Friday, December 14, 2012

Kellesse ma siis uskusin?

Kõigepealt huvitab mind, miks me jõulude, nende rõõmsate pühade ajal, ikkagi oma kurvameelsusest lahti ei saa. Et tood küll kuuse nurka, pakid salaja, et paberi krabin kingi saajate tähelepanu ei köidaks, karusid ja nukke, aga südames on ikkagi tunne, et parimad ajad on juba möödas.
Et parimate aegade möödumise tunne vaevab iga põlvkonda, kes pole parajasti see viimane põlvkond, võin kinnitada, et enamiku jaoks ongi paremad päevad möödas. Need jäävad lapsepõlve, kus paljud asjad, kui mitte kõik, tundusid võimalikena.
Täiskasvanuks saamise võlu ja valu ongi selles, et enamasti oskad vahet teha, mis on võimalik ja mis võimatu, mis on päris ja mis välja mõeldud. Selle võiduga aga kaotame midagi väga olulist. Nii olulist, et pisar tuleb silma. Ka jõuluvana mantlit selga ajades.
Sest eks see ole „jõuluvanaks olemine“ omalaadne pühaduse rüvetamine. Olla ise see, kellesse lapsena nii väga uskusid, hiljem siiski veel lootsid ning siis seda mängu kaasa hakkasid mängima. Kellesse me siis lõpuks uskusime? Iseendasse! Tore seegi!

Tuesday, December 11, 2012

Tahad teada, palju kell juba on?

Oi Jumal, palju kell juba on!
Jumalal pole aga kellast asja, temal on aega küll. Terve igavik, kuni maailma lõpuni. Kui see lõpp ei tule just varem, kui me kardame.
Samas on maailma lõpp liiga suur, et seda kartagi oskaks. See jääb sama häguseks, nagu on jäänud algus. Ühesõnaga – sünd ja surm jäävad meie maailmast välja. Jah, need toimuvad meiega, aga meist piisavalt sõltumatud.
Meie asi on kella tunda. Ning seda vaadata. Ning kiirustada, et jõuaks valmis. Enne, kui tuleb lõpp, kas siis iseenda või maailma oma. Kusjuures pole tähtis, kumb enne. Põhimõtteliselt on ju tegemist ühe ja sellesama asjaga.
Mõned muidugi loodavad, et elavad lõpu üle. Mis näitab, et nad on praktilised inimesed. Oskavad peale maksta ja ära osta. Ka lõpu suudavad nad muuta mitte lõplikuks, vaid suhteliseks.
Et lollid surevad muidugi ära, aga targad ronivad keldrist välja, teevad aegsasti varutud puudest lõkke, võtavad sügavkülmikust saastumata liha ning elavad edasi.
Meie, need hukka saanud, loodame ka muidugi edasisele elule. Et keha on küll kadunud, aga hing see-eest kergem. Ei vaja enam midagi maist, napsi ega ka naist.
Aga kui sul on naine ja naps, on hing maa pealgi lõputult kerge. Seda lõplikult.

Monday, December 3, 2012

Mineviku laseme õhku! Nutetakse mujal

On neid ehitisi, mis paistavad koduaknast. Kas siis, kui kodu enam pole. Näiteks Aseri veetorn.
Ikka näed sa veel, kuidas sinna kogunevad varesed. Või kuidas nad lendavad metsa tagasi.
Näed, kuidas tornikivid õhkuvad suvekuuma, kuidas hoonest kiirgab saledat jõulisust, rahu, väärikust.
Aga hea meeleolu tekitab ka tunne, kui saad midagi õhku lasta. Kurat, kus ikka väriseb! Kus ikka variseb! Kus ikka uus elu pulbitseb.
Sittagi ta pulbitseb! See on muide esimene kord, kus ma blogis seda sõna kasutan. Aga jään enda juurde.
Korstnad - õhku! Veetorn - õhku! Nagu oleks endine tööstusasula üks püromaanide pesa.
Muidugi on esemelist minevikku raske hoida. Eriti, kui asjad on just nii on, nagu on. Vaesevõitu. Vastuoluderohked. Nagu oleks tõesti veel midagi ümber ja üle jagada. Või õhku lasta.
Aserlastel on nüüd, peale seda pauku, puhtam joogivesi. Saab kurku loputada, ehk aga ka tõhusamalt silmi pesta. Et suuremat pilti näha.
Suurema pildi tarvis oleks muidugi hea mõnda kõrgemasse torni ronida. A näe, pole ühtegi enam alles. Kõik õhku lastud!
Eks siis roni elektri-tuuleveskit mööda üles. Kui rahaveski tiivad parajasti ringi ei käi, saab ka pilgu heita. Kalli isamaa peale. Odavalt müüdud isamaa peale.
Foto: ASERI KOMMUNAAL

Aeg, mil see pole enam see. Pole see.

Oli mu hea teekaaslase Heiki Maibergi 60. sünnipäev. Seda peeti suure ilu ja käraga Purkus, kuhu mees iga aastaga enam oma südant kaotab. Korraldab seal huumoriõhtuid, vahel ka karikatuurinäitusi ning hellitab vaikselt mõtet Eesti Huumorimuuseumist.
Ühe naljaõhtu ajal peeti siis ka Maibergi auväärt jubiläumi. Esines Peeter Kaljumäe. Muidugi oma tuntud headuses. Pooleldi klaveri taga, pooleldi juba rahva seas, sõrmed ikka veel klaveril.
Vaheajaks tuli ta siiski klaveri tagant laua taha ja tekkis huvitav kolmikvestlus: Kaljumäe, ekstelestaar Mati Narusk ja mina.
Teema oli see, et praegu pole ikka nii, nagu oli varem. Ei istuta pärast teatrit kohvikus, ei mida seejärel garderoobi magama ning hommikul ei alustata sama ringi.
Muidugi pole ka telemaja see, mis ta oli. Ning maailm üldse.
Mul oli ka midagi lisada. Hommikul olin saanud ühe jõulupeokutse. "Ega ta muidugi pole niisugune nagu vanasti, aga tulla võid ikka," lausus kutsuja. Eks ma siis tulen. Aga mitte nii nagu vanasti.

Mõned pildid sellest, kui me saime 25

Pidu on muidugi tore asi. Peaasi muidugi, et poleks sünnipäev. Sünnipäev tähendab vanemaks saamist, aga seda me muidugi ei taha. Sünnipäev on tegelikult väike matus. Matame lootust ja elurõõmu. Teeme seda lauldes ja tantsides.
Maalehe sünnipäeval paugutasime ka õhupalle. Olime lustlikud. Võtsime otsekui viimast. Kes teab, kas 50. sünnipäev tuleb. Või kas meie silmas seda näevad...
Aga teie silmad võivad näha mõningaid pilte peost. Vabandan oma ühekülgsust, aga juhtus nii, et ülesvõtted on kõik daamide seltskonnas.
Siin on Maalehe ajakirjanik Sulev Oll oma kõrge ülemuse, AS Eesti Ajalehed juhatuse esinaise Kadi Lambotiga. Millegipärast on mul tunne, et alluv üritab ülemale midagi hambasse puhuda.... Ning teine pool tundub teda uskuvat.
Foto: TANEL MEOS

Sellel pildil on kirjamees Oll jäänud pildile turunduspreili Fimbergiga, kes on osalenud ka selle sajakilose mehe elupäästmises. Nimelt nautis ajakirjanik Oll Kreeka võlusid niivõrd, et kukkus tagasisõidul lennukis põmaki kokku. 
Iga kampsun on higisele ja teadvusetule lamajale abiks, ütleb nüüd uus vanasõna.
Foto: AHTO SOOARU




Noorte talentide jaht oma väljaande jaoks on keskea küpsust põdeva toimetaja Sulev Olli viinud kokku Lõuna-Eesti keeli kõneleva käredasõnalise preili Mirjam Nutoviga. Nimetatud preili sai tänavu ka üliõpilaste ajakirjanduspreemia, milline kajastub osaliselt ka tema rahuololevas ilmes. 
Foto: AHTO SOOARU
Võta veel üks naps! kõneleb see ülesvõte. Jah, selle klaasi ma kummutasingi. Ainsana selle õhtu jooksul. Olin nimelt ka väikest viisi autojuht. Neiu Angelikat juhtisin ka mitmel korral tantsule. Sedaviisi järeldades võib öelda, et minus on kaduma läinud juhtivtöötaja....
Foto: AHTO SOOARU




Sunday, December 2, 2012

Jürgeni laul suurtest asjadest

On neid, kellele need sõnad väga meeldivad. Eriti, kui Jürgen Rooste ise laulab. Siis lausa purskub sellest dramatismi ning igatsust. Kuulake!

LAUL SUURTEST ASJADEST
Lennale

Kas armastust on väljaspool me laule?
Kas suuri tundeid mujal on kui filmis?
Ei ole rüütlitelgi enam aega aule,
miks miskit suurt peaks paistma
siis me silmist?

Ja elu on suurem kui mistahes film,
kui ka lõpp meil ette on teada.
Mil öölambi valgel on väsinud silm
saab ju uneski loo kulgu seada –
võib öötund meist enamat teada...

Ma lugesin kord tulikaunist raamatut
ja iseennast tegelaseks lootsin.
Kuid elus kukub välja kõik nii saamatult,
eks asjatult vist oma lootust jootsin...

Ja elu on suurem kui mistahes film,
kui ka lõpp meil ette on teada.
Mil öölambi valgel on väsinud silm
saab ju uneski loo kulgu seada,
võib öötund meist enamat teada...

Kuid vahel tunne on, et muutub veel see kõik
ja juba kostab viiuleidki stseenis.
On kindlalt armastuse päralt aland lõik,
Titanic juba kaldub kergelt kreeni,
eufooria lahustub mu hapras veenis.

Ja elu on suurem kui mistahes film...

Kuidas lennata neerupuudulikkusega

Korfu on ikka ilus saar küll. Rohelist loodust, kiviseid randu, sinist merd. Jalutad promenaadil, sooja no nii 25 kraadi. Eestis kisuvad inimesed samal ajal hõlmu kokku ja salli ümber kaela.
Kõigele lisaks veel Albaania. Noobel hotell, küll pisut hoolimatu suhtumise tõttu juba esimestel aastatel oma hubasust minetav. Sinine meri, hüple sisse - rand, kurat, on väikeste kividega - ja uju terviseks. Kuni sool silmaümbrused kibedaks muudab.
 Kõik oleks olnud ja jäänudki kenaks, kui väljasõidul Paxose ja Antipaxose saarele poleks juhtunud saatuslik. Hüppasin laevalt otse sinisesse merre, tegin mõõduka tiiru, et ujumiskord kirja saada, tulin tagasi, vahetasin käteräti varjus ujumispüksid. Kõik pidanuks nagu korras olema, aga süda hakkas läikima. Liiga ilus on vist, mõtlesin.
Aga oli hoopis muud. Õhtul hotellis tulistasin voodi ja vetsu vahet. Tüütavalt tihti, sealjuures. Järgmisel päeval lebasin juba pooljõuetuna. Tagasisõidupäeva hommikuks hoidsin end küll vertikaalis, aga jõudu polnud sugugi.
Jõud lõppes viimaseni lennukisse istudes. Pildi viskas vaikselt tasku. Vapper Tea seisis 3 tundi ja 15 minutit püsti, sest abikaasa lebas, keel rippu, kõigil kolmel istmel. Ühelt istmelt tuli lahkuda Kairil, kellel stjuardesside istumisriiul polnud õnneks just kõige kehvem vahetuskaup.
Tänan südamest südamearsti, kes siiski ka natuke lootust andis. Et ma kallist kodumaad ja ilusat isamaad ikka oma silmaga näeksin.
Nägin. Niikaua, kui ratastooli istusin ning kiirabitöötaja kanüüli kätte torkas. Siis tuli nuuskpiiritusega tutvust teha. Algasid haiglapäevad, kus vaikselt vabanesin neerupuudulikkusest.  
Foto: PEETER ARRO
Pildil: Kannataja ja need, kes tema pärast kannatasid.

Saturday, December 1, 2012

Kui vikerkaare otsa all oli rahapada

Ühesõnaga, nüüd olen ma siis EKL-i liige. Ja seda liiget kutsuti kohe liidu 90. aastapäeva tähistamisele Draamateatris ning väikesele väljasõidule Käsmu, muu hulgas Loomemajja.
Väljasõit oli mõnus. Kohve ja pirukad. Luuletused Leelo Tunglalt ja Contralt. Õhtusöök meremuuseumis.
Istusime ühe seltskonnaga köögis. Kartulid aurasid laual, punane kala helkis taldrikul ning pliidi all praksusid halud. No niisugune pilt, et seda raha eest kuidagi ei osta.
Viskasime pilgud aknast välja. Mere kohal kaardus vikerkaar. Võttis väikest viisi hingetuks. Looduse ilu ja sooja toa kooskõla.
Välja toodi rahvatarkused. Et vikerkaar joob vett. Et selle ühe otsa all olevat rahapada.
Otsekui meie jutte kuulates võttis vikerkaar suuna kaldale lähemale. Aga kirjanikud jäävad kirjanikeks. Ei hakanud keegi jalgu lahti võtma, et pajale merre järele sammuda. Et kui kaldale tõstab, toome ära.
Mina läksin veel nii jultunuks, et soovitasin: las kannab tooja selle kulla väärtuse lihtsalt liidu arveldusarvele. "Seepärast need kirjanikud nii vaesed ongi," tõdeti seepeale.
Aga õhtu oli ikkagi imeilus.

Nüüd olen ma siis oodatult ja ootamatult seal!

Ühel ilusal päeval, täpsemalt 28. augustil 2012, võeti mind Eesti Kirjanike Liidu liikmeks. Rohkemat poleks ma oma elus sellel suunal osanud loota. Ei julenudki loota.
Aga siis küsis Jürgen Rooste, kes pidas mind aastatelt nooremaks kui ma olen, et kas ma ei tahaks. Et noorem inimene või nii. Ning kirjutas soovituse.
Mõtlesin veel mõne hea ja sooja soovituse paluda. Helistasin Jaan Kruusvallile, kes nüüd juba kahjuks sealpool. Ta ütles oma murduval häälel, et too raamatud Lasnamäele, loen läbi. Luges. Kirjutas. Patsutas õlale. Olime tuttavad Maalehe endisaegadest. Pealegi oli ja on ta mu üks lemmikkirjanikke.
Seejärel küsisin Olivia Saarelt, kes mitu mu luulekogu toimetanud, et kas ma tema arvates... Jah, ta arvas küll.
Siis otsisin üles Lehte Hainsalu, kes Söödi lasteluulevõistluse hindamiskogu esinaine. Ja mul sellel väärikal võistlusel üks võit kirjas. Tema küsis vastu, et kas ma polegi veel liige.
Hoogu sattununa kirjutasin Jaanus Vaiksoole. Tema vaikiv nõusolek läks samuti liidu poole teele.
Et asi ikka kindel oleks, palusin Contral läbi FB mõelda, kas minusugune hilisküps võiks olla valmis selleks sammuks. Tema arvates olin. Teiste arvates olin ka. Nad elagu! Mina ka.