Noorespõlves olin ma Gunnar Grapsi muusika kõva austaja. Endalegi ootamatult, sest mu isale meeldisid kõige enam lõõtsa- ja kandlelood ning ema hingeeluga sobis Vello Orumetsa romantika. Mina aga leidsin enda jaoks selle lõhestavhäälse trummari ja nii venis meie kodu tagatoa ukse alt tihti välja Lady blues.
Kiindusin Grapsi muusikasse isegi nii, et kui mees tõesti enam ei jaksanud ja kirstukaane enda järel kinni tõmbas, läksin teda ära saatma.
Tumedas riides mehed olid seal, aga valgete lilledega. Küllap oskas Gunnar vaatamata oma tõmmule välimusele ning tumedatele riietele enda ümber küllalt valgust külvata. Siiamaani panevad tema bluesid hinge värisema ning pole kindlalt teada, on see vaid nooruse taganutmine või kestavad need meloodiad ajas sama võimsalt edasi.
Võibolla seepärast sõitsime ühel augustiõhtul Haapsallu. Grapsi lugusid kuulama. Muidugi polnud see enam see. Seda ei saa kunagi enam olema ega tulema. Kui pole meest, pole ka seda jõudu, mis kasvõi raudkangi palja mõtega kõverasse väänas.
Aga aitäh ikkagi. Neile, kes tulid ja timmisid hinge minevikulainele. No keevitati ikka võimsalt, võin kunagise tehase pojana võrdluseks väita. Ning tehti järele. Peaaegu nii hästi, et kui laulja pärast lagedale poleks tulnud, võinukski jääda uskuma, et ehk selle tumeda õhtuse pilve taga...
Küllap ta seal pilve taga või peal oli. Niisugused mehed lihtsalt ei saa kaduda. Nad on ikka sel pisut kõledal sügisõhtul ja ikka sellessamas äärelinnas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment