Kui keegi saab alles 25

Sügis on muidugi, teadagi, loomulikult ja otsekoheselt tärkava kurvameelsuse aeg. Seda saab muidugi veel võimsalt võimendada. Näiteks kooli algus. Abikaasa sünnipäev. Tuttavate sünnipäevad, sugulaste sünnipäevad. Augusti lõpp ja septembri algus on ausalt öeldes otsekui märklaud, mis täpsetest laskudest auklik. Siis on hea võtta pliiats ja midagi kirjutada.
Päeval, mil mu täditütre poeg Marko sai 25, kirjutasin nii:
"Mõneti on maailm üks kummaline ring. Osad jõuavad peaaegu et kohalegi, teised alles alustavad. Kusjuures alustajad peaksid nagu olema eelkäijate kogemuse võrra rikkamad.

Õnneks vist pole. Nii saame ikka minna ja minna, ikka tuult tallata, ikka pilvi püüda, ikka kogeda, nutta ja vanduda, rusikaid rõõmus taeva poole raputada, ise mõelda ja otsustada, üldistada, luua oma filosoofia, saada ise kõige targemaks, näidata maailmale, kuidas tegelikult peab, olla otsekui olümpiavõitja, loopida oma lillekimpe pealtvaatajate suunas, suudelda ning olla suudeldud, lasta vahuvein vahuveini järel taeva poole ning veidike ka klaasi, siis sellest kõigest väsida, vaikselt vananeda, lükata ise oma teooriad ümber, vanduda alla, leppida, kibestuda, veidi aja pärast leida elurõõm hoopis väiksemates asjades, rõõmustada iga algava päeva üle, kevade üle, suve üle ja lõpuks isegi sügise ning talve üle, selle üle, et lehed tõmbuvad kollaseks ja punaseks, et hommikuti on hall maas, et mets kohiseb õhtuti tumedalt, et tähed kukuvad ning meie saame seda näha, et kusagil kraaksatab hiline vares ja siis jääb kõik vaikseks, nii vaikseks, et on kuulda, kuidas su enda süda lööb.

Kõige selle järel on hea minna tuppa, kohendada kallitel inimestel, kes juba magavad, tekki, istuda korraks tugitooli, kuhu ulatub ka tänavalambi valgusvihk ning kuulata, kuidas kell tiksub aega hommiku poole.

Pane lootusega edasi, Marko!"

Pilt on varastatud Marko kontolt FB-s.