Kummaline asi see vananemine. Hallist habemest saan ma aru, aga sellest mitte, et sügised nukramaks muutuvad. Kuid muutuvad. Õhtud lähevad varem pimedaks ja hommikud udusemaks.
Tahaks olla kusagil mujal ja hoopis teisiti, kuigi voodis on ka hea ning pakettaknad hoiavad kohaliku kliima eest.
Viimasel ajal olen palju mõelnud oma isa kodukülale Urtjale. Jah, muidugi, mis küla see ka oli, vilets maa ja vaene rahvas, aga ega ma sinna põldu harima ja palkmaja ehitama lähegi. Läheksin lihtsalt otsima. Midagi.
Mida, pole ma endale veel selgeks teinud. Aga ma kujutan ette, kuidas ma seal seisan ja kuidas tuleb tuul. Umbes nii, nagu isa matustel, kui ma sealsamas Urtjas seisin ning isa mälestuseks lugesin.
Võibolla on see niisugune tuul, mis viib ka kaasa. Nii ei julgegi ma üksi minna. Samal ajal tahaks sel hetkel just üksi olla.
Vähemalt praegu mõtlen ma nii.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment