Jää, jää, Jäämees, veel jää,
teretan sind, kuigi kindad on käes.
Jää, jää, Jäämees, veel jää,
las olla mõlemal kähe meil hääl.
Jää, jää, Jäämees, veel jää,
kardan, et tuisus sa kaduma jääd.
Jää, jää, Jäämees, veel jää,
südames tuksub sul kevade hääl.
Jää, jää, Jäämees, veel jää,
üheskoos suve me siiski ei näe.
Foto tegi Sven Arbet Lääne-Virumaal Uudeküla liuväljal.
Wednesday, March 17, 2010
Mõni tõde endast 17. märtsil
Olen rääkija.
Väljarääkija?
Ei, pigem endale hoidja.
Sisserääkija?
Õige harva ja pärast on paha ja piinlik.
Tagarääkija?
Kui on kellest, siis palun!
Tõerääkija?
Oleks tõdesid, küll ütleks.
Vahelerääkija?
Muidu ei saaks ma oma tööd tehagi.
Kõhurääkija?
Täis kõht kiidab end ise.
Väljarääkija?
Ei, pigem endale hoidja.
Sisserääkija?
Õige harva ja pärast on paha ja piinlik.
Tagarääkija?
Kui on kellest, siis palun!
Tõerääkija?
Oleks tõdesid, küll ütleks.
Vahelerääkija?
Muidu ei saaks ma oma tööd tehagi.
Kõhurääkija?
Täis kõht kiidab end ise.
Subscribe to:
Posts (Atom)