Enne nimekaimud, nüüd juba sugulased

Elu ongi selleks, et imesid juhtuks. No näiteks on otsustanud keegi panna kellelegi teisele sama nime, mis sul juba on. Saaremaal pandi poisi nimeks Sulev Oll, see mees on kahjuks küll juba Tornimäe surnuial. Kosel, palun väga, pandi ka poisile nimeks Sulev Oll. Aasta enne kui mulle.
Mina ise olegi siis see (seni) viimane Sulev Oll, kuigi inimese loomus on ju selline, et igaüks tahab ennast esimeseks pidada. Kasvõi mõttes.

Nüüd saime Kose Sulev Olliga kokku. Luuleõhtul, piinlik öeldagi. Mina lugesin, tema kuulas. Abikaasa töötab tal kohalikus raamatukogus, tema selle kohtumise vahendas, olen kindel.

Hakkasime omavahel rääkima. "Kus sa ka pärit oled?" küsisin.

"Viru-Nigulast!"

Nutt tikkus vägisi kurku. Viru-Nigula on ju minu kihelkond! Vähemalt oli seni olnud.

Veidi geni.ee-s lappamist ja selgus, et tema, Sulev Olli, vanaisa Arnold oli minu isa Kalevi (sünninimi Arnold) lellepoeg. Ühesõnaga, kui te tahate üllatusi, kammige minevikus!

Venekeelne kõne kauge maa taha

Ütleme nii, et ma pole eriline tehnikalemb. Jah, autoga sõidan, aga olen enamasti ses suhtes natuke pelglik. Telefoniga helistan, aga rohkemaks viitsimist pole, isegi sõnumi toksimine tundub juba liiga pingutav. Aga nüüd on mul Skype! Peatoimetaja soovitas, rangelt.
Mul on ka Gruusias sugulasi. Minu vanaema Liina Johanna Olli õde kolis omal ajal, tsaariajal, Peterburi ja abiellus seal ühe vene mehega. Nende tütar Veera abiellus aga pesueht grusiiniga (georgialasega?) ning kolis Georgiasse. No sinna mägedesse.
Veera on juba lahkunud, aga kolm tema last: Cisana, Temuri ja Vassiko, on aga endiselt alles. Ning Eesti-sugulastest huvitatud.
Ühel hommikul helises Skype. Toru otsas, ei, mingit toru loomulikult polnud, arvuti taga istus sugulane! Zdravstvui, Sulev!
Jutlesime pool tundi. Nüüdseks oleme teise korragi rääkinud. Lubanud, et enam sugulased teineteist skaibist ei kaota. Ning võimalusel sõidame külla ka.  

Noor sammumeister tõstab pead

Sõitsin nädalavahetusel kaks korda Lasnamäele ja tagasi. Värisedes läksin ja rõõmustledes tulin.

Nimelt peeti sealses kergejõustikuhallis Eesti A- ja B-klassi noorte talvised meistrivõistlused kergejõustikus. Johan Markus Oll oli ka startijate rivis. Nagu klassikud ütlevad, maatööga tugevaks kasvanud. Loe: vabas looduses niisama ringi joostes sitkust kogunud.

Laupäeval astus ta 800 m rajale, A-klassis. Kokku 20 poissi kolmes jooksus. JM kõige kõvemas, õnneks. Sitke vend, võin kõrvalt öelda. Üllatas kui mitte ennast, siis teisi. Pressis end Eesti meistrivõistlustel kolmandaks, 2.05.27. Äärepealt oleks teisekski saanud, 7 sajandikku jäi lahutama.

Poisid tõusid poodiumile, tehti pilti. Vägev!

Pühapäeval oli 2000 meetrit. 12 poissi ühes stardis. Veniti algul viis ringi nii, et oli karta üksteise jalgadesse koperdamist. Siis kergitasid tugevamad jalga pisut krapsakamalt, JM teiste hulgas. Viimases kurvis olid kolm paremat peaaegu ühel joonel, lõpujoonel samuti. 0,3 sekundit lahutas esimest kolmandast, Johan Markus oli kolmas. Neljas mees jõudis pärale alles 15 sekundi pärast.

Jälle poodium, jälle pilt!
Õhtul lonksasime lumehangede vahel tibakese vahuveini, valgest pudelist. Öösel ärkasin mitu korda mõttega: mis nüüd edasi saab?