Monday, August 16, 2010

50. sünnipäevaks on suured teod tehtud

Terve tänavuse suve olen käinud juubelisünnipäevadel.
Võtame näiteks viimase: rahvatantsujuht 50. Mitu paari avalikke kallistajaid on tema käte vahelt läbi käinud? Lugematu hulk, ainuüksi sünnipäevapeol viibis peaaegu sada kergejalga.
Mitu pidu on ta teinud? Terve sületäie, talvise tantsupeo korraldamise mõte veel kõigele lisaks.
Mitu tantsu on ta loonud? Piisavalt, et end ka tantsuloojaks pidada. Kuhu ta praeguseks on jõudnud? Läbi tantsija, tantsujuhi, kultuurijuhi Tallinnasse sihtasutusse, kõige suuremaid pidusid korraldama.
Mis teda tulevikus ootab? Au ja kuulsus. Tal on Valgetäht, Viljandimaa Kultuuripärl, ministri sünnipäevaõnnitlus.
Samas on selge, et kõige suurem ja kõige olulisem on antud. Hing on antud. Ja ükskõik, mida juubilar ka edaspidi ei teeks, on need sammud vaid järg juba elatud elu romaanile.
Mõni aeg tagasi käisin oma sõbra, muinsuste ja ehituse tundja juubelil. Oli väga uhke pidu, lossis ja kahuripauguga. Pidasime kõnesid, üks värvikam ja julgem kui teine. Aga koorus see, et inimene jõuab ikka sinna, kuhu ta jõudma peab. Ja tõenäoselt jõuab ta sinna just parasjagu oma 50. sünnipäevaks.
Jah, mu sõber jõudis just tipule: ta juhib projeti, mille käigus käib juhi sõrmede vahelt läbi umbes 50 miljonit krooni. Või rohkemgi. Aga kas see on areng? Ei, see on arengu tulemus. See on nagu omalaadne hoius, mida on kogutud 30 aastat ja mida nüüd hakatakse kroonhaaval kulutama.
Suve soojal ajal käisin mulle tuttava kokatädi 50. sünnipäeval. Oli vägev pidu, naised Punamütsikesed, mehed hundid. Või jahimehed, kes nad on juba ka olemuslikult.
Rahvast oli mustmiljon, kõik tulnud lugupidamisest selle vahetu loomuga naise vastu. Ükskõik, mitu aastat see naeruhimuline, aga ka kergesti pisaraid veeretav naine veel elab, austuse enda vastu on ta 50. sünnipäevaks täiel määral välja teeninud. Mis muud, kui visku loorberitele (või viska need potti!) ja peesita!
Võtke nüüd palun kalender ja vaadake, kui vana teie olete. Ning mis on juba tehtud ning mis veel tegemata. Kas on 50. sünnipäev see piir, kus lõpeb tegutsemine tuleviku heaks ja algab loodetud tulevik ise?

Wednesday, August 11, 2010

Kui kõneleda tundmatust

Mõnikord tuleb keegi, kes ütleb: "Sulev, pea palun üks kõne!"
Muidugi tahaks kõnesid pidada. Kõne on nagu väike võlakiri, millega sa maksad kinni seda, mille oled elult või saatuselt saanud.
Muidugi saad võla makstud vaid siis, kui su kõne ka midagi ütleb. Hea, kui keegi hakkab naerma, no hea küll, kasvõi nutma. Viimast on oluliselt lihtsam saavutada. Võibolla on inimesed lihtsalt pisukese miinusmärgiga, mida pole vaja palju puudutada, et juba pisaraid sadama hakkaks.
Sel keskpäeval õnneks pisaraid polnud. Esitleti Merca luulekogu "Mullivesi", mis sai Kard Eduard Söödi auhinna. Ja Merca pole nutja tüüp. Pigem põrutab ta mõne krehvtisema väljendi kui löristama hakkab.
Nüüd tuleb olla korraks aus - ma ei tunnegi Mercat. Olen temaga koos istunud ainult ühe poolteisttunni ühes vabaõhukohvikus. Vabaõhukohvikus seepärast, et poetess ja näitleja tahtis suitsu teha. Vabalt, paberit masinaga tubaka ümber keerates.
Mina küsisin, tema vastas ja suitsetas. Suits heljus nagu mõte suvises õhus.
Nüüd aga, TEA kirjastuse uues raamatukaupluses Tammsaare ärikeskuses, tuli mul Merca kohta midagi öelda.
Keerutasin kuidagi välja. Igatahes Merca katkestas mu heietuse hea mitu korda täiendamiseks ja lõpuks leidus isegi neid, kes plaksutasid.
Aga miks siis just mind kutsuti? Sest mina pälvisin sama auhinna eelmisel aastal. Et nagu andsin teatepulga üle või nii. Aga polnud mul mingit teatepulka, oli vaid paber, kuhu trükkisin Marcaga tehtud intervjuu.

Eesti mees hüppab suuskadega vastu seina

Oli üks niisugune õhtu, kus peotäis kurbust jäi üle ja seda polnud kusagile panna. Olime päeval matnud tädi Asta, viimase tädi mu tädide reast.
Aeglaselt ja järjekindlalt tuleb minu eakaaslastel hakata vanimaks põlvkonnaks. Täpsemalt öeldes nendeks, kes loogika põhjal võivad homme ära surra ja keegi ei pea seepärast väga nutma, sest lihtsalt "aeg on käes".
Niisuguste mõtetega tulin Lüganuse kirikust ja kalmistult - mu ema isapoolne suguvõsa on Lüganuselt pärit. Pikk tee otsis pikka mõtet ja nii ma olemise ja mitteolemise kallale asusingi.
Koju jõudes olin kurbusest väsinud. Otsustasime naisega sõita Noblessneri valukotta "Eesti meeste laule" kuulama ja vaatama.
Õhtu lõpuks oli tuju hoopis teistsugune. Maailm oli taas jalgadel. Veel mitte oma päris mõistuse juurde jõudnud eesti mees sõitis vana Moskvitšiga vastu posti, traktoriga põllule, mootorrattaga ringi (lihtsalt seepärast, et ennast näidata), vedas sõrmkooku nii et veri lendas, möirgas laulda nagu segane, kolistas mehemoodi metallitööd teha ning hüppas suuskadega vastu seina.
Suusahüpe lõi ikka küll klaariks. Vuhised läbi õhu, kohe-kohe jõuad valge kiviseinani, veel sekund ja su ajud kerkivad läbi pealae välja. Aga ei, ei kerki. Vahtplastsein annab järele. Eesti mees läheb või peaga läbi halli kivi.
Ükskord saab aga ka selle mehe tee otsa. "Pärast surma sa saad oma laeva..." laulavad need, kes veel ajajõe sellel kaldal. Nii et ikkagi...
Aga vähemalt on lohutav teada, et meid võib oodata laev. Koguni oma laev.

Udmurditar ja Uus Maailm

Olin juba uinumas - mõnikord armastan pärastlõunati teha nn eelmagamisi, et öine uni ei tunduks kohustuslikuna - kui taskus tirises mobiiltelefon.
Õigupoolest polnud see minu tasku ega minu telefon, vaid hoopis mu poja oma, aga sel polnud lõpptulemuse seisukohalt olulist tähtsust.
Nimelt ärkasin ma unesegasena ja tormasin isa punutud korvi juurde, kus mu telefon puhkab siis, kui ta end parajasti taskus autovõtmete vastu ei hõõru. Telefoni oli saabunud sõnum, et pane paar luuletust tasku ja tule kella kaheksaks Tallinnasse Koidu tänavale Uue Maailma seltsimajja.
Panin luuletused tasku, võtsin kaasa käekõrvale ja läksin. Vau-vau-vau, missugune see seltsimaja välja nägi! No ütleme niisugune, et kui ise pole käinud, pole mõtet ka kirjeldust lugeda. Ühesõnaga: maja tundus vanadusest juba kehvakene, aga seltsi oli seal süle ja seljaga.
Ronisime kolmandale korrusele, kus oli udmurtide öömaja. Kohtasime seal lauljatar Nadja Utkinat, kes kohe kavatses oma lauludega üles astuma hakata.
"A tõ, Sulev, budjes tšitat stihotvorenii!" ütles ta mulle.
Hakkasin siis peale. Põrutasin lasteluulet kogust "Vana sõna vallatused", mis just trükipressi vahelt välja oli pressitud.
Mina minuks, aga udmurdid panid nii, et pilved nutsid. Algul oma rahvalaule, siis vene omi, siis ABBAt, vanu romansse, kaasaegseid itke kitarri saatel. Publik plaksutas, huilgas, istus toolidel, mattidel, aknalaual, teises toas, seisis köögis, esikus, õues. Sülelapsed, kaelakandjad, tulevasest emadusest pakatavad tüdrukud, õitsvas eas ja pisut juba õitsenud daamid.
See oli midagi, mis jääb meelde väga kauaks. Elueaks kindlasti, kui mitte kauemakski.
Pilt: tõenäoselt Jaan Klõšeiko.

Augustiõhtul taevasse vaadates

Inimene on inimene siis, kui tal on sõpru. Muidu on ta hunt. Aga kes ütleb, et hundil pole sõpru? Kas hundikari pole siis sõprade kamp? Või siiski mitte - tahame ju hundikarja näha kui röövlibandet, kelle juhiks on vana pearöövel ise.
Aga nagu üleb kaasaegne üleolev kõnepruuk: vahet pole. Ses mõttes, et kui sa augustiööl tähtede langemist kellegagi koos näha tahad, siis tõenäoliselt pole need hundid, vaid hoopis sõbrad.
Ühel sumedal õhtul lebasimegi sõpradega ühe Lõuna-Eesti linna lähedal asuva küla maja õuel vatitekil ning vaatasime taevasse. Taevas oli parajasti nii suur, et korraga silmadesse ei mahtunud, aga südamesse küll.
Taevas lausa voolas südamesse ja rohutirtsud vaid kiirendasid seda. Vahepeal isegi nii kiireks, et sutsuke valus hakkas. Aga kurb ei hakanud, ei hakanud seepärast, et sõbrad lamasid sealsamas, lausa käe ulatuses.
Tähed langesid. Mõni väikese triibukesena, mõni aga võimukalt, jättes endast helekuldhõbedase juti. Kimp neid jutte käes kobisimegi sõpradega tekilt üles ja läksime tuppa teki alla.
Kusagil kaugel olid sel ajal ilmselt selili hundid ja vaatasid, sõber sõbra kõrval, samuti tähtede langemist. Küll võib väita, et vatitekki neil tõenäoselt külje all polnud.
Pilt on tõmmatud leheküljelt www.astronoomia.ee

Siin need vallatused siis nüüd on!

Imelik mõelda, aga mida väga igatsed, jõuab ükskord sinuni, aga mida igatseda ei oska, jõuab samuti. Võibolla on aeg tõesti jõgi ja meie seisame ta kaldal. Ujub midagi mööda jõge sinuni, haara sellest lihtsalt kinni ja tõsta kaldale.
Mina tõstsin kaldale "Vana sõna vallatused". Uskuge või mitte, see sõltub juba teie ja ime vahekorrast, aga mina kummardusin ja minuni ujus luulekogu.
Kõige kummalisem on selle juures, et salmid olid minu enda omad. Tähendab, vanasõnad, millest ma salmid tegin, on muidugi rahva omad ja ma ei kavatsegi neid rahva käest endale kiskuda, aga ülejäänu, arvan, on tõesti minu.
Kui minu -no eks te minge raamatupoodi, otsige sarja TEA lasteraamatute varalaegas ja sealt te ta leiategi. Hind: ma ei tea, ei ole ise veel jõudnud poodi minna. Liiga õnnelik olen, käin aga raamat pihus ja näitan kõigile, keda ma nende rutus vähegi peatada suudan.
Raamatu kunstnik Catherine Zarip on ka õnnelik. Vähemalt ma arvan nii. Sest kes nii ilusad pildid joonistab, peab lihtsalt õnnelik olema.