päevade kahanedes üha vähemaks.
Ei, ma ei kurda muidu imede vähesuse üle. Hoia aga silmad ja süda lahti, siis kohtad neid kui mitte igal sammul, siis igal teekonnal vähemalt.
Mida ma linnult teada tahaksin? Aga võibolla nad ei vastagi küsimustele, ei lasku vestlusse. Lihtsalt kudrutavad puuladvas ja sina kikita kõrvu, et neid mõista.
Vanasti olnuks muidugi huvi teada saada kaugetest maadest. Nüüd istu lennukisse ja lenda ise kohale. Mida võikski soovitada. Neile, kel piisavalt sääste.
Kaugel kuuled ju iseenda häält ka hoopis teistmoodi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment