Pilte Püha Vaimu kirikust. Oli sügisõhtu

Mul on elus teinekord õnne kohtuda nendega, kellega ma nagu poleks pidanud kunagi kohtuma.
Moekunstnik Mari Kanasaarega, kes "Printsessi voodikohendaja päevaraamatu" pildid tegi. Või Jüri Arrakuga, kes "Sõnad iseeneses" illustreeris.
Või veel mitmete ja mitmetega, näiteks poetess Olivia Saarega, kes võtavad ka väikeseid, peaaegu tühiseid asju teha tõsiselt, nagu nendest sõltuks ei vähem ega rohkem kui kõik.

Jüri Arrak tuli "Sõnad iseeneses" esitlusele Püha Vaimu kirikusse ning lausus lihtsaid ning sooje sõnu raamatu ja koostöö kohta. Ning jagas väga vahvaid autogramme. Aitäh!

Õnn iseeneses oli muidugi ka see, et Mirtel Pohla ütles pakkumisele jah, võttis luulekogu, kõpsutas kiriku rõdule ja luges sealt küünlavalgel luuletusi sellise häälega, nagu näitlejannad ikka loevad. Vähemalt need, kes armastavad sidrunheinateed.

Pärast pani ta räti stiilselt pähe ning kadus vaikselt novembripimedusse. Aga tema öeldud sõnade kuma jäi. Võibolla on seal veel praegugi. Samas hoones, kus kunagi kõneles Balthasar Russow.

Või võtkem näiteks Piret Hansen, kes pealetükkiva haiguse hetkeks kõrvale lükkas, pilli võttis ning tubli tunni külma kannatas, et mängida puhast ning ilusat muusikat, äratada meie alatasa uinuma kippuvat südant.

Minu meelest oli see imeline õhtu. Üks neist, mis paneb uskuma, et uued hommikud on väärt seda, et neid oodata.

Tänan kõiki, kes on (minusse) uskunud.
Ja neid, kes on vaevaks võtnud midagi teiste jaoks teha.

Fotod: SVEN ARBET