Mare Elmiga Alaveres

Oli üks jaanuari pealelõuna. Päike tõmbas lumele tumedaid jutte, värvis nende vahe aga igatsussinisega. Kogunesime Alavere rahvamajja, tee- ja kohvilaua taha. Mina, Tea, Anna, hulk kohalikke eakamaid prouasid ning minu kadunud sugulase August Elmi abikaasa Mare Elm. (Augusti isa ja minu vanaisa olid vennad).
Rääkisin Maalehest, iseendast, siis lugesin luuletusi. Üllatav oli ennast kõrvalt näha. See rodu juhtumeid siis olengi mina! Akna taga tõmbus üha tumedamaks, kraadiklaas vajus külma suunas. Aga nagu öeldakse - südamed olid soojad.
Kahe tunni pärast oli mul siiski hääl kähe ning mõned prouad kippusid haigutama. Aga eks mu jutt võis ka uinutada... Igatahes oli tore. Tore, et on veel selliseid paiku, kuhu puhta laua ja kringli pärast kokku tullakse. Tore oli ka kolmandas nooruses Mare Elmi nii reipa, elurõõmsana kohata.

Kümme korda Eesti meistri isa

Mõnikord mõtlen tagasi oma isa Kalevi sporditeele. See oli ilus, aga ka kurb.
Noor poiss, sündinud 1924, kes Pada linnamäel nn Saksa ajal Erich Veetõusmega võidu jooksis, sai järgmisel korral tõsiselt rajale alles 1950. aastate alguses. Sõda, mis muu. Oma parima tegi ta 28-aastaselt, kui võitis Eesti meistrivõistlustelt kaks pronksi: 5000 m jooksus ajaga 15.47,8 ning 10 000 m jooksus ajaga 32.26,4. Järgmisel aastal, juba väikeste loobumismõtetega, sai ta ajaga 33.21,2 oma kolmanda pronksi.
Värvikaks teevad need saavutused konkurentide nimed: 1952. aasta 5000 ja 10 000 meetri jooksu Eesti meister polnud ei keegi muu, kui Vladimir Kuts, kes neli aastat hiljem tuli kahekordseks olümpiavõitjaks. 5000s järgnes talle hiljem samuti legendiks saanud Hubert Pärnakivi...
Ühesõnaga, tulnuna hulgakordseks Kiviõli rajooni meistriks, seitsme tööstuslinna meistriks, Tallinna oblasti meistriks, Tallinna meistriks, viskas isa oma naelikud laka peale, abiellus ja hakkas maja ehitama. Ime oli sündinud, osa sellest aga jäigi sündimata.
Mina imetlesin isa diplomeid, aga jooksud jäid jooksmata. Minu tipuks jäid kolmed OM-id, kus käisin ajakirjanikuna ning Tartu Ülikooli diplomitöö "Eesti koondiste maavõistlused aastatel 1920-1940".
 Nüüd on mu poeg otsekui ostsinud laka pealt mu isa naelikud (krimpsu tõmmanud päris naeltega naelikute asemel küll Adidase sulgkerged) ja läinud rajale.
Kui teile ausalt ütlen, mis tunne mul on, siis ei saa ma seda ilma pisarateta öelda. Nüüd on ta kolmekordne Eesti meister A-vanuseklassis ehk 16-17-aastaste poiste seas. Liites siia juurde Beriti 7 kulda Eesti saalihokimeistrivõistlustelt, olen ma nüüd kümne Eesti meistritiitli isa. Hulk närvirakke olen andnud vastutasuks.

Märkamise väikesed saladused

Olime Ida-Tallinna Keskhaigla palatis, üht uuringut ootamas. Vedelesime, igaüks oma voodis, viiekesi: akna all üks ilus, aga kurb tüdruk, tema kõrval vaid telefoniga suhelnud venekeelne naine, ukse all nii 120-kilone vanem daam. Tema vastas lebasin mina, minu kõrval umbes 40-aastane tubli tehnikamees.
Hakkasime juttu ajama, põhiliselt mehed ja kurb tüdruk. Kuradi mehed, olgu või haigemajas!
Äkki ütles ka korpulentne vanem naine midagi sekka. Mu naabrimees lausa ehmus: "Oi, vabandust, ma ei märganudki teid!" lausus ta. Siit moraal: märkamisel on oma väikesed saladused.

Veidi peale seda, kui lõppes asfalt

Sõitsime eelmisel sügisel, no ikka hilissügisel, vaata, et mitte juba talvel, Läänemaale. Maakonda, kus ma käin väga vähe, sedagi põhiliselt Haapsalus Müüriääre kohvikus Teaga kohvi joomas ning uputatud munaga kiluvõileiba söömas.
Seekord sõitsime Paadremale, kus meid ootas kontsert. Sõitsime, sõitsime, kusagil ei teed ega tulekiiri, aeg mitte siiski nii hiline. Lõpuks, kui lootus oli juba pisut kadunud ning sihtkoht tundus möödas, jõudsime siiski pärale.
Kolhoosiaegne töökoda kui mitte ei säranud tuledes, siis oli valgustatud ning kui mitte ei õhanud sooja, siis jopega kannatas ikka istuda.
Kõrsikud tulid. Kummaline segu kogukusest ja romantikast. Muide, kipun neid ehk just seetõttu hindama.
Nad laulsid Heli Läätse omaaegseid hitte. Teest, mis on kividega kaetud, ning mälestusest. Kusjuures Bonzo oleks võinud ka Mikk Mikiveri häält järele aimates Tagore teksti peale lugeda.
Jah, ma sain oma. Sain mineviku ning igatsuse. Sain elamuse ka siis, kui koos Teaga mobiiltelefoni kustuvas valguses porilompide vahelt oma autot otsisime. Maal on teadagi kottpime. Sügaval sügisel muidugi.    

Mõni lühike habras hetk peale minevikku

Kord oli ma ka väike. Kui nüüd seda rohkem kui sadat kilo peeglist vaatan, muidugi ei usu, aga vanad fotod tõestavad vastupidist.  Et ma olin väike kõhn poiss. Ning palju luulelisema välimusega kui praegu.
Võibolla on asi selles, et olen kogu luule, mis mus lapsena peidus oli, nüüdseks välja luuletanud. Et praegu on vaid kest, milles kunagi pesitses selle pisikese poisi hing.
Aga no mis teha, teist elu pole mulle antud. Pealegi olen julenud suurt osa mu elust ka õnnelikuks lugeda.
Et ema ja isa kuuluvad veel kaugemasse minevikku kui mina, ütlen, et ema Valve, neiuna Elm, sündis 4. oktoobril 1931 Virumaal, tulevase Kiviõli (ja suure tuhamäe) lähedal Uuemõisa külas. Tema ema oli Emilie-Vilhelmine ning isa Harald Elm.
Minu isa Kalev sündis 13. aprillil 1924 Virumaal Urtja külas. Tema vanemad olid Liina-Johanna ning August Oll.
Mu vanemad abiellusid 24. juulil 1954, minu sündi tuli neil oodata veel mõni kuu vähem kui kümme aastat.  

Mitu tundi enne aastalõppu

Meil abikaasaga on väike komme 31. detsembril pisut koos mõtiskleda. Et kuidas lõppev aasta läks või nii.
Eeldus on muidugi see, et ega sel aastal küll midagi erilist ei juhtunud, ainult et nüüd oleme 365 päeva võrra kulunumad.
Siis hakkame meenutama ja leiame, et polnudki nii hull. Veerand tunni pärast peame tunnistama, et oli isegi päris vahva aasta. Ning poole tunni pärast võiksime juba viibida eufoorias, kui me loomult nii tagasihoidlikud poleks. Eriti muidugi Tea.
Mis siis aasta 2013 meile tõi?
Berit tuli Eesti meistriks.
Johan Markus tuli Eesti meistriks.
Johan Markus lõpetas põhikooli ning pääses VHK Gümnaasiumi.
Berit lõi läbi Tallinna Ülikooli turundusspetsialistina.
Sulev pälvis H.H Luige Oivalise ajakirjanduse preemia.
Sulev ja Tea said kutse presidendi vastuvõtule Roosiaias.
Sellest jätkub, leidsime. Mis meelde ei tulnud, tuleb edaspidi.

Jah, tõesti elasin selle aastani

Tere. Nüüd on see siis käes. Olen jõudnud aastasse, mille jooksul peaksin saama 50. Tunnen rõõmu ja rahuldust? Jah, kummaline küll, aga nii see on. Mis siin ikka kurta?
Olen millestki ilma jäänud? Ei!
Olen elu jooksul üllatunud? Jah!
Olen saanud midagi sellist, mida ootasin? Jah!
Olen saanud midagi sellist, mida ei oodanudki? Jah!
Olen kohanud armastust? Jah! Olen ise armastanud? Küll!
Olen rõõmustanud? Piisavalt!
Olen kurvastanud? No mitte vähe!
On mul veel soove? Mõni ikka!
On mul veel jaksu? Väiksemateks asjadeks jätkub!
On mind tunnustatud? Tänan, sõbrad!
Tahaksin ma, et miskit mõnusat ootaks veel täna? Ikka tahan!