Kõigepealt huvitab mind, miks me jõulude, nende rõõmsate pühade ajal, ikkagi oma kurvameelsusest lahti ei saa. Et tood küll kuuse nurka, pakid salaja, et paberi krabin kingi saajate tähelepanu ei köidaks, karusid ja nukke, aga südames on ikkagi tunne, et parimad ajad on juba möödas.
Et parimate aegade möödumise tunne vaevab iga põlvkonda, kes pole parajasti see viimane põlvkond, võin kinnitada, et enamiku jaoks ongi paremad päevad möödas. Need jäävad lapsepõlve, kus paljud asjad, kui mitte kõik, tundusid võimalikena.
Täiskasvanuks saamise võlu ja valu ongi selles, et enamasti oskad vahet teha, mis on võimalik ja mis võimatu, mis on päris ja mis välja mõeldud. Selle võiduga aga kaotame midagi väga olulist. Nii olulist, et pisar tuleb silma. Ka jõuluvana mantlit selga ajades.
Sest eks see ole „jõuluvanaks olemine“ omalaadne pühaduse rüvetamine. Olla ise see, kellesse lapsena nii väga uskusid, hiljem siiski veel lootsid ning siis seda mängu kaasa hakkasid mängima. Kellesse me siis lõpuks uskusime? Iseendasse! Tore seegi!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment