Muidugi pole elu veel möödas.
Lihtsalt sügis ... on üllatavalt lähedale tulnud.
Iga aastaga on ta valusam. Natuke viimasem kui eelmised.
Kuidas olla nii, et nende viimaste ning selle päris viimase peale ei mõtle?
Eks ikka ennast taga ajades. Tehes seda, mida on parem varem teha. Olles vajalik.
Pealegi, sügist on vaja ju ka kellegagi täita. Olen siis vabatahtlikult nõus.
Tunnen end nagu äsja pressitud, purkides settiv õunamahl.
Tõde tõuseb ja vale vajub, selgus saabub.
Igavik laseb õhtuti end ära tunda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment