Elu on maailma olemise viis

Maa on põhiline, taevas mitte nii väga. Jah, tähtis küll, aga noh, nagu mitte päris. Pole nagu päris asi.
Päris asju saab mõõta ja kaaluda, taevast ei saa.
Ükskord ma mõõtsin küll, aga pilguga.
Tulemus: taevas on ääretu.
Lisatulemus: eriti ääretu on ta selgetel öödel, näiteks augustikuus.
Tõmban lehtla laua kuuri taha, heidan sellele ja vaatan taevasse.
Tahaks karjuda sellest, kui ilus see kõik on. Aga öö pole karjumiseks.
Majas magatakse. Ning magaja jaoks on maailm tervik.
Muidugi on mu tähtede vaatamise soovis eluvõõrust.
Tahaksingi olla pigem võõras, aga alati ei saa.
Elu lihvib meid endale tuttavamaks. Teeb nii, et sa näed või vähemalt aimad ette ühe või teise teo tulemust.
Ette nägemine on paljuski vajalik, praktiline, isegi huvitav.
No mitte päris huvitav.
Et oleks huvitav, peaks juhtuma midagi ootamatut.
Et juhtuks midagi ootamatut, peaksime olema vabad.
Et olla vabad, ei tohiks me sõltuda sajast asjaolust, mida nimetatakse elukogemuseks. Ehk elu tundmiseks.
Elu on maailma olemise viis.

Pisuke pettumus

Rääkisin kõigest. Villastest rulli keeratud sokkidest, kurbuse lõhnast, sügisest, veduriviledest, mis pimeduses eriti valuliseks muutusid. Rääkisin ka sellest, mis oleks võinud olla, aga mida tegelikult ei olnud.
Muidugi olnuks lihtsam valetada. Rääkida lugu nii, nagu see võinuks olla. Kuni armastuseni välja. Kõik lood, mis tegelikult olid lood, lõppesid armastusega.
Korduvalt olin ma hakanud selle kohta skeemi joonistama, aga kustutanud kõik.
Ükskord valmistasin ette isegi loengu "Armastuse mõiste muutumisest ajas", aga siis sain aru, et aega polegi.
Või kui on, siis pole muutumist.
Iga sündmus on just sel hetkel, kui see toimub.
Mis eelnes, mis järgneb – see on juba meie järelduste meelevalduse, mitte aja kulgemise küsimus.
Foto: ARVI KRIIS

Väike vabandus

Võtsin oma hommikuse võileiva ning läksin.
Mõttemaailma muidugi.
Lahendama suuri ülesandeid, mida saab igaühele püstitada vaid tema ise.
Hoiatama lapsi selle eest, et nad ei kordaks meie vigu.
Ei võtaks endale meie kiikse.
Ei kardaks musta kassi.
Ei loeks, mitu korda kägu kukub.
Ning pärast ei sülitaks üle vasaku õla. Sest keegi võib tulla teie järel. Keegi, kes pole ebausklik. Kelle jaoks lendav sülg on lihtsalt sülg, mitte kurja tõrjumise vahend.
Muidugi saab alati vabandada.
Öelda, et ma tegelikult ei tahtnud.
Aga kes siis tahtis?
Kes oled sina siis, kui sina pole sina ise?

Head ja halvad harjumused

Niisiis: maailm on ümmargune. Nii sisult kui ka vormilt.
Kahtlete?
Jah kahtleme!
Kahtlusi on muidugi raske hajutada. Sest see eeldab usku. Usku on meil aga vähe. Nii naeramegi laginal nende üle, kes usuvad.
Kas see, kes usub, on usklik?
Ei, ta on pigem uskuv. Ta usub, et teisel pool mäge on ka veel midagi. Et teisel pool mõõtmatut merd on kallas. Et ma olen olemas ka siis, kui magan.
Magama jäämiseks on samuti usku vaja. Või kujutate ette, et te lähete voodisse ega usu, et te hommikul ärkate?
Ei, muidugi te ei mõtle selle peale. Te heidate magama harjumusest, ärkate üles harjumusest. Hambaid pesete heast harjumusest, kohvi joote halvast harjumusest.
Päev ongi harjumusi täis.
Muidu te õhtuni ei jõuakski.
Õnneks mahub päeva ka harjumatut. Seda, mis südame lööma paneb. Kuigi süda lööb ka harjumusest. Kuni kõik see muutub liiga harjumuspäraseks.
Me ei märkagi enam, et me olemas oleme. Kuni komistame metsarajal puujuure taha ja lendame ninali.
Tulemusi võib olla täpselt kaks: lööme nina veriseks ja hakkame nutma; lööme nina veriseks ja hakkame vanduma.
Mida me edasi teeme?
Verine nina nr 1: keegi puhub meie valutavale ninale ja lausub helli sõnu.
Verine nina nr 2: toome kodunt kirve ja raiume selle juure läbi. Kui viha ikka ei lahtu, langetame puu.
Äärmuslik areng: ostame RMK-lt selle langi ja laseme kõik puud maha võtma. Ehk nagu lõplik soovitus köha puhul: lase pea maha võtta ning sa ei köhi enam iialgi!
Oodake, aga küsimus oli ju usus ja kahtlemises!
Kui teaduslikku seletust pole, on abiks põhimõte, et vähemus allub enamusele.
Kuidas küll ei tahaks vähemus olla!

Võtame maailma koost lahti!

Pole palju vahet, kes ma olen.
Samahästi võin ma olla sina.
Kui hästi järele mõelda, siis ka tema.
Tähtis on see, et me teeme ühise ja üksmeelse otsuse: me võtame maailma koost lahti.
Teeme ta nii väikesteks tükkideks kui vähegi annab.
Ning siis paneme uuesti kokku.
Muidugi peame me sealjuures jälgima, et tükid liiga väikesed ei saaks. Sest väike tükk kaotab oma omadused ja olemise. Muutub pooleks saetud täheklotsiks, mille algne olemus on küll tuntav, mis pole aga ometi enam see.
Muidugi saame hakata siin vaidlema, mis on üldse see, aga sel pole mõtet. Nii on vaieldud juba küll, aga pärale pole jõutud.
Küll on jõutud riidu minna. Silmi siniseks lüüa. Sõdu pidada. Üksteisele voodis selga keerata ning hommikuni vaikida.
Raske on, muide, hommikuni vaikida. Uni tükib peale, aga alla anda ei saa. Sest siis poleks üleval oldud tundidest mingit kasu.
Või teistpidi – võibolla teeksime just magama minnes õige otsuse? Kasutame ööd ikka selleks, milleks ta on ette nähtud!
Aga milleks on öö ette nähtud?
See on hoopis teine teema.
Sellel me siin ei peatu.
Meie ülesanne oli ju maailm koost lahti võtta ja öö on siin nii väike kild, et ei vääri õieti märkimist.
Foto: ARVI KRIIS

Tähtis päev kirikukellaga

Kõndisin pühapäeval Järva-Madise kirikaias. Isegi tuul oli vaikinud ja taevaserv kiskus pisut heledamaks. Äkki hakkas lööma kirikukell. Äkki muidugi minu jaoks, kuigi ma oleksin pidanud aimama, et pühapäeva hommikul kell 11 võidakse kirik sisse lüüa.
"Kas see on see sama kell, mis Tammsaare ajal?" küsisin Tea isalt. "Jah, seesama," vastas ta.
Järelikult helises kell, mida kuulis üks karjapoiss kunagi nelipüha hommikul. Kuulis Tammsaare raamatus "Tähtis päev", mis oli mu isa üks lemmikraamatuid. Selles raamatus saab karjapoiss nelipühade esimesel pühal vaba päeva, aga kurvastab veelgi rohkem kui tööpäevadel.
Isa oli ka karjapoiss, teenis võõraid, kurvastas oma üksinduse pärast, aga õnneks sai täismehena oma pere ja kodu. Siiski jäi teda vaevama pilt, kus väike karjapoiss seisab väraval ja kuulab, kuidas kusagil eemal lööb kirik sisse.
Nüüd ei lase seesama pilt lahti mind, kuigi ma pole olnud karjapoiss. Mind vaevab see, et isa kurvastus saab minuga otsa. Või peaksin hoopis rõõmustama, et kurvastused ükskord otsa saavad?
Mõni aeg tagasi kinkis Tea mulle ühe väikese õhukese raamatu. "Ostsin selle isa mälestuseks," lausus ta. See raamat oli Tammsaare "Tähtis päev".

Tegija number kaks

Eestimaa Spordiliit Jõud valis aasta tegija. Mina see polnud, küll aga tulin ma auväärsele teisele kohale. Esikohale tulla oleks olnud piinlik. Mul on ainult kolm spordiga seotud medalit.
Esimene medal sündis nii: töötasin koolipoisina ühel suvel Viru-Nigula kolhoosis praeguse vallavanema Ervins Veitsursi käe all. No ütleme, et suurem asi elektrik polnud ma toona ja olen nüüd veel vähem, aga elektrikilpe harjaga puhtaks nühkima kõlbasin.
Ühel heal päeval, kui kilbid juba puhtad, asutasin end koduteele. Bussipeatuses jäi aga seisma väikebuss ja ....
Mehed-naised sõitsid Rakvere rajooni majandite spartakiaadile. Mind võeti kaasa kui teatejooksumeeskonna võimalikku liiget. Jooksime. Ka bussijuht Kotke Kusti kiskus oma lakk-kingad jalast ning pani asemele ühe suurema jalanumbriga naise omad. Ta polnud ju sportlikuks etteasteks valmistunud...
Kusti pani niisuguse tinnaga, et tulime kolmandaks. Rõõm kees üle ääre. Medal!
Rumala peaga jooksin veel nelisada meetrit ka. Pilt kisikus tasku: 300 meetrit jõudu ja 100 meetrit tahtejõudu, ütlevad asjatundjad. Mul vist oli vastupidi.
Teine medal tuli Külakilvalt Maalehe võistkonnas. Hõbe, küll teises liigas.
Kolmas medal on Jõu teenetemedal. Samade teenete eest, mille eest tuli ka Aasta Tegija arvestuses teine koht. Tavaliselt lobisemise eest palka ei maksta, mina olen kogu elu just sellega leiba teeninud...
Tänan Ida-Virumaa Spordiliitu minu kandidatuuri esitamise eest. Kodumaa ei unusta mind ja mina teda.