Sain hiljaaegu ühe kutse. Olete oodatud ja nii ja naa. Et Haljala kool, kus te suvatsesite mõned aastad ajalugu õpetada, saab nüüd 325. Et tulge vaatama, kuulama. Visake viina, tehke tantsu. Võibolla varsti polegi maakoolis enam põhjust laulda ja tantsida. Uks naelaga kinni ja aken kiviga sees.
Ei Haljalas see asi nii hull ole sugugi. Küllap tehakse sülti ja pannakse rosinaidki saia sisse.
Luuletus aga on selline:
Olin kord kooliõpetaja.
Maa sool, ühesõnaga.
Siis sai villand.
"Soolake ennast sisse
koos oma maaga!"
põrutasin
ja lahkusin.
Aga tagasi mõeldes
on kusagil sooltes
ikkagi veel
kummaline tunne.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment