Nüüd on see miski siis nii

Oli üks kena sügispäev. Palju ilusaid inimesi. Palju ilusaid laule. Palju ilusaid sõnu.

Nüüd on see siis olnud. Me oleme seda näinud, kuulnud, nüüd saame seda hinges kanda. 

Hing on õnneks piisavalt avar, enamasti tundub sinna emotsioone veel ja veel mahtuvat. 

See oli tõeliselt Tea päev. Väike, aga ilus tasu selle eest, mis on olnud. Et on olnud luua ja jagada. Ikka väga palju, kui korraks seisatuda ning järele mõelda. 

Kellele aitäht öelda? Kõigile, kes tulid. Aga ka neile, kes ei saanud tulla, aga mõtlesid. Veel ka neile, kes oleksid teadnud mõelda, et just nüüd on õige aeg mõelda. 

Meie oleme ja teie olete. Me oleme koos ka siis, kui me koos ei ole. Me mõtleme, mida te oleksite teinud meie asemel. Ja meie teie asemel. Me oleme üksteise peeglid. Vahel on siis hea kokku tulla ning peeglisse vaadata.

Muidugi olete te pisut vanemaks jäänud. Aga ei midagi hullu. Veel jaksate, meie ka. Vahel siiski on juba tunne, et tuleks mõni tugevam tuul ja laseks meil lennata. Kuhugi. Mõnda käimata paika.

Aga see on vaid hetk. Siis taltume taas, et olla teiega.