Ütleme nii, et muu on saladustelooriga kaetud, aga üht-teist ikka ütlen. Et mõnel nädalavahetusel võib elada hoopis teistmoodi elu. Näiteks kutsub sind keegi ühte miljonilinna, et koos nädalalõppu veeta.
Miljonilinn on muide siinsamas, nurga taga. Vaevu kolmveerand tundi lennukiga ja juba oledki kohal. Buss viib su hotelli, mida ehitusmehed veel viimistlemas. Väidame, et üks Lõuna-Euroopa ärimees on selle taga. Värvikirev igatahes. Ja piisavalt luksuslik.
Tervituskokteil, tugeva ingverilõhnaga ning väga värskendav. Väga ahnelt ei tohi kulistada, viisakas asutus ikkagi.
Siis teatriõhtu maailmanimega teatris, maailmanimega tükki vaatamas. Ooper, muide. Publik mitte nii väga pidulik, aga asjatundlik. Pileti hind - maailmalinna vääriline. Elamus - oli.
Hommikul "kunstisaal". Sealt naastes ootab hotellitoas magustoit inglisekeelse sünnipäevasooviga. Tõlgendame nii, et keegi oli mu passi vaadanud. Mis polnud ka eriti keeruline, sest pass jäi sisenedes vastuvõttu. Tänan igatahes. Kasvõi eesti keeles.
Viimase päeva hommikul Moika kaldapealne. Nagu sõda oleks üle käinud ja mürsukesti külvanud. Ma ei tea, kuidas see peenema nimega võiks kõlada, aga maakeeli on ta koerasitt. Kevad kahandab lumehanged ning viib kõik julgad ja junnid ühele tasapinnale. Sina otsi lihtsalt kohta, kuhu king maha panna.
Süda läks pisut läilaks, õnneks puhus üsna jäine tuul. Puhus klaariks.
Jaani kirik tundus kodune. Ei mingit kulda, vaid must ja valge. Laulja hõikab korraks ja teeb paar käteplaksu. "Väga hea akustika," võtab ta kokku.
Siis istub ta klaveri taha ja laulab.
Imed on siinsamas.
Pisarad kurgus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment