Friday, October 31, 2014

Püstol paukus ja ohver langes

Lootus pole enam endine. Suuresti on meie usk paremasse tulevikku laiali pudenemas. Me ei saa siin Eestis nii jõukaks, et hästi elada. Me kas põgeneme või kibestume.
Kibestunud inimene sünnitab kiusu ja kurjust. Mõlemad on kiired ja visad levima.
Kui hästi tahta, hakkab lootusetus ka noortele külge. Aga kui juba noorena ei taha tulevikku minna, pole muud kui paigale jääda ja selle vastiku oleviku vastu võidelda. Midagi katki teha, kellelegi haiget teha. Süüdlasi leida, neile kätte maksta.
Aukartus inimelu ees pole endine. Teed teleka lahti, iga päev tapetakse keegi. Isegi vahel ei märka, oli see uudistes või filmis. Ainult kui on multifilm, siis saad aru, et see pole päris. Et kui seal keegi surma või haiget saab, on see info mõeldud lastele.
Paljudes filmides, mida ka lapsed vaatavad, saab kangelane küll raskelt haavata, aga lonkab siiski õnnelikult tulevikule vastu. Pahad on surnud.
Tasapisi filmi ja elu vahe hägustub. Kukkugu filmis see paha orgi otsa, kas või magu kerest välja, ajud asfaldile − meie kargame tugitoolist püsti alles siis, kui jahimees metsas põdra laseb. Tema ei saa ju ennast kaitsta. Nagu arst või õpetaja saaks.
Sõna mõju pole enam endine. Väljendil „ma räägin ainult sulle“ pole enam sisukat sisu. Kõikjal oodatakse ahnelt infot, selle jagamise võimalust. Info pole enam kosutav jõgi, ta on tohutu merelaine, mis hetketi meid kõiki enda alla heidab.
Selles möllus jääb oluline märkamata. Ütlen küll avalikult välja, et ma tahan õige varsti kellelegi paha teha, aga mind ei märgata. Kõik räägivad ju nagunii kõike, vale ja tõde on üha enam äravahetamiseni sarnased.
Kool pole enam endine. Õpetaja pole pooljumal. Kunagi jah tundus, et ta on koolmeister, üle küla tähtis mees. Nüüd on ta tavaline, võib-olla keskmisest isegi õnnetum ja kahvatum naine, kelle roll ühiskonnas on näidata, et ühiskond ei hooli.
Pealekauba on tal väga raske olla tema ise. Tal on vaja õpetada ainet. See aine on hullumeelsel kombel materjali täis.
Poolt või isegi kolmveerandit sellest pole enamikul meist kunagi vaja, teise poole (või siis vaid veerandi) võiks aga lihtsalt ja viimse pulgani selgeks teha. Et õpilane naudiks ja õpetaja naudiks. Et koolis jääks ruumi ka lihtsalt inimene olla. Laps olla.
Aga me ei usalda õpetajat. Me õpetame teda kõrgetes koolides aastaid, aga siis seame talle punkt-punktilt ja täht-tähelt ette, mida ta tegema peab. Teeme ta robotiks, võtame võimaluse, et tema ametinime võiks kirjutada suure Õ-tähega.
Ainult surm on endine. Võib-olla tuleks meil kõigil seetõttu elu rohkem hinnata. Ka teise inimese elu.

Friday, September 5, 2014

Pool tõde Bulgaariast

Käisin reisil, seda koos Maalehe reisisellidega. Kõvad reisumehed olete, kummardun teie ees. Muljed on umbes niisugused:
Kas sõita Bulgaariasse või mitte? Jah, sõita.
Kui kauaks? Nädalaks ikka, kui juba.
Kas mere ääres lebada või ringi sõita? Vat ei tea. Meri, see Must muidugi, tundub ka augusti lõpus väga ahvatlev. Näitab oma sinist poolt, kutsub liivarannale ja lainetesse ka.
Eestlase jaoks on vee soojuse mõõt muidugi teine. 18, ja ta kargab juba vette, hüüdes kaldale jäänutele, et jube soe on.
Musta merre pole vaja tahtejõuga minna. Seda tõestavad mitmest kandist siia puhkama sõitnud inimesed, kes üksmeelselt põlvini vette seisma lähevad ja niiviisi kümnete minutite kaupa end meeldival, aga tugeval lainel loksutada lasevad.
24, öeldakse vee soojuse kohta ühel augustilõpu hommikul. Nii pole ime, et kell kümme on rannariba juba puhkajaid täis.

Tahad rahu, mine mägedesse
Siit leiab teise osa vastusest küsimusele. Kui minna Bulgaariasse ja randa, kas siis Kuldsetele Liivadele või Päikeserannikule.
Kui te tahate vaikust ja rahu, siis need on teie jaoks täiesti valed kohad. Seal käib elu, seal põletatakse noorust heleda leegiga, napsitatakse, tantsitakse ning ollakse vabad.
Hoopis teistlaadne vabadus ootab Bulgaariasse sõitjat siis, kui ta autonina mägede poole keerab, sõidab näiteks pealinnast Sofiast 120 km kaugusel asuvasse Rila kloostrisse.
Muidugi sõelub ka selles paigas palju rahvast, aga meeleolu on hoopis teine. Mäed tõmbavad mustvalges toonis kujundatud kloostri ümber metsarohelise raami, taevas pakib selle kõik sinisesse pakendisse.
Väikesel inimesel jääb lihtsalt seista ja imetleda, kuulata iseenda mõtteid, mis muus mürinas justkui märkamata jäävad.
Usku ei suruta siin peale. Tahad, vaata arhitektuuri või pühapilte. Ei taha, saad seda kõike võtta ilmaliku iluna.
Kaasa võid osta pudeli pühitsetud vett, hind üks leev (50 eurosenti) pool liitrit. Seda janu pärast kulistada aga ei soovitata. Lonksuke-paar hommikuti, on bulgaarlannast giidi ettekirjutus.

Noppimise asemel kaubandus
Maalehe reisiseltskond, kes juba aastaid koos Germaloga reisib, soovis aga veel kolmandatki: tegelikku inimest. Töötavat, soovitavalt ise majandavat kohalikku.
Sellega, peab ütlema, on tõeliselt raske. Võtame või roosiõliga tegelemise, mille poolest Bulgaaria on üle maailma kuulus.
Jah, seepe ja kreeme pakutakse nõnda ohtralt, et möödakäijalegi jääb pisut imal lõhn külge, aga kustkohast leida augustikuus roosilehtede korjaja?
Roosilehed nopitakse juba mai lõpus ja juuni alguses. Hommikupoolikuti, kui kaste veel õielehti niisutab.
Seega jääb üle leppida sellega, et näete muuseumi-poe nurgas lihtsat aparatuuri, kuulete mõne minuti jooksul venekeelseid selgitusi (jäi mulje, et suur osa bulgaarlastest kõneleb vene keelt ludinal), siis aga, palun, astu müügileti ette, turist.
Aga eks ole kohaliku kauba valimatu ostminegi turismi vältimatu osa!

Tegelik inimene aias
Kas siis Maalehe reisiseltskond isemajandavat bulgaarlast, seda riigi alustuge, ei näinudki? Nägi ikka. Selleks osutus Pentcho Petkov farmist Eco-Telus, mille tegevusalaks tigude kasvatamine.
Jah, Bulgaariale pisut ootamatu tegevusala, aga tingimused on ju olemas: piisavalt pikalt vältav soe aeg, hea rohukasv, niisutamise võimalus. Ning elektritara, et teod enne õiget aega minema ei roniks.
Petkov, muide, mitte ainult ei näita oma farmi, vaid pakub ka toodangut proovida.
Algul läheb muidugi pisut ettevaatlikult, ega eestlane pole mingi konnasööja ega teokrõmpsutaja. Väikese veini abil aga muutub ka tigu täitsa heaks maiustuseks.
Kes aga teost lugu ei pea, see võib mõnes söögikohas sisse uhada Shopska salatit. Tomat, kurk, kohalik valge juust, aga maitseb nii, et teinekord tellid veel. 
Foto: HELJU ja VALDEKO
Minust vasakul klassivenna naine Külli Tapner, paremal töösõber Marju Vitkar

Üksmeeles ühisele teele

Tänavune suvi oli erakordne selle poolest, et tõi kaks pulmapidu. Lõin vapralt kaasa, korraldades ka nn üksmeelemängu.
Suvised küsimused noorpaaridele kõlasid nii:
-Sulle tundub, et maailma parim jalgpallimeeskond on Holland
-Hambaid pestes tuleb harja liigutada ülalt alla, mitte vasakult paremale
-Jalgrattaga poiss Rakvere turuplatsil on Arvo Pärt
-Päike tõuseb idast ja loojub Läände
-Tahaksin ka edaspidi Soome tööle minna
-Isegi sulgpall on parem kui seks
-Väga heal kitarril on kaheksa keelt
-Häid uudiseid loen alati Delfist
-Armastus on sügav psühholoogiline vapustus
-Kui võimalik, lendan kindlasti kosmosesse.
Paarid, keda küsitlesin, olid vägagi üksmeelsed. Seda enam, et kumbki teineteise vastuseid ei näinud.

Edu teile, kallid sõbrad!

Ilus kõne ilusas paigas ilusal päeval

Juhtus see ime, et mind paluti pulma, kõige tipuks veel kõnelema, noorpaari ühise elutee esimesi samme sooja sõnaga sätitama. Kõnelesin siis nii:
Igal hommikul läheb valgeks, see valgus ujub üle maa, jaotub lõputult, jõuab igaühe silmadesse, ometi ei lõpe ta ealeski otsa. Mis muu võiks see olla kui armastus!
Jõed voolavad, ometi leidub ikka veel vett, ometi on see vesi värske ja sillerdav. Hirv kummardub oja kohale ja joob, nähes vees oma virvendavat peegeldust. Eks see olegi armastus!
Kivid seisavad paigal, kasvavad samblasse, kinnitavad, et ei lahku siit kunagi, ei veere teisale, vaid tunnistavad vaikides mööduvaid päevi, kuid, aastasadu. On seegi armastus.
Inimesed sünnivad, kõnnivad, jõuavad pärale, ometi tõusevad uuesti, lähevad uuesti, tahavad veel midagi, kohtuvad, leiavad, et eks ju tema olegi see, keda ma otsisin, kelle pärast õnn maailma loodi, kasvõi kastepiisa kujul. Eks anna see tunnistust tõsiasjast, et maailma valitseb armastus!
Teed on meid siia kokku toonud, aeg liitnud, tunne tunnistanud.
Me tahame tänada sind maa, tänada sind, taevas, et sa lubad meil täna siin olla, sellest osa saada. Rõõmustada, et kõik on veel ees, kõik alles algab.
Aiad puhkevad õige, linnud ei saa öösiti vakka olla, hein kasvab vöökohani, kartul õitseb ja saab valmis, et me kõik tunnistaksime: miski on suurem kui meie, miski on imeline.
Teie olete imelised, et olete otsustanud teineteise õnnelikuks teha, tõmmata enda kohale suure sinise kanga, mida me mõnikord nimetame taevaks.
Ma tean, mida te tahate teineteisele öelda, mida tahate öelda meile kõigile, koguma maailmale veel lisaks: vaadake, need oleme meie. Me oleme teinud otsuse, oleme mõtteis lubanud, et nii see jääbki, see ei tohi olla kuidagi teisiti, kui ei minu süda on sinu süda, minu mõte on sinu mõte.

Monday, August 4, 2014

Jürgen Rooste patukustutuskiri

Jürgen Rooste tõi avalikkuse ette oma värske luulekogu „Suur sume/suur tume“.
Ega enam palju avameelsemaks minna ei saa, võin kinnitada. Istusin mõni aeg Jürgeni kõrvallauas ning võin tõdeda, et mis meelel, see keelel, mis keelel, see paberil, mis paberil, see trükis, mis trükis, see kaupluses, mis kaupluses, see lugejate laual.
Edasi läheb muidugi keerulisemaks, sest teekond lugeja südamesse on sutsu keerulisem kui kõik eelloetletu.
Minu südamesse need luuletused läksid. Võib-olla seetõttu, et mees otsekui vaevleb iseenda käes (eks luuletaja olegi ju lõke, milles ta ise põleb), otsib põhjendusi, selgitusi, isegi vabandusi, miks ta selline on, miks ta just nii käitub ning miks teda maailmale üldse vaja võiks olla.
Rooste seob end selles kogus tihedalt ning lõplikult lastega. Käib nendega matkal, pakub võileiba. Mõtleb neile, kui nad juba magavad. Ühesõnaga: on isa. Selline isa, nagu ta tahab olla, võib-olla salamisi ka selline, nagu ta saab olla. Sest elu pole midagi sellist, mis on luuletaja kätes. Pigem on luuletaja ise elu kätes.
Tõelise luuletaja olemus on ju olla ebapüsiv, voolav, teiseks muutuv. Aga teiseks muutuvana ei saa olla see mees, kes igal hommikul sama värskelt ning kainelt lipsu ette seab, auto süütevõtit keerab ning tööle sõidab.
Jürgenil polegi autot, lipsu kannab ta ka harva. Aga lapsed tal on. Nii maailmas kui ka südames. Hea, et nüüd ka luuletustes. Lapsed kasvavad suureks, loevad, mõtlevad – meil on/oli siis selline isa. Vaevles ise, vaevas teisi, armastas ise, armastas teisi.
Luulekogu teise poole patukustutusteema ongi armastus. No ühe teise naise vastu. Selle, kes pole tema lastega üldse seotud. Või kui, siis nii palju, et teinekord juhtus isegi nii, et kui poeet lastega jalutas, mõtles ta selle teise peale.
Luuletaja võib mõelda, sest nagu öeldud, on ta iseenese lõke. See ei põle, kui halge juurde ei viska. Aga mida võimsam tuli, seda kiiremini tühjeneb halukorv. Ning tulebki minna uue riida juurde. Kasvõi vargile, valutava südamega.
„Suur sume/suur tume“ ütleb autori kohta paljugi. Võib-olla kõik. Kui, siis jääb häirima mõni liiga lihtne riimirida. Aga Rooste ongi tahtnud minna lihtsat teed, sammuda läbi suure sumeda selle suure tumeda suunas, mis tuleb nagunii ning millest võitu saamiseks on ainus viis temast kirjutada.

Friday, June 27, 2014

Sõbraga päikeseloojangu eel

Aseri, õigemini Abaja, nii mõni päev enne jaani. Päev on selles kandis muidugi ammu looja läinud, oodatakse pikisilmi uut koitu, aga Päike on veel parajalt kõrgel. Nii kõrgel, et magama minna on veel vara, midagi ette võtta aga hilja.
Paras aeg on pisut niisama luusida. Aastad ka ju sellised, et enam kaugele minna ei taha. Kõik, mis oluline, saab oma mõttes läbi elada ja kaasa vedada.
Veame siis sõber Kuidoga oma mõtteid järel. Pisut märjaks saavad, sest kaste on juba langenud Kuido hoolega pöetud murule.
Kuido on väga korralik muruniitja. Ükskõik, kuidas ma ka ei prooviks, ikka jään alla. Tema töös on täpsus ja süsteemsus. Võibolla veel midagi, nostalgia näiteks, ei julge küsida.
Kuido on üks neist, kes kodukanti jäänud. Valvab oma maja ning maja valvab teda. Sellest sõltuvusest on raske lahti öelda. Võibolla ta ei ütlegi, mina ju lõpptulemust ei näe.
Kuido on pikaaeliste pundist, nii kõhn, et mõnikord puhub tuul läbi. Mina olen paks ja vererõhuhaige. Ning otsin kohti, kus südamevalu suuremaks muuta saaks.
Päikeseloojang lapsepõlvemail on muidugi selleks üsnagi sobiv. Päev ju veereb ning meie aeg saab otsa.
Aia taga lainetab kastehein, isegi täismehele üle põlve. Me ei jookse selles. Me ei tunne taimigi. Me läheme tuppa, sööme salatit. Ning ainult süda ütleb, et kusagil seal, hoopis teisel pool maja, vajub Päike vaikselt silmapiiri taha.

Thursday, June 26, 2014

Kõne kadunud koolidirektorile

Läksin Aserisse, kus avati pink legendile, kohalikule koolijuhile Jaan-Ülo Saarele.
Avamisel küsiti, kas keegi midagi öelda soovib. Mina soovisin, võtsin taskust mõned paberilehed ja ütlesin:
"Täna luban ma endale selle julguse, et sinatan Sind Jaan, sinatan esimest korda. Seni olid sa minu jaoks nii suur mees, et ma ei julenud seda teha. Nüüd  olen  ma ise nii vana, nagu sind mäletan. Olen armastanud õppimist, olen  olnud õpetaja, olen koolis käiva poja isa. Seepärast sinatangi Sind, niiviisi räägime me täna omavahel esimest korda. 
Nagu ma Sind mäletan, astusid sa pika rahuliku sammuga, aga jõudsid alati kohale. Kui see buss sõitiski ära, tuli ju ometi teine. Sulle oli tähtis jääda väärikaks, mitte  lasta tühistel  asjadel end mõjutada, mitte tegevusetust varjates ringi sibada, mitte jõuetust varjates häält tõsta, vaid olla see, kelle poole vaadatakse.
Mina vaatasin. Vaatasin  nii, et mu lapsepõlveunistuseks oli saada kirjanikuks ja koolidirektoriks.
Võid ise arvata, kes oli see mees, kelle ajel ma seda ametit pidada tahtsin.
Nüüd oleme Su pingi juures, Jaan. Aastad on  osutunud liiga kiireteks, liiga lühikesteks. Hetked on tundunud nagu sähvatav välk, nädalad  paljalt hetked. Kuudel ei jõua sabast haaratagi, juba on nad läinud. Nende taga viipab meile igavik, valus muie näol, nagu teaks ta tõde.
Aga mis on tõde? On see päev, mil me matame oma keskkooli? On see päev, kui me paneme pingi selle kooli hiilgeaegade direktorile? On see päev, millal me avame ukse esimest korda? Või hoopis päev, mil me selle viimast korda kinni paneme.
Tõed on kõik. Üks ei võta teist vähemaks. Minevik lubab olevikul olla korraga kurb ja  rõõmus. Me ju ometigi oleme olnud. Unistanud, lootnud, ehitanud, Olnud armunud, õnnelikud. Jah, me oleme ka näinud aega, kui aknad vajuvad eest, katuselt pealt, kui pole enam midagi, isegi lootust mitte.
Kui lootust enam pole, tahame me istuda, järele mõelda. Miks mitte tulla siis siia, istuda sellele pingile. Öelda iseendale, et ometi  maakera pöörleb. Ometi tulevad hommikul, ometi on kusagil ka need inimesed,
keda pole praegu siin, aga keda me meeles hoiame.
Sest nagu minu isa armastas öelda, inimene elab nii kaua, nagu teda mäletatakse, siis mäletatakse  omakorda seda mäletajat. Oleme siis kasvõi hetkeks koos ja hoiame meeles  neid mälestusi, mis on ühised, aga ka neid, mille pärast me nutame kalmuaedadel, tajudes lõpmatuse kõrval ometi lõplikkust.

Igal lennul on aeg kunagi maanduda

Käisin Aseri Keskkooli viimasel lõpuaktusel. Lõpetas keskkooli viimane lend, õppekeele poolest venkud. No miks ma läksin? Eks seepärast, et olen rohkem nukrate hetkede mees. Vähemalt seni.
Istusime õpetajate toas, mina endiste õpetajate hulgas.
Kuidas küll ei söandanud jalg üle selle toa läve astuda, ehkki mu ema oli selles koolis 21 aastat sekretär ning hoone mulle lapsepõlvest peale tuttav.
Rääkisime juttu, nii keskmiselt 75-aastased õpetajad ja mina. Tulevikust kõnelesime ka, et mis Aserist edasi saab ning kas uus vallavanem suudab allajooksmise ülestõusuks keerata.
Õnneks rääkisime ka minevikust. Ka sellest, kui mina olin väike poiss. Isegi õpetaja Hilja Kuusk mäletas mind, kuigi lahkus Aserist samal aastal, kui mina esimesse klassi läksin. 1971.
Ta mäletas ka, et mu rahumeelse ja lepliku loomuga ema oli mul soovitanud vastu virutada, kui keegi kallale tuleb. Seni pole eriti saanud virutada. Pole võimalust olnud ega tõtt öelda ka valmisolekut. Niisama naljalt norima ju ei lähe.
Saalis lõpetas samal ajal 46. lend. Naerdi, nuteti, plaksutati. Mina ei nutnud. See polnud enam minu kool, kes otsa sai ja maha maeti. Minu kool elab minus endas ja maetakse koos minuga. Ning ma väga loodan, et leidub neid, kes mulle siis pingi panevad. Neid, kellest ma olen hoolinud.  

Sunday, June 1, 2014

Kui ma kohtusin Margus Vaheriga

Mina olen mina, ega siia palju lisada pole. Parajalt paks mees oma parimates aastates, nagu oli ka üks Rootsi  propellerlendur.
Nagu temalgi, on ka mul õnne olnud. Isegi sellist, mida poleks osanud oodatagi. Õnne, et õnn vananedes veel suurenebki.
Muidu on ju nii, et lapsena oled õnnetu, kuna tahad olla suur. Siis oled õnnetu õnnetu armastuse pärast. Siis tunned veidi varakeskea õnne, kui tõused voodist seljavaluta ning piss jookseb vetsus vabalt, seejärel hakkavad aga igasugu hädad. Mõnel puhul oodatakse isegi surma, mis olevat parem kui elu ise.
Selle sissejuhatuse peale ütlen, et esinesime lugupeetud levimuusiku Margus Vaheriga Maiasmoka kohvikus festivali HeadRead raames. Mina lugesin luuletusi, tema laulis, rahvas plaksutas. Isegi üht pisarat nägin silmanurka veeremas.
No pagan, sellist õnne ei osanud küll ei unes ega ka niisama ette näha. Esineda on ju hea, kui oled edev. Ning on, millega esineda. Veel on.  

Wednesday, May 28, 2014

Suuline pärimus minu isa ristiema emalt

"Kui jutustaja mees veel poisike olnud (ta oli paar aastat jutustajast vanem), olnud Urtja küla asemel veel mets. Alles pääle selle on siin küla tehtud.
Jutustaja mees ja ämm ongi esimesed siia külla tulijad olnud - võib olla tulid siis ka mõned teised.
Vähe hiljem on hakanud elanikke tulema Aarla külast - sauna või vabatkohtadelt. Praegu on 10 peret (7 neist kuuluvad Samma mõisa, 3 Ulvi alla).
Enne pole kusagilt lage olnud - igaüks juurinud omale maa. Hunte on mets täis olnud."
Nii rääkis Kai Rootsilt, minu isa ristiemade ema, aastal 1931 rahvaluulekogujale. Minu isa Kalev oli siis seitsmeaastane.
Praegu pole Urtja külas taas kedagi. Põllud kasvavad täis. Võibolla tulevad ka hundid tagasi.

Põlvkondade järjepidevus, mina välja arvatud

Kui mu isa Kalev veel uhke jooksumees oli, nii aastail 1952-1954, hüüdis treener talle ikka "Õlad alla!". Ühel heal päeval kuulsin ma sedasama hüüet Kadrioru staadionil ja valus jutt käis südame alt läbi.
Treener Sergei hüüdis nii minu pojale Johan Markusele, kes pressis end Tallinna koolinoorte meistri tiitli poole 3000 m jooksus.
Ta sai selle tiitli, ehkki napilt. Mõtlesin, et kui mu isa oleks seda näinud! Aga võibolla oleks ta arvanud, et tema lapselaps peaks ikka veel kiiremini jooksma ning kõvemini võitma.
Muide, autasustamise ajaks oli staadion peaaegu tühi. Viimane ala võistlustel ka ju. Oli võitja, oli teise koha mees Johan Talihärm. Kolmas mees puudus, kuulujutt kõneles, et oli endale liiga teinud. Mis polnud ka ime, joosti täitsa paraja tempoga.
Veel oli kohal autasustaja Andres Vakra ning võistluste informaator. Ning mõned lapsevanemad.
Mis siis ikka, võitjad loeti läbi mikrofoni ette, kaks meest sammus poodiumile, seitse inimest plaksutas. Pilti tehti ka. Aitäh, kes jaksasid!
Foto: EKJL. Pilt on tehtud Lasnamäe kergejõustikuhallis, jooksu veab Johan Markus Oll.

Tuesday, May 27, 2014

Keegi sai siiski niimoodi aru nagu mina

Olen ikka muretsenud, et näe, kirjutasin raamatu, aga vist panin mööda. Igav on, ütlevad lugejad. Kirjuta parem luuletusi, need tulevad sul vähegi välja.
Olen olnud siis pisut kurb, aga mõelnud, et mulle ikka mu raamat meeldib. Ning veel paarile inimesele.
Nüüd leidsin, et on veel keegi, kes mu mõtteid jagab. Palun, nii kirjutab Paepealse raamatukogu hoidja Anne Oruaas:
"Igale vähegi koolis käinud eestlasele seostub raamatu pealkiri otsekohe Tammsaare viimase romaaniga „Põrgupõhja uus vanapagan“. Seda võtet, et varasema tuntud teose tegelaste lapsed ja lapselapsed uutes oludes tegutsema pannakse, on ka varem kasutatud. Meenutagem vaid Juhan Smuuli või Bernard Kangrot, kelle „Taevavõtmed“ Tammsaare samast teosest lähtub.
jyrkaSulev Olli romaani peategelane on abiturient Jüri J. Põrgupõhi, Tammsaare Jürka lapselapselaps. Kirjanik on kenasti välja arvestanud, et Jürkal võiks tõesti praegu gümnaasiumiealine neljanda põlve järeltulija olla.
Tema isa, samuti Jüri, on olnud meremees ja toonud endale Aafrikast süsimusta naise July. Nii et noor Jüri on tõmmu ja musta lokkis peaga, lokkide sees on peidus sarved. Kas nüüd just päris sarved, eks igaühel, eriti noorel inimesel on oma sarvemuksud, mis teda teistest eristavad.
Olemas on ka veel vanaisa ehk siis lausa Jürka ja Juula maausuline poeg. Jüri J. Põrgupõhi pinginaaber on kirikuõpetaja poeg Ants Antsu poeg Kaval, kelle vanaisa olnud kolhoosiesimees, kes küll on selle loo ajaks juba surnud.
Noore Jüri interneti kodulehele saadab kirju tütarlaps, kelle meiliaadressiks anna@korboja.ee ja kes väidab end olevat Vargamäe Andrese järeltulija. Sellised tegelased siis.
Ja veel on üks paar tegelasi – need „päris“ Jürka ja Kaval-Ants, kes autori tahtel on pandud koos kõndima teispoolsuses. Oma teekonnal, selles punktis, kus lugeja nendega kohtub, pole nad üldse kindlad, kas lähevad taevasse või põrgusse. Õieti ei tea Jürka sedagi, kuhu ta minna tahab. Ants usub, et läheb taevasse.
Vormiliselt eksisteerivad nad noore Jürka kirjandis teemal „Kuidas ma kujutan ette hauatagust elu?“ Aga see on kirjand, mis sunnib seda lugeva emakeeleõpetaja pudeli järele haarama.
Lugu ise on aga eelkõige tärkavast armastusest Jüri ja Anna vahel ning noore mehe eneseotsingutest. Noormehe peamine küsimus, millele ta vastust otsib, on „Kes ma olen?“ Esimese peatüki pealkiri on näiteks „Kui sa suudad ise luua endale maailma, oled sa Jumal_“, kolmandal peatükil „Asjal, millist on maailmas üks ja ainus, on rohkem eeldusi olla igavene“ jne.
Selle tõttu on romaan eelkõige filosoofilise alatooniga, aga tegelikult ikka päris lahe lugemine, ei midagi liiga rasket ja keerulist. Peaks olema jõukohane just nimelt Jürka ja Anna eakaaslastele.
Ajakirjanikust autor on kõne alla võtnud noorte inimeste omavahelised suhted, peresuhted (isa ja poeg ei saa ka enam omavahel teisiti suheldud kui interneti vahendusel), tühjad maakirikud ja isegi homoparaadi. See viimane on küll vajalik pigem selleks, et oleks situatsioon, kus pinginaaber Antsu nahahoidja loomus avaneks. Peamised on aga elu ja surm, noorus ja vanadus. On pööraseid ja üllatavaid mõttekäike.
Lugemisel üllatas meeldivalt viimistletud lausestus, mitte mingil juhul pole tegemist ebatsensuursustega, millest tänapäeva eesti kirjandus väidetavalt kubisevat. Selle teksti ilu on nauditav.
Üks juhuslik näide: „Miks Jürka talle ei kirjutanud, kuigi oli magama heites tundnud Annat endale nii lähedal, et padjapüür lõhnas veel hommikulgi koirohu järele? Aga mida oleks pidanud Jürka kirjutama, kui maailm oli nagunii sõnu risti ja põiki täis, kui kirjutajaid on juba kaugelt rohkem kui lugejaid?“ (lk 21) Tundus, nagu oleks lause kohati teadlikult tammsaarelik.
Selle raamatu puhul on oma roll ka kujundusel. Illustreeritud raamat täiskasvanutele. Kasutatud on fotosid, graafikuid, skeeme, arvutiekraanilt tuttavat pilti, näiteks Google’i otsingut või tekstitöötluse elemente."

Aitäh, Anne!
Sulev

Monday, April 14, 2014

Pole kummalisemat kui elu ise

Ma elan: kord palvetaja, kord ikoon. Vahel loon,
ahman aegadelt annet, võtan võõrastelt võlgu, tahan, kuigi ei tohi.
Jalgadel kastemärg  rohi.

Ma elan, elan välja, jooksen, teed ei kulge,
ise ei julge igatseda pelgu- või peidupaika, aga
kuri ilm kuulab ukse taga,
ehmun, juba on eestoas.

Ma elan, suviti vahel ka heinakärpa all.
tunnen paksu palveraamatut sõrme all, 
maa sooja jahedust külje all,
kastet talla all.

Ma elan, sõnad on mu eluviis, laused mu lagi, põimumised põrandad.
Astun trepile, mul on lai naeratus,  ilus silmale,
muu jagage ilmale!

Ma elan, takerdun talutares,
hallvares mu arvepidaja, rähn rätsep.
Valutan südant, kurdan, miski ei alga.
Villased sokid lähevad valesti jalga.

Ma elan, maailm muidugi minevik,
jääaja järelehüüd, rabelus rabades,
allaand hallaööl,
terav nuga
mu muistse naise vööl.

Ma elan, valan rõõme vaevadeks,
haabjad Noa laevadeks,
kõverat nuga kuuks, eluringi ristipuuks.
Kõige lõpuks, eks
maised teen taevasteks.
  
Ma elan, tean, sügis valutab pohlavartes,
sügis valutab hommikuid kartes,
sügis on seeliku koreda koega,
sügis on üksiku üheksa poega.
  
Ma elan, luud veidi valudes, lumi õuel, sadu saludes.
räästais jää ei jää kauemaks kui vaja.
Ise olen toaline,
ise elumaja.

Ma elan, üle talve veel kindlasti.
Jääpurikas sula ilmaga liivakell, külmaga kirikukell.
Muidugi on mul hobune ja saan.
Suviti kaotan, talviti saan.

Ma elan, korrutan eitedega ajalõngu,
ei põlga võlgu järeltuleva põlve ees
mõte on siis meestel mõõgaks,
lembus naistel lees.

Ma elan talviti vanas luteri kirikus, kohe altari taga
Enamasti olen unine, muul ajal vaga.
Õige tasa
kõnelen Jumalaga. 

Ma elan, jälle tõuseb päike, sada rada, tuhat teed.
Üks joob kohvi, teine pärnaõieteed.
Kolmas, see koonuga, üldse ei pelga paljast,
viskab hommikul haljast.

Ma elan, kevad on käes, aida võtmed naise käes,
sööme mis saame, siis salgame
vale käib vaevaga jalgadel.

Ma elan, teate mind vist,
ülistan elu, kardan elamist,
kõrgust kardan ja pahandust.
Õhtuti varakult lukustan ust.

Ma elan, panen silmad kinni,
pilved libisevad pikkamisi üle lae.
Lagi on valge kae
igaviku silmadel.

Ma elan, kõik see kokku on luuletus,
kuhi tähti ja riimiriiv,
kell tiksub, kahe löögi vahel
virgub viiv.

Monday, March 31, 2014

Kui tuleb tuju joonistada puud

Tea ütles, et nad lähevad õpsidega Agnese juurde. Kunsti tegema, trükipressiga. Elasin teemasse sisse, pakkusin kogu oma kunstialaste teadmiste kogumist. Nimetasin sõnu "kuivnõel", "akvatinta" ning "linoollõige". Tea aga soovis pigem mõtisklust teemal "puu", et igaühel oleks kergem oma puu üles leida ning rasket vänta keerutades paberile trükkida.
Mõtiskluse tulemus sai selline:
Valisin õunapuu,
keldrites talviti palju nüüd mahla ja moosi.
Valisin roosipuu,
hommikul igal kinkida võin sulle roosi.
Valisin pihlapuu,
pihlad mu pihkudes tunduvad kuidagi tunased.
Valisin palmipuu,
palmide taga on loojangud aafrikapunased.
Valisin kummipuu,
kummikud jalas käin kastmas teda ma kannuga.
Valisin ilmapuu,
ilma asjata maailma pandiks ei andnud ma.
Valisin halupuu,
talviti tubades olla on kindlasti hubasem.
Valisin elupuu,
elada nii nagu soovin mul ometi lubage!
Foto: ARVI KRIIS

Südamel, see tähendab, on kaks ülesannet

Aeg-ajalt kutsutakse mind luuletusi lugema. Just parajasti nii tihedalt, et meelest ei läheks. No see, et ma olen luuletaja või nii. Lasteluuletaja enamasti.
Ühel päeval kõmpisin jällegi, luuleraamatute kott (riidest, kassi pildiga, Agnes kinkis) käes ühe Tallinna kooli poole. Seal lugesin kevadest, vanasõnadest, rahvakalendrist, armastusest pisut ka.
Küsiti kõiksugu küsimusi. Üks põrutas selle õige raske. "Kust luuletused tulevad?" küsis ta.
No ma ei tea, kuskohast. Aga lapsele nii vastata ei saa. Mõtlesin siis kiiresti. No kusagilt kõhust nad tulema hakkavad, alustasin. Maost, maksast, siis liiguvad läbi südame...
"Kas südamel on siis kaks ülesannet?" küsis seepeale poiss.
No jäin vakka. Sõnad said otsa.
Kogusin ennast. "Jah, on küll kaks ülesannet," tunnistasin siis. "Üks ülesanne on hoida püsti inimese keha, teine, et hoida tema hinge."
Igatahes olen edaspidi ettevaatlikum. Küsimusi esitada eriti ei luba. Või kui, siis et "palju te kaalute?", "kas teil lapsi ka on?", "mis marki auto teil on?"
Siis vastan: kaalun veidi rohkem kui sada kilogrammi, seega rohkem, kui ise sooviks. Lapsi on kaks, tütar ja poeg, aga nad on juba suured. Peugeot 508.    

Ootamatu naabripoiss ammu kadunud ajast

Ühel heal päeval, selsamal juhuslikult, kui ma isa kodukülla Urtjasse pöörasin, jõudsin ka Kiviõli lähedal asuvasse Uuemõisa külla, mille nüüdne nimi on Koljala.
Sealt on pärit mu ema Valve, seal elasid tema isa Harald ning ema Emilie-Wilhelmine Elm, sealt tagasi Juhan ja Maarja Elm. Seega olen sellest külast pärit vanaisa poolt.
Sõitsin, tasutaks koerte haukumine, küla vahelt läbi. Silmasin üht eriti mahajäetud ning eriti armetus seisus maja ning kõrvalhoonet. "Needsamad ongi," ütlesin ma. Keerasin eemal auto ringi ja suristasin tagasi sõita. Siiski otsustasin peatuda taadi juures, kel uhkuse märgiks peas USA sümboolikaga müts.
"Kaua ka siin elate?" tegin juttu.
"77 aastat!" vastas ta.
"Elmi Haraldit mäletate?"
"Miks ei!" vastas ta. "Kõiki mäletan. Ilse, Valve, Asta ja Peeter on ka juba surnud."
"Mina olen Valve poeg!"
"Ahsoo, jah, Kalev veel käis siin kedagi matmas, mäletan."
 "Aga, kui tohib küsida, kes Teie olete?"
"Nahkuri Lembit, nende naabripoiss!"
 Nii tutvusin siis naabripoisiga, kes mäletas ema sellisena, nagu see kodukülast 1952. aastal Ambla põllutöökooli läks. Lubasime veel kohtuda. Võtan onupoeg Jaanuse ühes. Ehk ka pooliku. Poolikuga saab teinekord pooleli jäänud elusid edukalt lappida.

Kõne sünnipäevale pühendatud retroõhtul

Armsad sõbrad.
Mõni aeg tagasi istusin ma poega oodates autos, lasin esiistme alla, sulgesin silmad ning jäin kuulatama. Miski tundus äkki väga tuttav.
Tundsin, et ma olen tegelikult oma kodus Aseris, üleval toas. On suvi ning vihm sajab meie katuse väikestele eterniitplaatidele.
See oli nii kummaline tunne. Mõtlesin, et näed, maailm on aastatega teiseks saanud, ehk ka mina hoopis teiseks saanud, käin teisi teid ja mõtlen teisi mõtteid, aga vihm on seesama. Vihm on ikka rahutooja, selle tunde tekitaja, et nii hea on vihma ajal olla, kui sul on katus pea kohal.
 Ma pole sellest tüübist, kes suure valingu ajal välja jooksevad, lompides karglevad, kiljuvad ja naervad. Ma olen pigem see, kes kuulab vaikselt, püüdes eristada iga piisa kukkumise väikest põksu.
Aga toona, autos mõtlesin veel, et Tea jälle sätib tähistel õhtutel end seisma nii, nagu ta mäletab, et ta oma kodutrepil tähti vaatas. Küllap me vajame siis seda vihma ning neid tähti, sest need on ühed vähesed, mis tunduvad üha uued ja samal ajal igavesed.
Mul on väga hea meel, et me saime tänasel õhtul teiega koos olla. See polnud sugugi tavaline õhtu. See oli segu sellest vihmast, mis meie juustesse sadanud ning nendest tähtedest, mis meie südametesse igatsust toonud.
Ma olen ühtaegu rõõmus selle üle, et mis on olnud, aga kurb seepärast, et kõik see on juba olnud. Ma olen rõõmus selle üle, et te tulite, aga kurb, et lahkute.
Minge siiski rahus, sõbrad. Paistku ikka teie taevas kodused tähed, lõhnaku needsamad sirelid ning toksigu vastu katust ikka seesama vihm, mis teid lapsena magama uinutas. 

Mõnd, mis ei unune, vaid vajub unustusse

Ühel päeval, kui mul avanes võimalus kasutada hea maastikuvõimega prooviautot, otsustasin sõita minevikku. Minevik, teadagi, algab mul umbes sealt, kus algab ka Lääne-Virumaa. Seal laulavad linnud teisiti, seal sajab vihm teisiti, lõhnab maa teisiti.
No vot, sõitsin mööda teed ja mõtlesin, et jõuan Viru-Nigula surnuiale, käin vanemate haual ning kolan siis nii kaua, kui isu täis saab. Vaatan nagu mu isa omal ajal, esmalt kabeli otsaaknast sisse, seejärel, kes värsketesse haudadesse maetud. Uurin mõnd kirja kivil ja nii edasi.
Sämi juures tundsin aga, et pean pöörama isa koduküla poole, Urtjasse.
Sel kevadel polnud ükski auto sinna veel jõudnud, metsa vahel oli lumiseid tallamata lõike. Tallasin siis.
Tasuks sain kuulata täielikku vaikust, mida ilmestas vaid liblikate lend.
Liblikaid oli tõesti rohkesti, kirjuid ning kollaseid, vali millist tahad. Siis lõi veel rähn ka sekka.
Õnnis või õnnistatud tunne oli. Väike ehmatus ka. Kui minema hakkasin ja raadio lahti tegin, ütles psühholoog Tõnu Ots, et see on ainult inimeste komme hoolitseda eelneva põlvkonna eest. Käis läbi küll. Ja jäi mitmeks päevaks.
Foto: VIIO AITSAM

Thursday, March 13, 2014

Saabuvat poolsajandit oodates

Ärge, kurat, hakake nüüd seda juttu ajama! Ei ole siin midagi, et elu juba möödas! Mõni asi pole jõudnud veel alatagi, teie aga juba halate! Olen noor veel küll, jaksan trepist neljandale korrusele minna. Võin veel puudase pommigagi vabalt üles-alla vehkida. Tantsust ka ära ei ütle, andke vaid põntsuv muusika ja kergejalgne partner. Jah, tunnistan, et pisut on juustes halli, aga võibolla hakkan edaspidi värvima. Tõsi, suuri plaane ma ei tee, aga neid pole ma kunagi teinud. vaikselt unistan ikka, ainult et õhtuti kipun liiga vara uinuma. Nii et ärge rutake veel oma kaastundega. Tulge siis, kui hakkan 60 saama, uuesti küsima. Õnneks pole mul ohtu pensionile jääda. Selle iga jookseb kiiremini eest ära, kui aastad järele jõuavad. Kes õnnitleda tahab, siis 17. märts.
Pilt: saadud GEA REBAS´e vahendusel.

Võidu ja kaotuse vahel

Johan Markus Oll, see minu poeg, tähendab, saavutas eelmisel aastal Eesti-Läti-Leedu kergejõustiku maavõistlusel poiste A-klassi 3000 meetri jooksus teise koha.
Ma olin meeletult rõõmus. Oleks isegi tahtnud karjuda nagu Andrus Värniku isa omal ajal, et "See on minu poeg! See on minu poeg!".
Nüüd, samasugusel võistlusel, sai ta samuti teise koha. Nädal aega käisin ringi nagu leinaja. Sest nüüd ei soovinud ma enam vähemat kui võit. Niisugused on need isad!
Õnneks rääkisime neil päevil oma väga hea sõbraga ja ta ütles, et tal on paha tunne nende hetkede pärast, mil ta ootas oma lastelt spordis kui mitte kõike, siis väga palju.
Seepeale ütlesin pojale, et sa tead, mida mina tunnen ja tundsin, aga edasine on sinu asi. Sport peab olema siiski meelelahutus, emotsioon. Kuigi, eks see pettumuski ole emotsioon. Mehed peaksid sellest üle saama.
Naised aga polegi pettunud. Nad armastavad poegi ikka rohkem seepärast, et nad olid väiksed ja abitud, nüüd on aga suured, jaksates oma kleenukest ema vabalt õla peale visata.

Tuesday, January 21, 2014

Mare Elmiga Alaveres

Oli üks jaanuari pealelõuna. Päike tõmbas lumele tumedaid jutte, värvis nende vahe aga igatsussinisega. Kogunesime Alavere rahvamajja, tee- ja kohvilaua taha. Mina, Tea, Anna, hulk kohalikke eakamaid prouasid ning minu kadunud sugulase August Elmi abikaasa Mare Elm. (Augusti isa ja minu vanaisa olid vennad).
Rääkisin Maalehest, iseendast, siis lugesin luuletusi. Üllatav oli ennast kõrvalt näha. See rodu juhtumeid siis olengi mina! Akna taga tõmbus üha tumedamaks, kraadiklaas vajus külma suunas. Aga nagu öeldakse - südamed olid soojad.
Kahe tunni pärast oli mul siiski hääl kähe ning mõned prouad kippusid haigutama. Aga eks mu jutt võis ka uinutada... Igatahes oli tore. Tore, et on veel selliseid paiku, kuhu puhta laua ja kringli pärast kokku tullakse. Tore oli ka kolmandas nooruses Mare Elmi nii reipa, elurõõmsana kohata.

Monday, January 20, 2014

Kümme korda Eesti meistri isa

Mõnikord mõtlen tagasi oma isa Kalevi sporditeele. See oli ilus, aga ka kurb.
Noor poiss, sündinud 1924, kes Pada linnamäel nn Saksa ajal Erich Veetõusmega võidu jooksis, sai järgmisel korral tõsiselt rajale alles 1950. aastate alguses. Sõda, mis muu. Oma parima tegi ta 28-aastaselt, kui võitis Eesti meistrivõistlustelt kaks pronksi: 5000 m jooksus ajaga 15.47,8 ning 10 000 m jooksus ajaga 32.26,4. Järgmisel aastal, juba väikeste loobumismõtetega, sai ta ajaga 33.21,2 oma kolmanda pronksi.
Värvikaks teevad need saavutused konkurentide nimed: 1952. aasta 5000 ja 10 000 meetri jooksu Eesti meister polnud ei keegi muu, kui Vladimir Kuts, kes neli aastat hiljem tuli kahekordseks olümpiavõitjaks. 5000s järgnes talle hiljem samuti legendiks saanud Hubert Pärnakivi...
Ühesõnaga, tulnuna hulgakordseks Kiviõli rajooni meistriks, seitsme tööstuslinna meistriks, Tallinna oblasti meistriks, Tallinna meistriks, viskas isa oma naelikud laka peale, abiellus ja hakkas maja ehitama. Ime oli sündinud, osa sellest aga jäigi sündimata.
Mina imetlesin isa diplomeid, aga jooksud jäid jooksmata. Minu tipuks jäid kolmed OM-id, kus käisin ajakirjanikuna ning Tartu Ülikooli diplomitöö "Eesti koondiste maavõistlused aastatel 1920-1940".
 Nüüd on mu poeg otsekui ostsinud laka pealt mu isa naelikud (krimpsu tõmmanud päris naeltega naelikute asemel küll Adidase sulgkerged) ja läinud rajale.
Kui teile ausalt ütlen, mis tunne mul on, siis ei saa ma seda ilma pisarateta öelda. Nüüd on ta kolmekordne Eesti meister A-vanuseklassis ehk 16-17-aastaste poiste seas. Liites siia juurde Beriti 7 kulda Eesti saalihokimeistrivõistlustelt, olen ma nüüd kümne Eesti meistritiitli isa. Hulk närvirakke olen andnud vastutasuks.

Friday, January 17, 2014

Märkamise väikesed saladused

Olime Ida-Tallinna Keskhaigla palatis, üht uuringut ootamas. Vedelesime, igaüks oma voodis, viiekesi: akna all üks ilus, aga kurb tüdruk, tema kõrval vaid telefoniga suhelnud venekeelne naine, ukse all nii 120-kilone vanem daam. Tema vastas lebasin mina, minu kõrval umbes 40-aastane tubli tehnikamees.
Hakkasime juttu ajama, põhiliselt mehed ja kurb tüdruk. Kuradi mehed, olgu või haigemajas!
Äkki ütles ka korpulentne vanem naine midagi sekka. Mu naabrimees lausa ehmus: "Oi, vabandust, ma ei märganudki teid!" lausus ta. Siit moraal: märkamisel on oma väikesed saladused.

Veidi peale seda, kui lõppes asfalt

Sõitsime eelmisel sügisel, no ikka hilissügisel, vaata, et mitte juba talvel, Läänemaale. Maakonda, kus ma käin väga vähe, sedagi põhiliselt Haapsalus Müüriääre kohvikus Teaga kohvi joomas ning uputatud munaga kiluvõileiba söömas.
Seekord sõitsime Paadremale, kus meid ootas kontsert. Sõitsime, sõitsime, kusagil ei teed ega tulekiiri, aeg mitte siiski nii hiline. Lõpuks, kui lootus oli juba pisut kadunud ning sihtkoht tundus möödas, jõudsime siiski pärale.
Kolhoosiaegne töökoda kui mitte ei säranud tuledes, siis oli valgustatud ning kui mitte ei õhanud sooja, siis jopega kannatas ikka istuda.
Kõrsikud tulid. Kummaline segu kogukusest ja romantikast. Muide, kipun neid ehk just seetõttu hindama.
Nad laulsid Heli Läätse omaaegseid hitte. Teest, mis on kividega kaetud, ning mälestusest. Kusjuures Bonzo oleks võinud ka Mikk Mikiveri häält järele aimates Tagore teksti peale lugeda.
Jah, ma sain oma. Sain mineviku ning igatsuse. Sain elamuse ka siis, kui koos Teaga mobiiltelefoni kustuvas valguses porilompide vahelt oma autot otsisime. Maal on teadagi kottpime. Sügaval sügisel muidugi.    

Mõni lühike habras hetk peale minevikku

Kord oli ma ka väike. Kui nüüd seda rohkem kui sadat kilo peeglist vaatan, muidugi ei usu, aga vanad fotod tõestavad vastupidist.  Et ma olin väike kõhn poiss. Ning palju luulelisema välimusega kui praegu.
Võibolla on asi selles, et olen kogu luule, mis mus lapsena peidus oli, nüüdseks välja luuletanud. Et praegu on vaid kest, milles kunagi pesitses selle pisikese poisi hing.
Aga no mis teha, teist elu pole mulle antud. Pealegi olen julenud suurt osa mu elust ka õnnelikuks lugeda.
Et ema ja isa kuuluvad veel kaugemasse minevikku kui mina, ütlen, et ema Valve, neiuna Elm, sündis 4. oktoobril 1931 Virumaal, tulevase Kiviõli (ja suure tuhamäe) lähedal Uuemõisa külas. Tema ema oli Emilie-Vilhelmine ning isa Harald Elm.
Minu isa Kalev sündis 13. aprillil 1924 Virumaal Urtja külas. Tema vanemad olid Liina-Johanna ning August Oll.
Mu vanemad abiellusid 24. juulil 1954, minu sündi tuli neil oodata veel mõni kuu vähem kui kümme aastat.  

Wednesday, January 1, 2014

Mitu tundi enne aastalõppu

Meil abikaasaga on väike komme 31. detsembril pisut koos mõtiskleda. Et kuidas lõppev aasta läks või nii.
Eeldus on muidugi see, et ega sel aastal küll midagi erilist ei juhtunud, ainult et nüüd oleme 365 päeva võrra kulunumad.
Siis hakkame meenutama ja leiame, et polnudki nii hull. Veerand tunni pärast peame tunnistama, et oli isegi päris vahva aasta. Ning poole tunni pärast võiksime juba viibida eufoorias, kui me loomult nii tagasihoidlikud poleks. Eriti muidugi Tea.
Mis siis aasta 2013 meile tõi?
Berit tuli Eesti meistriks.
Johan Markus tuli Eesti meistriks.
Johan Markus lõpetas põhikooli ning pääses VHK Gümnaasiumi.
Berit lõi läbi Tallinna Ülikooli turundusspetsialistina.
Sulev pälvis H.H Luige Oivalise ajakirjanduse preemia.
Sulev ja Tea said kutse presidendi vastuvõtule Roosiaias.
Sellest jätkub, leidsime. Mis meelde ei tulnud, tuleb edaspidi.

Jah, tõesti elasin selle aastani

Tere. Nüüd on see siis käes. Olen jõudnud aastasse, mille jooksul peaksin saama 50. Tunnen rõõmu ja rahuldust? Jah, kummaline küll, aga nii see on. Mis siin ikka kurta?
Olen millestki ilma jäänud? Ei!
Olen elu jooksul üllatunud? Jah!
Olen saanud midagi sellist, mida ootasin? Jah!
Olen saanud midagi sellist, mida ei oodanudki? Jah!
Olen kohanud armastust? Jah! Olen ise armastanud? Küll!
Olen rõõmustanud? Piisavalt!
Olen kurvastanud? No mitte vähe!
On mul veel soove? Mõni ikka!
On mul veel jaksu? Väiksemateks asjadeks jätkub!
On mind tunnustatud? Tänan, sõbrad!
Tahaksin ma, et miskit mõnusat ootaks veel täna? Ikka tahan!