Tuvisitt ees, seltsimees Võsa järel

Ühel sügisesel laupäeval oli mul võimalus osaleda ühel tänuväärsel ettevõtmisel. Nimelt kutsus mu poja kodukool vanemaid talgutele, et vabastada pika ajalooga maja pööning veidi lühema ajalooga prügist.

Prügist vabanemine iseenesest on ilus ja üllas toiming, lisaks veel tuletõrje-eeskirjade järgimine. Hommik aga kujunes huvitavaks ka emotsionaal-esteetilises võtmes. Ning tõi meelde ühe pühapäevaõhtuse saate ETVs.
Võtsime rivvi. Rivi ülemine ots ulatus pööningule, alumine tänavale prahti ootava veoauto juurde. Oli tunne nagu aastaid tagasi, kus ühtsust sai kogu maailmale näidatud just üksteise kõrval seismisega.
Siis läks lahti. Sulle, mulle, temale, järgmisele mehele, tema kõrval seisvale kõhnukesele naisele. Siis kadus tükike koli juba trepikäänaku taha ning prantsatas minut hiljem autokasti.
Üllatus-üllatus, aga laka peal konutanud kraami hulgas hõivasid kindla liidrikoha stendid, mis omal ajal kandsid kommunismi ideid. Või vähemalt valet. Ühed valetasid stendile, teised lugesid või vaatasid seda. Kõik tegid näo, et uskusid, mõned ehk uskusid ka. Aeg oli selline – ENSV.
Stendidele järgnesid toolid. Ülemuse pehmemad, lihttöötaja kõvemad, disainilt selgelt nõukogude aega liigitatavad. Siis kirjutuslauasahtlid, isegi tuhatoosid välisnurgas. Ning tuhatoosides kustutatud sigaretid.
Mis sul kontorirotina ikka teha oli, sirgeldasid midagi paberile ja pärast tegid suitsu ning võtsid pitsi konjakit! Et kui ülemuselt pähe saad, on pea natuke pehmem.
Olukord oli telesaate omaga nii sarnane, et polnuks üllatus, kui sahtlite ja toolide järel tulnuks mööda treppi alla ka seltsimees Võsa, kõiketeadev, kuid samas ettevaatlik muie näol. Võtnuks peidupaigast pudeli lõunavabariikide konjakit ja valanuks pitsikese...
Konjakit, tõsi, laka pealt ei leitud. Küll aga kaheksa madratsit, hulk kokkukägardatud pakkepabereid, paar tuletõrjekappi ning kolm mereväelase üleriiet, kuldsed nööbid ees. Ning muidugi tuvisõnnikut, lausa ohjeldamatus koguses.
Miskipärast meenutas tuvide väljaheide ENSVd. Suurt tööstusettevõtet, kus mu isa oli ohutustehnika insener, lisakohustusega ka tuvidele midagi niisugust serveerida, mis nad igavesele unele suigutaks. Et õitsev sotsialism hallika korra alla ei mattuks.
Ometi vaatan ma võimalusel telekast seda “ENSVd”.Teiseks on kahju, et asi tõesti nii oli. Et me mängisime seda mängu kaasa. Lehvitasime lippe, marssisime, puhusime fanfaari. Kirjutasime kirjandeid sellest, et peame leiva eest tänama kombainerit, leivakombinaati, aga eelkõige seltsimees Brežnevit, kes sel kõigel sündida laseb.
Aga oli mis oli, näe, läbi elasime. Natuke valetasime, natuke slikerdasime, natuke võtsime “tööd koju kaasa”, ostsime althõlma ka mõne paari “kuluvaid”, aga nüüd elame kapitalismis.
Need, kes meile ENSV ajal teksasid müüsid, on – kui neid 1990. aastatel juhtumisi ära ei koksatud – lugupeetud ärimehed. Meie oleme aga ikka need, kelle jaoks paar korralikke teksasid on väga oluline väljaminek.