Ühesõnaga, nüüd olen ma siis EKL-i liige. Ja seda liiget kutsuti kohe liidu 90. aastapäeva tähistamisele Draamateatris ning väikesele väljasõidule Käsmu, muu hulgas Loomemajja.
Väljasõit oli mõnus. Kohve ja pirukad. Luuletused Leelo Tunglalt ja Contralt. Õhtusöök meremuuseumis.
Istusime ühe seltskonnaga köögis. Kartulid aurasid laual, punane kala helkis taldrikul ning pliidi all praksusid halud. No niisugune pilt, et seda raha eest kuidagi ei osta.
Viskasime pilgud aknast välja. Mere kohal kaardus vikerkaar. Võttis väikest viisi hingetuks. Looduse ilu ja sooja toa kooskõla.
Välja toodi rahvatarkused. Et vikerkaar joob vett. Et selle ühe otsa all olevat rahapada.
Otsekui meie jutte kuulates võttis vikerkaar suuna kaldale lähemale. Aga kirjanikud jäävad kirjanikeks. Ei hakanud keegi jalgu lahti võtma, et pajale merre järele sammuda. Et kui kaldale tõstab, toome ära.
Mina läksin veel nii jultunuks, et soovitasin: las kannab tooja selle kulla väärtuse lihtsalt liidu arveldusarvele. "Seepärast need kirjanikud nii vaesed ongi," tõdeti seepeale.
Aga õhtu oli ikkagi imeilus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment