Imed sünnivad ka Aseris

Ida-Virumaal Aseris nädalavahetusel peetud kohaliku puhkpilliorkestri kontsert erines kindlasti sajast, võibolla isegi tuhandest omataolisest. Tosinast mehest, kes 15 aastat tagasi pigem matuse- kui rõõmulaulude poole vaatasid, on saanud tõeline orkester, keda ei pea häbenema ei mängijad ega publik.

Platsis oli umbes 30 mängijat - täpset lugemist takistas tõsiasi, et ka küllalt laial laval istusid moosekandid üksteise taga rohketes ridades. Teisisõnu - klarnetimängijad varjutasid kõik teised. Õnneks küll vaid keha, mitte muusikaga. Sest muusikasse mahtusid kõik. "Super, Kait!" pistis Eesti üks tippsaksofoniste Virgo Veldi pärast kontserti käe oma koolivenna, dirigent Kait Tiitso pihku.

Tõenäoselt olid Kait Tiitso pihud pärast kontserti üsna higised. Ikkagi saalitäis rahvast, patuga pooleks arvutades 400 inimest, väga suur mitmendik viimastel aastakümnetel kokku kuivanud valla elanikest. Pillimeeste abikaasad, lapsed, õed-vennad, emad-isad. See pole liialdus, arvestades, et vanim mängija orkestris on 69, noorim 13-aastane.

Kohal ja isegi laval oli mehi, kes orkestris mänginud pool sajandit. "Minusugune 85-aastane mees ei jaksa siiski lavale ronida," tunnistas elupõline trummimees Ants Jaanru ning sai tänulilled lava ees. Tükis nooremad, kuid poolesajandise mängijaminevikuga Rein Musten ja Uno Takjas said aga kingi laval, ikka veel pasunat käes ja suul hoides.

Võibolla oligi sajanda sünnipäeva kontsert nende ja paljude teistegi Aseri orkestri liikmete tipphetk muusikas, sest mängiti koos selliste tippudega nagu Kaire Vilgats, Koit Toome, vanaema poolt Aserist pärit Gerli Padar ja lausa oma küla mees Virgo Veldi.

Mis seal salata - mitmetel puhkudel puudutati ka kunsti lumist kõrgust. Eriti tipu lähedale jõudsid oma duetis Gerli ja Kaire. Oleks rahval rahulikult plaksutada lastud, istuksime saalis ilmselt veel tänaseni.

Oma panuse, kahjuks küll negatiivse, andsid kontserti suured sõnameistrid ehk juubilari õnnitlejad. Kallid kõnelda armastavad sõbrad ja mittesõbrad. Ilmselt peaksite mõtlema, kas teie jutujoru ja kodukootud vaimukused ikka on need, mida peale vapustavat kontserdielamust veel pool tundi kuulama peab.

Eestisse oma halaöö!

Sissejuhatuseks: võtan kohe patendi Eesti nutulugude võistlusele, seega palun arvestada minu esimese öö õigust. Esimese Nutuöö õigust.
Kallid väätsalased! Kuna naeruaeg on lõppenud, soovitan teie igakevadise huumoripäeva asendada nutuööga. Seega, kui Koerus peetakse holaööd, miks ei võiks siis Väätsal halaööd pidada? Kindlasti tuleb pime saal, tontlikud varjud ja kahvatuvalge kuu halamisele kasuks.
Uskuge, veel aastakümneid hiljemgi tundub, nagu kõnniks pimedatel sügisõhtutel (halaöö tuleks korraldada kindlasti just sügisel) keegi mööda Väätsa kultuurimaja, logistaks aknalinke ja uluks vaikselt "Majanduskriis! Majanduskriis!"

Räägime kissellinaha-keelt!

Ma ei ole üldse selle vastu, et tänavad on auklikud. Ma ei ole ka selle vastu, et pealinn koidu eel pimedusse mattub. Ma ei ole selle vastu, et kärbitakse, vähendatakse, peatatakse, külmutatakse, lükatakse edasi, lükatakse tagasi, lükatakse kõrvale, lükatakse isegi üle ääre.

Ma ei ole selle vastu, et homme on vähem kui täna ja ülehomme on veel vähem. Ma ei sõdi paratamatusega, vääramatusega, loodusseadustega, ülemaailmse majanduskriisi ja selle väikese kurja vennaga Eestis.

Mul pole midagi selle vastu, et inimesed nutavad taga möödunud rahapulma koos viiesajakroonistest pruudilooriga, sisse kukkuvate lagedega õnnistatud kinnisvaraõitsengut, magedat maasturikultust ning kaduvat noorust.

Ma olen aga vägagi selle vastu, kui kõige selle lükkamise-tõmbamise ja soojendamise-külmutamise juurde hakatakse serveerima pläma. Sellist pläma, mis kleepub nagu kissellinahk ning millel pole iseseisvat vormi ega maitset.

Esimesed kissellinahad on aga juba lennanud. Näiteks näed maanteeauku, mis hakkab varsti rehve ribadeks lõikama. Mida teha? Ruttu-ruttu kutsuge mehed, kes kurja augu kinni plommivad, ütleb loogika. Aga suur sõnameister ütleb hoopis “Mina aeglustan käiku ja püüan august ettevaatlikult mööduda!”

Tallinna pimendamise puhul kardavad oponendid, et kohe-kohe hakkavad pimedusest kostma kurjategijate karjed, aga suur sõnameister ütleb hoopis, et “Ongi rahulikum magada, kui tänavatuled silma ei sära.”

Need head laused annavad ainet edaspidi vabandused juba ise välja mõelda. “Väiksema palgaga ei vaju rahakoti-poolne pintsakuhõlm nii viltu nagu varem!”; “Mõtlesingi juba ammu, kuidas liigsest kehakaalust vabaneda. Aitüma, kallis tööandja, palka vähendamast!”; “See majalobudik uusrajoonis tunduski mulle liiga suur. Hea, et olete selle nüüd nõus suurema vastupunnimiseta minult tagasi võtma!”.

Edasi püüdke selgitusi, vabandusi, pehmendusi ning muid kissellinahku sõnastada juba ise. Ja uskuge, kergem hakkab. Ja kui ei hakka, siis libistage end sel nahal helgema tuleviku suunas. Ja kui te ei libisegi parasjagu õiges suunas, siis hüüdke ikkagi kissellinaha-keeles: “Aga see-eest liugun ma väga kiiresti!”.

Miks ma armastan endisi pidusid

Käisin Eesti omavalitsusjuhtide talvisel võistlusel Haanjas. Ilus oli. Parajalt külmakraadine talveilm, mõnus seltskond, lustakad spordialad. Eriti mõnus oli aga õhtune pidu Ruusmäel. Või õieti Rogosi mõisa puhke- ja koolituskeskuses.
Pidu oli nagu vanasti. Et laual olid heeringas ja salat ning härma tõmbuvates pudelites sillerdas valge viin. Muidugi olen ma üleliigse napsivõtmise vastu, aga tol hetkel oleks olnud lihtsalt patt pits huultele tõstmata jätta. Või mis huultele, viin on vaja ikka kõhtu ka kallata. Sealt hakkab see 40-kraadine soojus üles tõusma, kuni jõuab südamesse ja siis silmadesse ning kõrvadesse.
Selliste silmade, kõrvade ja südamega on hea laua taga istuda, küünarnukid taldriku kõrvale toetada ja ajal voolata lasta. Eriti, kui seda aega mõõdavad kaks Võrumaa meest, üks lõõtsa, teine viiuliga.
Oleks tahtnud neid laule kaasa möirata, aga ma ei pea viisi. Nii läksin hoopis ja kutsusin oma poja, et ta kuulaks ja vaataks, kuidas käib tõsine eesti pidu, et ta tõmbaks endasse kaduvat kultuuri. Et ta mäletaks.
Siis aga läks poeg ja tõi fotoaparaadi. Mis oli väga õige tegu.