Üht kummalist põõsast otsides

Kui tahate imet kogeda, peatage tee ääres auto, silmitsege vana veski varemeid, kohtuge perenaisega, rääkige talle kõva häälega tema enda salajastest unistustest. Edasi juhtub kõik juba ise.

6. augustil 2009 kirjutasin Maalehes järgmist: “Kes oskab leida Lääne-Virumaalt Võivere veski ning veski lähedalt sirelipõõsa, võib kinnitada, et on külastanud UNESCO maailma kultuuripärandi objekti. Tõsi küll, muru alt pole pärandit ennast näha.”
Asjalood on nüüd hoopis teisiti. UNESCO pärand on vahepeal sirelipõõsa varjust välja kaevatud ning klaaskatuse peale saanud. Enamgi veel: klaasist püramiidi juures on infotahvel ning tee ääres pruunika taustaga viit.
Neile aga, kes klaaskatuse all mingit imet näha loodavad, pean küll pettumuse valmistama: seal asub kõigest lubjaseguga kaetud vundament mõõtmetega 204 × 204 cm. Täpsemalt see, mis on järel Struve meridiaani Võivere otspunktist.
Samas on sel rajatisel teadusajalooline väärtus: omal ajal oli Võivere otspunkt üks paljudest abivahenditest, mille abil täpsustati planeet Maa suuruse ja geomeetrilise kuju mõõtmise tulemusi ning täiendati maa- ja merekaarte.
Et see UNESCO-paik nüüd Kalev Viiksaare ja Liivika Harjo õues asub, on puhas juhus. Arvestades aga pererahva praegust kiindumust ostpunkti – saatusliku tähtsusega juhus.
Pärast Maalehes ilmunud lugu – oli sel asjaga põhjuslik seos, pole teada – tuli kokku seltskond ja juuris sirelipõõsa välja. Juba varem oli Väike-Maarja vallavalitsus tellinud OÜ-lt Vana Tallinn otspunkti eksponeerimise projekti.
Edasine on olnud juba vormistamise küsimus. Muu hulgas vormistati ka MTÜ Võivere Tuuleveski. Selleks et veski korda teha ning otspunktile lisaväärtust pakkuda. Ja ka vastupidi.
Plaanid on suured. Veski peab korda saama ning seal Struve–Tenneri muuseum avatama.
Nüüd tuleb ehitisele korralik pea meisterdada ning tiivad külge panna. Sellega tegeleb OÜ Muinassepp. Ehk minu sõber Tõnu Sepp koos teiste Saaremaa meestega.
Kui see töö tehtud, ehitatakse välja ruumid. Vilja ilmselt Võivere veskis enam jahvatama ei hakata, küll aga veskijutte ning veskiliste jutte, loodab Liivika Harjo.
Ühe jutu rääkis ta ise. Nimelt tulid kolm aastat tagasi tema õuele kaks meest – Sulev Oll ja Tõnu Sepp – ning rääkisid nii veenvalt samu mõtteid, mida ta ise endale kõva häälega kõnelda ei julgenud.Nii lükkas juhus käima sündmuste rea, mille lõppu pole lähematel aastatel küll näha.
Tore. Aga kuhu sai paljuräägitud sirelipõõsas? Sai uue omaniku ja kasvab nüüd mujal, eemal rahvusvahelisest kuulsusest.