Andsin edasi sõbra tervituse põlisrahvale

Kui Vancouverisse teele asusin, ütles mu sõber Tiit: "Anna palun edasi meie maarahva tervitused Kanada põlisrahvastele, kui sa neist kedagi seal kohtad!"
Nüüd on see tehtud. Meie Maavalla tervituse sai Leona M. Sparrow, indiaani nimega Celisia, musque hõimu liige (kui sellel rahval on eestikeelne nimi, andke palun teada!).
Ma kummardasin hallipäise naise suunas, ütlesin tervituse ja tema tõstis labakäed küünarnukist kõrgemale näitamaks, kuivõrd talle ühe kaugel elava väikese rahva tervitus korda läks.
"Hau!" tahtnuksin öelda. "Valge mees on kõnelnud!" Aga jätsin oma "hau" ning kõik muud ettekujutused Kanada põlisrahvaste maailmast, sest tegelikkus ja müüt on sel teemal liiga segamini.
Muidugi oleks parem olnud tervitus edasi anda vigvamis, lõkke ääres, rahupiipu suitsetades või kuidagi teisel moel, aga pole enam need ajad. Indiaanlase tunned nüüd ära pigem näojoonte kui riietuse järgi. Nad elavad Vancouveris samasugustes majades, sõidavad samasuguste autodega, räägivad samasugust keelt. Ning käivad ka samamoodi riides, kui vaadata tüdrukuid all oleval pildil.
Pildid reservaadis asuva ametihoone saalis võimaldavad näha, et veel saja aasta eest kandsid põlisrahvad oma riideid - argipäevadel lihtsamaid ja pidudel värvikamaid - siis aga läksid valge mehe moega kaasa.
Ainus terav vahe on põlise, neli tuhat aastat sel maal elanud inimese, ja uusasuka vahel see, et põlised elavad Kanadas omaette. Reservaatides, kui annate selle sõna kasutamise andeks. Indiaanlastel on oma maa, kuhu valgel põhimõtteliselt asja ei peaks olema. Ega vist eriti ole ka. Igatahes siirdusime me igaks juhuks kohe hoone juurde, mille ees seisis silt MUSQUEAM ADMINISTRATION. Seal kohtusimegi Leona M. Sparrowga, kes on üks sealse kogukonna juhtivaid ametnikke.
Sõitsime pisut ringi ja naine rääkis, et tööd on põlisrahva liikmetel vähe ning ühisel maa-alal elamine võimaldab neil paremini endaga toime tulla. Et paljud püüavad oma toidulauale kala ja võivad teha seda ka siis, kui kala on vees vähe. Kui aga kala on rohkem, võivad põliselanikud seda ka müüa.
Tähendusega indiaaninimesid nagu Istuv Sõnn või Suur Madu musgue-indiaanlastel pole, aga indiaaninimed on. Leona M. Sparrow sai oma vanaisa vanatädilt (kelle pildile ta ülemisel pildil osutab) nime Celisia.
Üks tingimus selleks oli hõimlaste heakskiit. Nii külastaski Leona Vancouveri saarel elavaid sugulasi - Kanada valitsus paigutas põlielanikud omal ajal mitmele poole laiali - ning sai nime, mida tema visiitkaardilt, tõsi küll, ei leia. "Need nimed pole meie omad," lausus naine. "Kanname neid lihtsalt edasi." Küll on valikult ja ametlikult kasutusel indikeelsed tänavanimed (vaata tänavasildi ülemist serva).

Lapsena unistasin Kanada lipuga kampsunist

Öö enne XXI talimängude avamist oli teistmoodi. Esiteks seepärast, et ajavahe annab ikka veel öiste äratustena tunda. Teiseks seepärast, et mulle tuli kahe uinaku vahel meelde, kuidas ma lapsena unistasin Kanada lipuga kampsunist. "Miks?" mõtlen nüüd. Kas seepärast, et suurt vahtralehte oleks olnud lihtsalt ilus vaadata? Kahtlen. Tamm oleks olnud kodusem ja ilusamgi.
Siit edasi ei jää rohkem võimalusi kui üks. Sport. Ja siit edasi - jäähoki. Tundub uskumatu, aga nii võib see olla. Sest kuigi NSV Liidu koondis tagus väga tihti auti selle, kes talle nn amatööride võistluse ette sattus, jäi ikka mulje, et kui kanadalsed ikka tuleksid, siis...
Jäähoki oli ju tollal meeletult tähtis mäng. Isegi lapsed istusid teinekord poolte öödeni üleval, et koos vanematega oodata, järsku õnnestub kellegi, näiteks tsehhidel, seda va kurjuse impeeriumi võita.
Siit edasi võiksid politoloogid uurida, mida erinevatel aegadel on tähendanud sõna "kodumaa". Kui "kodumaa" kodanikud soovivad, et nende võistkond kaotaks...
Ühesõnaga, vaja oli, et Kanada tuleks ja venkudele nende koha kätte näitas. Pealegi õhkus kanadalastest vaba ja pisut ükskõiksetki mehelikkust, samal ajal kui N Liidu trump oli armeelik sõnakuulmine ning käsutäitmine, alles siis vaba andekus.
Minu puhul viis jäähoki, mida ma mittepoliitilisel pinnal pole kunagi eriti armastanud, selleni, et ma naabritädilt Helgelt, kes masinkudujana "Tarvcs" töötas, Kanda lipu kujutisega villast kampsunit läksin tellima.
Ma ei saanud seda kampsunit. Käsitsi oleks pidanud selle kuduma, mitte masinal. Aga sain hoopis triibulise kampsuni.
Minu lugupidamine aastakümneid Kanada tippude seas püsinud, 1928. aastal sündinud Gordie Howe vastu sellest aga ei vähenenud. Mis sellest, et raadios kõlas tema nimi nagu Kördi Õu.
Nüüd olen ma selle mehe, aga teiste vägevate hokimeeste maal. Ning loetud tundide pärast klõbiseb lahti olümpiamängude eesriie.

Olümpiamängud kui redelipulgad

Kui küsida minult, mida ma samas ootan ja kardan, on see üks ja seesama asi. Et elu liiguks kiirelt ja huvitavalt, aga ei lõpeks liiga ruttu. Et tuleks kevad ja tuleks talv, aga et nad saabuksid veel ja veel ning ma suudaksin nende saabumisest rõõmu tunda.
Veel ootan ma, et tuleksid olümpiamängud. Sest nende korrapärasus ja järgnevus on nagu redel, millest ma olen aastaid kinni hoidnud. Aastast 1976, täpsemalt. Olin siis 12aastane Aseri koolipoiss ja vist ei teadnud veel, millise jälje võivad minusse jätta ühed spordimängud.
Aga nad jätsid. Ühel hetkel olin ma olümpialummuses, võtsin õhukese joonistusploki, Spordilehe, käärid ja liimi ning hakkasin omale tegema isiklikku olümpiaraamatut.
Raamat on kuhugi kaduma läinud, aga ma mäletan täpselt, missugune ta oli. Liimimisest pisut kangete ja krobeliste lehtedega, aga muidu nagu päris. Sellest astusid minu juurde suured inimesed, nimed, mida kuuldes naljakas tukse sisemusest läbi käis.
Nüüd ma tean, et paljud sportlased polegi rohkemat kui lihtsalt sportlased. Aga paljud on ka palju enamat. Nad on võimsa tahtejõuga ja suure eesmärgiga naised ja mehed, kelle pea mõtleb vähemalt sama palju kui keha talub.
Neid ma olümpiamängudel näha tahangi. Tahan näha, kuidas tahe plahvatab võimsa jõuga võiduks. Et eesmärgistatud aastad koonduvad lühikeseks teravvalusaks hetkeks ühte punkti, et siis öelda: "Mina. Ma suutsin seda. Nüüd saan ma ülejäänud päevi nautida, sest ma tean, mida tähendab puudutada taevast."
Puudutage siis. Minule aitab sellest, kui ma näen, kuidas te puudutate. Ma tahan rõõmustada koos teistega ning nutta hümni kuulates.
Üks, mida ma aga ei taha, on näha, kuidas olümpiatuli kustub. See hetk on liiga vaikne ning kõrvadele liiga valus. Või on valus hoopis kusagil mujal.

Kahed talimängud korraga

Spordiajakirjanike seas liigub üha valjemal häälel arutelu selle ümber, et kas taliolümpia mitte ei jaotu kahtedeks samal ajal, aga eri kohtades peetavateks mängudeks. Vancouveris on see eriti nähtav.
Üks on nime poolest olümpialinn, kus aga talisportlaste asemel kohtab ringi liikumas rohkem poolpaljaid tervisesportlasi. Ning sõna "poolpaljad" pole siin mõeldud üldse mitte kunstilise liialdusena, vaid nii ongi.
Mitmed ja mitmed sörkijad (kepikõndureid siin märganud veel pole) on välja tulnud poolpikkade pükstega või retuuside sääred lausa üles käärinud. Ning arvestades nende muud käitumist, polnud nad tulnud tänavatele oma säärejooksu näitama.
Vancouveris ja sellest pisukese rongisõidu kaugusel asuvas Richmondis toimuvad alad, mille jaoks tarvitatakse uiske ja/või jääd. Erinevaid sõidukiirusi arvestades kahe-kolme tunni kaugusel Whistleris aga peetakse alad, millel jaoks tarvitatakse lund ja suuski ning kelke.
Olümpiakülasidki on kaks. Suure tõenäosusega tegelikku olümpiaperet ei teki. Ja sellest on kahju. Kuigi paljud sportlased nagunii jõuavad kohale, teevad oma võistluse ning lahkuvad. Spordipidutsevad pigem ülejäänud. Need ülejäänud, kes nende mängude vastu pole.

Kolm sõpra - Eesti, Kolumbia ja Iisrael

Väliselt me oleme nii lahkuminevad, võiks öelda tänase lipuheiskamistseremoonia kohta Vancouveri olümpiakülas. Aga ometi olime me koos: Kolumbia, Eesti ja Iisrael. Kolm lippu ühel üritusel, heisatuna just selles järjekorras. Ma ei oska vastata küsimusele, miks see nii oli. Küll võin öelda, et seekord lihtsalt oli nii.
Muidu tundus kõik samasugune, nagu ikka ühel keskmisel ametlikul üritusel, mida mitmel moel mitteametlikku kuube riietada üritatakse.
Põlisrahvuse esindajad lõid trummi, tele tegi kohustuslikke ülesvõtteid ning pisut liiga ülioptimistlik ürituse juht võttis ja andis sõna tempoga, nagu oleks ta ainult selleks pooltunniks lava taga võtmega üles keeratud.
Eesti esindus oli tõeliselt raskekaaluline. President Toomas Hendrik Ilves ja Evelin Ilves, EOK president Mart Siimann, Eesti iluuisutajad, kes vastupidiselt mägedesse kolinud suusatajatele elavad ning võistlevad tinahallis ja vihmapiisalises Vancouveris. Lisaks neile eestlastest Kanada vabatahtlikud.
Lipp sai igatahes üles. Ning hookaupa puhuv tuul andis talle pisut nostalgilise ning iseoleva ilme.

Vancouveris õitsevad veebruaris lilled

Sõidad taliolümpiale ja äkki - tsauh! - silmad tänavanurgal õitsemas tulpe. Muidugi on need sinna istutatud, tundub isegi, et nagu ööl vastu tänast, aga ikkagi on tavatu neid lilli sellel aastaajal näha. Sellega üllatused ei lõpe: siinse eestlase aianurgas on krookused pea välja pistnud. Ning on tõesti ja täiesti kindel, et keegi neid olümpia puhuks istutamas ei käinud.

Rohelust ja õitsemist kohtab olümpialinnas veel ja veel, olgu selle kinnituseks OMi avamise päeva eel tehtud pildid.

Ajavahe äratab vara. Või hilja?

Kui tõusta hommikul kell pool neli, kas see on vara? Laua taga istumiseks ja kirjutamiseks mõnes mõttes jah, sest korralik kanadalane on oma lae-, põranda- või laualambi ammu kustutanud ning ei näe kurja undki sellest, et Eestis on päike juba kõige kõrgema kaare teinud ja neil, kellel veel raha on lõunat süüa, tegelevad ilmselt sellega.
See keeruline lausekombinatsioon tähendab õigupoolest, et kui sa päikese liikumise suunas lendad, pole ajavahega kohanemine nii hull midagi. Ärkad küll kohaliku kella järel pool neli, aga kodu-Eestis ärkaksid pool seitse. Eriti hea on nii mõelda siis, kui ajad teadlikult segamini ajad.
Ajad lähevad aga niigi segamini, kui hakkad arvutama, et lennuk startis 10. veebruari hommikul kell 7.55, aga sama päeva õhtul kell 17.15 olin juba kohal. Ühesõnaga, normaalne tööpäev. Kui aga liita siia ajavahe, siis sisuliselt peaaegu ööpäev, sest kellajajad erinevad Eestis ja Vancouveris 10 tunni võrra. Et kui Eestis on kell kolm pärastlõunal, siis tuleb siinse aja teadasaamiseks hakata tunde hommiku poole lugema.
Arvutage aga ise, palun. Igatahes võin öelda, et pisut uni on siiski.

Olümpialinnas sajab vihma

Kuigi nii XXI taliolümpia korraldajad kui ilmaennustajad teadsid ja teavitasid, et Vancouveri talv pole eriti lumerohke, loodad olümpialinna jõudes siiski, et ilm on karge ning vähemalt kerged lumekübemed liuglevad taevast.
Se ettekujutus ostus valeks. Eile õhtul oli taevas tinahall ning lennuväljal läikisid lombid. Autoga sõitmiseks läks vaja aga kojamehi. Tõsi, nad ei vehkinud niisuguses tempos nagu suure saju ajal, aga ikkagi. "See on tavaline Vancouveri talv," sõnas praeguses olümpialinnas paarikümne aasta jagu elanud Küllike Kõvamees. "Jalgpallihooaegki kestab siin septembrist märtsini ning ära jäävad mängud harva - ainult siis, kui sadanud lumi enam väljaku piirjooni näha ei võimalda."
Seda, et talve siin küll pole, tõestasid nii kunstvalgustusega väljakul maahokit harjutanud noored kui kampsunite väel jalutanud kohalikud.
Küllike Kõvamehe sõnul tähendab tõsisem lumesadu linnale päris korralikku kaost, sest selleks ei olda lihtsalt valmis. "Mullu sadas korralikult ning autod ei pääsenud kõrvalteede kaudu pikka aega liikuma. Pärast seda soetati ka rohkem lume lükkamise tehnikat."
Praegu võib see tehnika igal juhul rahulikult varju all seista. Sest ilm on hilise sügise või varase kevade nägu.

Mitu teed viib Eestist Vancouverisse?

On 10. veebruari hommik. Tegelikult juba olümpiapäev selles mõttes, et Tallinna lennujaamas on spordijopedega mehi ning naisi tavalisest rohkem. Koondislased, treenerid, asjaajajad, emad (no viimaseid küll, tõsi, pole väga palju), ajakirjanikud.
Kui hea on teistega koos olümpialinna sõita, mõtlen. Aga mu rõõm hakkab kahvatuma ja kahvatuma, seda ajani, kui 10. veebruari õhtul kell 17.15 London-Vancouveri lennukilt maha astun.
Muidugi ei kahvatu mängudele sõitmise rõõm, aga ma jään lendama täiesti üksi. Vancouverisse viib lihtsalt väga palju teid.
Sportlased - täpsemalt need, kes eile lendasid - sõitsid esmalt Helsingisse, siis sealt edasi. Ajakirjanikud Stockholmi ning sealt edasi.
Postimehe ja Õhtulehega koos Stockholmi jõudes haagin end rohkem kiirustamise märke näitavate postimehelaste sappa. Jookseme lennujaama ühte otsa, seal selgitatakse lahkelt, et nemad ei tea küll ümberistumisega lennule registreerimisest midagi, kindlasti on meil terminali teises otsas aga rohkem õnne.
Ongi. Juba saab Londoni lennule pileti Peep Pahv, siis Ann Hiiemaa, siis Raigo Pajula. Ulatan oma passi, kuid muidu nii lahke näoga lennujaamaneiu kulm tõmbub kortsu. "Teil on järgmine lend!" ütleb ta kurvalt. Õigupoolest oli isegi ülejärgmine lend, sest tema mõtles British Airwaysi lendu, vahepeal lehvitas oma tiibu aga ka SAS.
Eemalt lähenes siiski veel üks eesti mees, laskesuusajuht Kristjan Oja, aga temagi mahutas end langeva ajatõkkepuu alt läbi ning jõudis varasemale lennule.
"Tühja kah, lähen siis õhtulehekate juurde!" mõtlesin. Aga needki mehed tõmbasid rahvuslikus sinises toonis joped turjale, viipasid lahkumiseks ning asutasid end Chicago lennukile. Terminal hakkas helisema tühjusest nagu kirikukell.
Londonis polnud üksildusele enam aega mõeldagi. Viiendast terminalist kolmandasse viis buss, teavitaja sõnul kestis sõit 10 minutit. Siis jope seljast, kampsun seljast, rihm vöölt, saapad jalast, arvuti kotist, naer põsest ning juba lubaski mingit lauluviisi ümisev turvatöötaja mu edasi.
Väikeses Tallinna lennujaamas suurena tundunud olümpiaperest olin ma ainus. Küll hakkas väravasse nr 26 kokku tulema venelasi, rootslasi, natuke ka soomlasi, ühesõnaga muid rahvaid, kes kohe-kohe üksteisega rinda pistma hakkavad.
Aga et Vancouverisse toob veelgi rohkem teid, tõestasid Enn Hallik ja Tiit Lääne, saabudes hoopiski New Yorgi kaudu.