Ühel ilusal päeval, täpsemalt 28. augustil 2012, võeti mind Eesti Kirjanike Liidu liikmeks. Rohkemat poleks ma oma elus sellel suunal osanud loota. Ei julenudki loota.
Aga siis küsis Jürgen Rooste, kes pidas mind aastatelt nooremaks kui ma olen, et kas ma ei tahaks. Et noorem inimene või nii. Ning kirjutas soovituse.
Mõtlesin veel mõne hea ja sooja soovituse paluda. Helistasin Jaan Kruusvallile, kes nüüd juba kahjuks sealpool. Ta ütles oma murduval häälel, et too raamatud Lasnamäele, loen läbi. Luges. Kirjutas. Patsutas õlale. Olime tuttavad Maalehe endisaegadest. Pealegi oli ja on ta mu üks lemmikkirjanikke.
Seejärel küsisin Olivia Saarelt, kes mitu mu luulekogu toimetanud, et kas ma tema arvates... Jah, ta arvas küll.
Siis otsisin üles Lehte Hainsalu, kes Söödi lasteluulevõistluse hindamiskogu esinaine. Ja mul sellel väärikal võistlusel üks võit kirjas. Tema küsis vastu, et kas ma polegi veel liige.
Hoogu sattununa kirjutasin Jaanus Vaiksoole. Tema vaikiv nõusolek läks samuti liidu poole teele.
Et asi ikka kindel oleks, palusin Contral läbi FB mõelda, kas minusugune hilisküps võiks olla valmis selleks sammuks. Tema arvates olin. Teiste arvates olin ka. Nad elagu! Mina ka.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment