Võibolla üks lumelaul?

Eelmisel talvel ütles keegi, et ole hea, Sulev, tee mõned talvelaulusõnad. Tegingi. Võtke siis seda kui laulu. Mina viisi ju ei pea.

Talved loevad lumeluulet
vastu aknaruutu.
Vaikselt luban lumel tulla
helbeid veel ei puutu.

Vahel siiski mõne ehme
võtan sooja pihku.
Kell käib ikka vana aastat
paigastki ei nihku.

Ootus vajub vastu hinge
lund ma veel ei puutu.
Talv loeb vaikselt oma luulet
vastu aknaruutu.

Fotot: Arvi Kriis

Ärge unustage soovida!

Jõuluaeg. Valge aeg. Valguse, küünlatule, hingeleegi aeg.
Harras seisatumine mineviku ja tuleviku vahel.
Videvik. Õhtutunnid iseendaga, ootuse ja juba ammu olnuga.
Minevik tundub tähtsam kui ükskõik millisel muul päeval elus.
Ühtäkki julgeme ta lubada iseenda ja kõigi teiste juurde,
julgeme tuppa tuua kuuse, puutuda tema okkalisust,
hingata puu rohelist värskust, seda sünni ja natuke ka surma lõhna. Hing on habras nagu öösel puudele tekkinud härmatis,
isegi akna taga pekki nokkivast tihasest hakkab hale.
Kõike muud tahaks nüüd küll, aga mitte üksinda olla.
Tule valgus ja üksindus ei sobi omavahel kokku jaanipäevalgi,
ammugi siis veel nüüd, kui hommikud on väga kaugel.
Kodu, see muidu on üsna tavaline paik oma rutu ja riiuga,
saab nüüd, nädal enne aasta lõppu, eriliselt kalliks,
koguni nii pühaks, et kui seda sõna oleks vaja kirjutada,
siis ainult väga valgele paberile ja väga suurte tähtedega.
Meie võtame aga valge paberi ja kirjutame sellele,
et sina, armas lugeja, oled meile ikka ja alati oluline.
Me soovime, et su südames elaksid ühekorraga rõõm ja rahu,
et su ümber oleksid need, kellest kõige rohkem hoolid
et su ahi, kamin, või olgu peale, radiaator, õhkaks mõnusat sooja,
et su kodu juurde tooks (või viiks?) lumest roogitud jalgrada,
et sul seisaksid trepi kõrval luud ja labidas – sajuga hea võtta.
Eelkõige soovime me sulle aga, et kui sa koju tuled,
näeksid sa akendes valgust, seda kutsuvat majakat, lubadust,
lepingut tulija ja ootaja vahel, olemise hella kinnitust.
Armas sõber! Me soovime, et sind oodataks ja sina ootaks,
et sa teeksid oma igapäevaseid toimetusi, neid kõige tavalisemaid,
mitte pelgalt iseendale, elu sunnile, vaid oma lähedastele mõeldes.
Me näeme sind rõõmuga üle õue kõndimas, käevarrel sületäis puid.
Me näeme sind sahvrisse minemas, et vaadata, on sült juba hangunud.
Me näeme sind kapist välja otsimas pühade-laudlina.
Me näeme, et sa naeratad kõike seda tehes. See on sinu enda aeg,
hinges hellade mõtetega mängimise, unistamise,
lapsepõlves kogetud rõõmu omalaadse kordumise aeg.
Hea lugeja, kes sa ikka ja alati meiega ühes mõtled ja tunned!
Unusta palun see, et aeg pole praegu just kõige jõukam,
et kellegi teise jõululaud on palju rohkem lookas kui sinu oma,
et see, mida sa teed ja see, mis sa selle eest saad,
tundub alati tasakaalust väljas – ja seda sinu kahjuks.
Tõsi on see, et me ei saa iialgi rahalt nii jõukaks kui hingelt.
Seepärast ära loe, mitu vorsti sa lauale paned, mitu täidetud muna,
mitu lihapirukat, mitu heeringavaagnat, mitu kannu õlut.
Ära too kuuse alla eurokalkulaatorit, et arvutada,
palju kõik uuest aastast maksma hakkab –
nagunii maksab kõik märgatavalt rohkem kui sa tahaksid.
Lepime parem kokku, et uuel aastal seisame kindlamalt,
sina iseenda ja oma õiguse, meie aga sinu eest.
Sa ütle, palun, mida sa oma elult tegelikult soovid,
kõnele oma lähedastele, ütle kasvõi jõuluvanale paki eest,
sest tõeliselt elavad ikkagi vaid need, kes elavad homsele.
Seda isegi siis, kui nad toovad kuuse tuppa vaid seepärast,
et olla mõtetes korraks kinki ootav laps.

FOTO: Arvi Kriis

Öökapisoovitus Siljalt

Silja Lättemäe, teravapilguline ja tundesüdameline daam, võttis arvustada minu uut luulekogu. Tema sõnad kõlavad nii:
“Kui kaunis!” on esimene emotsioon, kui hoian käes Sulev Olli valgekaanelist luuleraamatut “Printsessi voodikohendaja päevaraamat”. Õhuliste pastelsete visanditena läbivad luulekogu moekunstnik Mari Kanasaare joonistused — sallid, lehvid, kübarad ja looritatud pilgul nende salapärane kandja.
Otsekui hoiaks käes Doris Kareva või Kristiina Ehini järjekordset habrast luulekogu. Aga esimese jaoks oleks lähenemine ehk liiga magus, teise jaoks peenutsev.
Intrigeeriv selle “Printsessi päevaraamatu” juures on aga see, et need luuletused on kirja pannud hoopis meessoo esindaja — Maalehe ajakirjanik Sulev Oll. Oma poeesiat illustreerima on ta palunud ühe tuntuma moekunstniku Mari Kanasaare. Nii et tegu pole mitte poetessi-printsessiga, vaid tema kohendajatega — üks silub hinge, teine välimust.
Üllatav koostöö on andnud suurepärase tulemuse. Päevaraamatust ei leia magusust ega peenutsemist, vaid read, täis märkamist ja tundeid keset tavaelu.
Sulev Ollil on eriline oskus vormida elu põgusad hetked haprasse luulekeelde, anda paari sõna ja vihjega edasi kogu hingepiin ja igatsus. Voodi kohendajal on igas värsis ise amet. Kõik luuletused algavad lausega “Kui me kohtusime…”, ja need on eri ametid, töised tegemised, kus autor visandab vinjetina tundeküllase hetke. Võtame või postiljoni, kelle hinge pigistab kohale viidud kirjade sisutühjus. Või hernehirmutisena mu õhusuudlus luhtus. On ka selline amet nagu jalajälgede asjatundja eradetektiivi juures. Mind palgati, / sest ma tundsin valu, / kui sa möödusid. / Paljajalu.
Ka kõige argipäevasemas tegevuses leiab Sulev Oll üllatuslikku. Lausa mängleva kergusega laotab hingeseisundi paari lausesse: Kevaded olid sinu silmad. / Sel aastal / suve ei tulnudki.
Eri hetked, tüdrukud — pikapatsilised, siresäärsed ja sihvakad. Ehk nagu Oll kogumikus enda kohta ütleb: Kogemustega mees, see ei jää ühegi südamega kimpu. See veidi vimkaline lembeluule sobib küll igas vanuses printsessi öökapile.

Kas seda sügist tunned sa?

Võibolla on aga ka hoopis mingi teine kuu. Igatahes tundub pime. Hommikul, õhtul. Või on õhtud hoopiski hommikutega kohad vahetanud? Kuigi - mis vahet sel vahetamisel oleks?
Päris öö see ikkagi pole, kuigi uni on. Õieti mitte unigi, vaid omalaadne väsimus. Et isegi tead, mida tahta, aga ei jaksa. Ei tahta ega teha.
Võibolla olekski aeg talveunne jääda? Ampsaks veel purgist lusikaga mett ja siis põmaki põõsasse põõnama?
Ei, see pole lahendus. Meie kurss on sätitud teisiti. Suvel puhkame, talvel põrutame tööd teha. Ning kevadeks oleme väikesed ja valged nagu päikesevalguseta rohulibled.
Ei, sõbrad, ma ei tahtnud teid kurvastada. Tahtsin lihtsalt peegeldada enda kaudu teid. Jah, mõned teist on tõesti rõõmsamad ja reipamad, aga küllap teil on lihtsalt reipuse omadus. Minul eriti pole.
Vihm pladiseb vastu tumedat asfalti. Ja mulle tuleb meelde mu vanaema, kes küll hoopis teise asja puhul pidas vajalikuks öelda, et "tume kui tökatipudel oktoobrikuu kartulivagude vahel".
Praegu on kogunisti november. Tänavavalguslambilgi on kõle, mis siis veel meist rääkida. Kapuutsiserva alt ei raatsi me isegi vastutulijale tere öelda. Parem, kui ta ei tulekski vastu - ükskikute uitajatega üksildus on veelgi tapvam.
Õnneks on mul kaasas purk sinist värvi. Õigel kellaajal võtan ma pintsli ja...
Foto: ARVI KRIIS

Mina contra Contra

Ei, mis te nüüd ajate udu! Mina pole kunagi Contra vastu olnud.
Ega me nüüd mingid erilised sõbrad ka pole, aga kui kokku juhtume, räägime nagu maamees maamehega. Meil on üks ühine joon, mõlemad oleme küllalt edevad.
Erinevad jooni ka. Temale meeldib mõnikord paljajalu olla, mina armastan ikka villaseid sokke. Seda ka siis, kui on soe. Villane annab niisuguse turvalisuse. Maavillasuse.

Hiljuti põrutasime koos luuletusi lugeda, Cabaret Interruptuses nimelt. Oli kolmapäevane luuleprõmm.
Mina proovisin õnne oma vanasõna-luuletustega. Ja läks õnneks ka. Plaksutati ja puha. Ning publiku seast näidati üsna keskmisi hindepunkte.

Contra vastu ma muidugi ei saanud. Temal on jõud lausa pangega kaasas. Kargab maast ja põrutab nii, et...
...kurat, ma olen maapoiss, ma pean olema tugev!
Aga ma olen eriline maapoiss, ma olen palju lugend!

Tahaks ka niisugune mees olla, kes nii julgeb öelda. Aga julgust on vähevõitu. Midagi uuemat lugeda.

Andres ja tema möödunud kiirus

Hiljuti tuli öelda niiviisi:

Me oleme teel.
Teed on täis kõndijaid, autosid, autojuhte. Teejuhte.
Teed on täis sõpru.
Õieti seepärast me olemegi teel, et käia koos sõpradega.
Et sõita koos nendega, peatuda mõnes paigas, imetleda loodust ja inimesi.
Keerata taas süütevõtit, näidata suunatuld. Liikuda, tuul küljepeeglites laulmas.

Imelik, et me teel olles mõtleme rohkem teele kui olemisele.
Ometi on just olemine see, mis teeb meist selle, kes lõpuks kuhjub mälestuseks meie meeltes.
Andres muutub mälestuseks läbi sõidetud teede läbi lõputute radade,
nende autojuhi elu veresoonte.

Me ütleme aitäh.
Õnneks me märkasime aitäh öelda ka varem.
Aitäh, et me olime koos. Et me olime teel.
Jagasime usaldust - jõudsime sinna ja tagasi koju.
Me pidime usaldama ja jõudma, sest meid oodati.
Ootajate kõrv oli harjunud just selle mootori mürinaga, just nende sammudega trepil.

Liikumine on teinekord väga lohutav.
Vastu tuult kihutades peaaegu ei märkagi, et pisarad mööda põski valguvad.

Andres oli kiirem kui tuul. Talle lihtsalt meeldis kiire olla. Temas voolas rallisõitja veri.
Ainus, mida me poleks tahtnud, oli see, et ta elas nii kiiresti.
Liiga kiiresti.

Foto: ARVI KRIIS

Sügis südamaal

Kumma,
ilmselt minu,
kätel on kummelilõhna,
südamaa sügist süda täis.

Igaviku äär
kraabib sääri,
põllu veer põlvi.

Kummargil iseenese kohal,
pilv pea kohal.
Mingu need kummikud, käigu kus!
Mina nüüd usun seda et...
... sügis jookseb sorinal vett;
... lootused jooksevad sahinal liiva;
... kiivused kiunudes kisuvad kiiva.

Saladus ainus, sahiseb
viimase puulehega võidu.
Sinuga maadlen,
saan võidu.

Hiljem häbiga hiilime
kummikud jalas kus kurat
käib õhtuti jalgu pesemas.

Seal varesed vanasti vihtlesid,
seal varsal vargsi käib kabi,
seal sääski sünnib sülemite kaupa.
Seal teemegi kaupa.
Vahetan oma vahetu ilme
kahe kahtlase kahvanäo vastu.
Kõigele, kõigele olen vastu.
Köögis koperdan tassi vastu.

Põrandal mustab nüüd musttuhat teed,
mis sa siin elad või oled või teed!
Karjataks korraks: Sügis on süles!
Ei saa, lapsed ärkavad üles,
hakkavad ägedalt maalima
laste maailma.
Põlved ja põsed värvised,
rahutu geen närvides.
Närivad nätsu ja ema südant.
Keelaks?
Ei ole mul südant.
Ei ole õhtuni välja.

Siis lõpuks läheme välja.
Noorkuu ja kase vahele
riputan kiige.
Olen maailma kõiksuse liige.
Kuigi seegi on
vaid kõiki katva katuse joon.

Kõigel, kõigel on teine toon,
nii sügisel, süljel kui südamel.
Sügisel siis, kui on midagi südamel.
Süljel siis, kui on midagi keelel.

Hommikul mõtleme haledal meelel
hall akna all,
koer kuudis.
See me maailm ja uudis.

...
Hiljem hakkame äiaga
kirveid teravaks käiama.
Lööme raksudes pakku,
iseenda eest
pakku.

Fotod: ARVI KRIIS

Võibolla enam ei kunagi

Käisin oma kodukooli peol. Ikkagi 11 aastat mälestusi, lisaks need aastad, mis ma põlvepikkuse poisikesena sekretärist ema kõrval koolimajas jõlkusin. Aga nüüd, tundub, on sellega lõpp. See on lihtsalt üks võõras koht, võõras maja.
Jah, selles on veel neid inimesi, kelle ma nime või välise kuju põhjal ära tunnen. Aga neid on vähe ning üha vähem.
Ma vist ei lähe enam kunagi kooli kokkutulekutele ega suvepidudele. Sest seal pole enam seda, mida ma ostin. Seal pole enam seda mind, kes ma olin aastakümneid tagasi.
See maja ei liiguta mind. Ma ei vaju nuuksudes kummuli tema lävepakule. Ma ei silita tema seina silikaattelliseid.Ainus, mis mind kodukooliga mälestustes seob, on mu ema, kes töötas sekretärina, 21 aastat tervenisti. Talle meeldis see töö väga. Talle meeldis kool, õpetajad, oma koht selle maja mitteametlikus jõujoonises.
Ema usaldati, talle räägiti, vahel lausa kurdeti. Mida, ma ei tea, sest ema neid asju edasi ei rääkinud. Ema ei rääkinud ka seda, miks ta töölt lahkus. Aga ma tean seda. Ta lahkus minu pärast. Et minust ei saaks memmepoega. Et minust saaks iseenese eest seisja.
Ei ole teada, kes minust on saanud. Sest mina ei saa minust kõneleda. Objekt ja subjekt ei saa ühekorraga olla seesama.
Kui ma selle teadmise koolis sain, siis tänan igatahes!

Vist viimane sel aastal

Käisime viimasel septembripäeval meres. No mitte just ujumas, ega see vesi nii soe ka pole. Käisime lihtsalt SEES. Ei, ei olnud raudkülm. Plekk-külm oli. Karjuma ei ajanud.
Muidugi on siin hulk vastunäidustusi, näiteks köha. Natuke ka nohu. Aga päike paistis ja vesi paistis läbi. Ilusam kui suvel, seda muidugi. Ning roiskumise lõhna ka polnud.
Keha isegi ei tulitanud pärast, küllap sai liiga vähe külmas oldud. Homme oleme rohkem, öelnuks kevadel. Nüüd ei ütle, sest homme võib olla meri juba jääs.
Naljamees, ütlete. Aga kui auto esiklaas oli täna jääs, miks homme ei võiks olla meri? Lihtsalt uskuda tuleb rohkem, sõbrad! Ükski asi siin maailmas pole võimatum kui teine.

Missugune see vallatus siis välja näeb?

Jah, vallatlesid nende vanasõnadega, öeldakse mulle. Aga näita, mismoodi üks vallatus välja näeb?
Niisugune:

Kes tuult külvab, see tormi lõikab
Halliste

Kes tuult külvab, see tormi lõikab.
Kes vilja külvab, see torti lõikab.
Kes sauna teeb, see viha lõikab.
Kes praadi teeb, see liha lõikab.
Kes riidu kisub, see raevu lõikab.

Kel nuga nüri, see vaevu lõikab.

Üks luuletus, seitse meeleolu

Mina loen luuletusi, teised kuulavad. Jah, kuulavad, aga mida nad kuulevad? Kas nad kuulevad mind, minu sõnu, sõnade taha peidetud mõtet, häält, vaikust kahe hääle vahel, ventilaatori suminat, teel sõitvate autode põrinat?
Mina loen ja ma ei tea, mida kuulajad mõtlevad. Võibolla sellele, et ometi saab kord istuda. Või et istuks küll, kui seisma ei peaks.
Või sellele, et mina istun siin, aga tegelikult oleks vaja juba olla seal. Või et kuulaks küll, aga hommikul ununes söömata ja kõht ajab pilli.
Sven Arbeti pildil siin näete mitmesuguseid kuulajaid. Minu sõber Kristina on varjamatult heatujuline (võibolla tunneb ta lihtsalt fotograafi?). Viktoria rahulolu on varjatum, sisemisem. Võibolla purskub see välja alles hetk hiljem, aga fotoaparaadi silm on siis juba suunatud teisale.
Kaksikud on tõsised kuulajad. Kui nii edasi läheb, ei ole raamatuäril Eestis määratud edaspidigi välja surra.
TEA Kirjastuse juhatuse esimees Silva Tomingas hoiab olukorda oma kotrolli all. Tema kuulab ja kuuleb kõiki helisid korraga, seab need sirglõigule, mis kulgeb minevikust tulevikku ning käib läbi tema raamatupoest Tammsaare ärikeskuses.
Kirjastuse ja- ja hulgimüügi direktor Sirje-Mai Pihlak peab samuti mõtlema kõigele, eriti muidugi müügile. Kunsti ja raha kokkuviimine see õige kunst alles ongi!

Enesega rahulolev keskiga

Inimene pole endaga enamasti rahul. Oleks vaja paremini, kiiremini, rohkem. Nõnda, ise enda varju eest joostes, kihutame me endid väsinuks ja sealt edasi ka vanaks.

Me võiksime tunnete asemel mõistuse appi võtta ja öelda endale: nüüd aitab. Oleme saanud selle, mille oleme tahtnud. Seda pole üleliia palju, kindlasti pole seda aga vähe. Kokkuvõttes: seda on rohkem, kui uskunuksime loota.

Loomulikult kehtib see ainult nende kohta, kes liigseid lootusi ei hellitanudki või kes kõnelesid neist vaid oma mõtetes.

Siin näete Sven Arbeti tehtud pilti ühest keskealisest mehest, kellest vähemalt pildistamise hetkel õhkub rahulolu.

Väike ääremärkus: Foto ei kajasta päris täpselt pildil olija meeleolu. Selles nahkses tugitooli oli ikka parajalt ebamugav istuda, seda enam, kui sind vaatab tubli 30 silmapaari.

Aga kui teiega niisugune asi juhtub, kannatage ära. See võib olla vaeva väärt.

Minevikust ilmub sugulasi

Olen pigem harrastaja-tüüpi. See tähendab, et tegelen asjadega, aga ei nimeta end asjatundjaks ega trügi rivi etteotsa. Kui võimalik, käin oma rada, kui pole võimalik, sörgin teiste sabas.
Teiste sabas sörkides hakkasin nokitsema ka leheküljel www.geni.com. Nüüd olen sellesse lehekülge isegi pisut kiindunud. Tänu sellele olen nii mõnigi kord üllatunud, tõsi, alati mitte väga meeldivalt, aga siiski. Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et minevik pole lihtsalt see, mis selja taga, vaid sealt purskub üha ja üha uusi tõdemusi ning tõdesid.
Hiljuti käisin esimest korda külas oma sugulasel August Elmil. Arvestades seda, et mina olen keskmises keskeas ning tema juba 78, pole meie vastastikused külaskäigud olnud just väga tihedad.
Nüüd aga kohtusime. Jõime kohvi ja sõime Augusti tehtud õunakooki.
Tore oli. Olime nagu omad.
Ja soovitus? küsite teie. Soovitan suguvõsa korraks läbi vaadata, ehk on teilgi Augusteid, kelle juures te pole käinud ja kelle tehtud õunakooki pole te söönud.
Imelik on seda tõde korrutada, aga ühel päeval võib olla hilja. Nii rõõmustamiseks kui andeks andmiseks.

50. sünnipäevaks on suured teod tehtud

Terve tänavuse suve olen käinud juubelisünnipäevadel.
Võtame näiteks viimase: rahvatantsujuht 50. Mitu paari avalikke kallistajaid on tema käte vahelt läbi käinud? Lugematu hulk, ainuüksi sünnipäevapeol viibis peaaegu sada kergejalga.
Mitu pidu on ta teinud? Terve sületäie, talvise tantsupeo korraldamise mõte veel kõigele lisaks.
Mitu tantsu on ta loonud? Piisavalt, et end ka tantsuloojaks pidada. Kuhu ta praeguseks on jõudnud? Läbi tantsija, tantsujuhi, kultuurijuhi Tallinnasse sihtasutusse, kõige suuremaid pidusid korraldama.
Mis teda tulevikus ootab? Au ja kuulsus. Tal on Valgetäht, Viljandimaa Kultuuripärl, ministri sünnipäevaõnnitlus.
Samas on selge, et kõige suurem ja kõige olulisem on antud. Hing on antud. Ja ükskõik, mida juubilar ka edaspidi ei teeks, on need sammud vaid järg juba elatud elu romaanile.
Mõni aeg tagasi käisin oma sõbra, muinsuste ja ehituse tundja juubelil. Oli väga uhke pidu, lossis ja kahuripauguga. Pidasime kõnesid, üks värvikam ja julgem kui teine. Aga koorus see, et inimene jõuab ikka sinna, kuhu ta jõudma peab. Ja tõenäoselt jõuab ta sinna just parasjagu oma 50. sünnipäevaks.
Jah, mu sõber jõudis just tipule: ta juhib projeti, mille käigus käib juhi sõrmede vahelt läbi umbes 50 miljonit krooni. Või rohkemgi. Aga kas see on areng? Ei, see on arengu tulemus. See on nagu omalaadne hoius, mida on kogutud 30 aastat ja mida nüüd hakatakse kroonhaaval kulutama.
Suve soojal ajal käisin mulle tuttava kokatädi 50. sünnipäeval. Oli vägev pidu, naised Punamütsikesed, mehed hundid. Või jahimehed, kes nad on juba ka olemuslikult.
Rahvast oli mustmiljon, kõik tulnud lugupidamisest selle vahetu loomuga naise vastu. Ükskõik, mitu aastat see naeruhimuline, aga ka kergesti pisaraid veeretav naine veel elab, austuse enda vastu on ta 50. sünnipäevaks täiel määral välja teeninud. Mis muud, kui visku loorberitele (või viska need potti!) ja peesita!
Võtke nüüd palun kalender ja vaadake, kui vana teie olete. Ning mis on juba tehtud ning mis veel tegemata. Kas on 50. sünnipäev see piir, kus lõpeb tegutsemine tuleviku heaks ja algab loodetud tulevik ise?

Kui kõneleda tundmatust

Mõnikord tuleb keegi, kes ütleb: "Sulev, pea palun üks kõne!"
Muidugi tahaks kõnesid pidada. Kõne on nagu väike võlakiri, millega sa maksad kinni seda, mille oled elult või saatuselt saanud.
Muidugi saad võla makstud vaid siis, kui su kõne ka midagi ütleb. Hea, kui keegi hakkab naerma, no hea küll, kasvõi nutma. Viimast on oluliselt lihtsam saavutada. Võibolla on inimesed lihtsalt pisukese miinusmärgiga, mida pole vaja palju puudutada, et juba pisaraid sadama hakkaks.
Sel keskpäeval õnneks pisaraid polnud. Esitleti Merca luulekogu "Mullivesi", mis sai Kard Eduard Söödi auhinna. Ja Merca pole nutja tüüp. Pigem põrutab ta mõne krehvtisema väljendi kui löristama hakkab.
Nüüd tuleb olla korraks aus - ma ei tunnegi Mercat. Olen temaga koos istunud ainult ühe poolteisttunni ühes vabaõhukohvikus. Vabaõhukohvikus seepärast, et poetess ja näitleja tahtis suitsu teha. Vabalt, paberit masinaga tubaka ümber keerates.
Mina küsisin, tema vastas ja suitsetas. Suits heljus nagu mõte suvises õhus.
Nüüd aga, TEA kirjastuse uues raamatukaupluses Tammsaare ärikeskuses, tuli mul Merca kohta midagi öelda.
Keerutasin kuidagi välja. Igatahes Merca katkestas mu heietuse hea mitu korda täiendamiseks ja lõpuks leidus isegi neid, kes plaksutasid.
Aga miks siis just mind kutsuti? Sest mina pälvisin sama auhinna eelmisel aastal. Et nagu andsin teatepulga üle või nii. Aga polnud mul mingit teatepulka, oli vaid paber, kuhu trükkisin Marcaga tehtud intervjuu.

Eesti mees hüppab suuskadega vastu seina

Oli üks niisugune õhtu, kus peotäis kurbust jäi üle ja seda polnud kusagile panna. Olime päeval matnud tädi Asta, viimase tädi mu tädide reast.
Aeglaselt ja järjekindlalt tuleb minu eakaaslastel hakata vanimaks põlvkonnaks. Täpsemalt öeldes nendeks, kes loogika põhjal võivad homme ära surra ja keegi ei pea seepärast väga nutma, sest lihtsalt "aeg on käes".
Niisuguste mõtetega tulin Lüganuse kirikust ja kalmistult - mu ema isapoolne suguvõsa on Lüganuselt pärit. Pikk tee otsis pikka mõtet ja nii ma olemise ja mitteolemise kallale asusingi.
Koju jõudes olin kurbusest väsinud. Otsustasime naisega sõita Noblessneri valukotta "Eesti meeste laule" kuulama ja vaatama.
Õhtu lõpuks oli tuju hoopis teistsugune. Maailm oli taas jalgadel. Veel mitte oma päris mõistuse juurde jõudnud eesti mees sõitis vana Moskvitšiga vastu posti, traktoriga põllule, mootorrattaga ringi (lihtsalt seepärast, et ennast näidata), vedas sõrmkooku nii et veri lendas, möirgas laulda nagu segane, kolistas mehemoodi metallitööd teha ning hüppas suuskadega vastu seina.
Suusahüpe lõi ikka küll klaariks. Vuhised läbi õhu, kohe-kohe jõuad valge kiviseinani, veel sekund ja su ajud kerkivad läbi pealae välja. Aga ei, ei kerki. Vahtplastsein annab järele. Eesti mees läheb või peaga läbi halli kivi.
Ükskord saab aga ka selle mehe tee otsa. "Pärast surma sa saad oma laeva..." laulavad need, kes veel ajajõe sellel kaldal. Nii et ikkagi...
Aga vähemalt on lohutav teada, et meid võib oodata laev. Koguni oma laev.

Udmurditar ja Uus Maailm

Olin juba uinumas - mõnikord armastan pärastlõunati teha nn eelmagamisi, et öine uni ei tunduks kohustuslikuna - kui taskus tirises mobiiltelefon.

Õigupoolest polnud see minu tasku ega minu telefon, vaid hoopis mu poja oma, aga sel polnud lõpptulemuse seisukohalt olulist tähtsust.

Nimelt ärkasin ma unesegasena ja tormasin isa punutud korvi juurde, kus mu telefon puhkab siis, kui ta end parajasti taskus autovõtmete vastu ei hõõru. Telefoni oli saabunud sõnum, et pane paar luuletust tasku ja tule kella kaheksaks Tallinnasse Koidu tänavale Uue Maailma seltsimajja.

Panin luuletused tasku, võtsin kaasa käekõrvale ja läksin. Vau-vau-vau, missugune see seltsimaja välja nägi! No ütleme niisugune, et kui ise pole käinud, pole mõtet ka kirjeldust lugeda. Ühesõnaga: maja tundus vanadusest juba kehvakene, aga seltsi oli seal süle ja seljaga.

Ronisime kolmandale korrusele, kus oli udmurtide öömaja. Kohtasime seal lauljatar Nadja Utkinat, kes kohe kavatses oma lauludega üles astuma hakata.

"A tõ, Sulev, budjes tšitat stihotvorenii!" ütles ta mulle.

Hakkasin siis peale. Põrutasin lasteluulet kogust "Vana sõna vallatused", mis just trükipressi vahelt välja oli pressitud.

Mina minuks, aga udmurdid panid nii, et pilved nutsid. Algul oma rahvalaule, siis vene omi, siis ABBAt, vanu romansse, kaasaegseid itke kitarri saatel. Publik plaksutas, huilgas, istus toolidel, mattidel, aknalaual, teises toas, seisis köögis, esikus, õues. Sülelapsed, kaelakandjad, tulevasest emadusest pakatavad tüdrukud, õitsvas eas ja pisut juba õitsenud daamid.

See oli midagi, mis jääb meelde väga kauaks. Elueaks kindlasti, kui mitte kauemakski.

Pilt: tõenäoselt Jaan Klõšeiko.

Augustiõhtul taevasse vaadates

Inimene on inimene siis, kui tal on sõpru. Muidu on ta hunt. Aga kes ütleb, et hundil pole sõpru? Kas hundikari pole siis sõprade kamp? Või siiski mitte - tahame ju hundikarja näha kui röövlibandet, kelle juhiks on vana pearöövel ise.
Aga nagu üleb kaasaegne üleolev kõnepruuk: vahet pole. Ses mõttes, et kui sa augustiööl tähtede langemist kellegagi koos näha tahad, siis tõenäoliselt pole need hundid, vaid hoopis sõbrad.
Ühel sumedal õhtul lebasimegi sõpradega ühe Lõuna-Eesti linna lähedal asuva küla maja õuel vatitekil ning vaatasime taevasse. Taevas oli parajasti nii suur, et korraga silmadesse ei mahtunud, aga südamesse küll.
Taevas lausa voolas südamesse ja rohutirtsud vaid kiirendasid seda. Vahepeal isegi nii kiireks, et sutsuke valus hakkas. Aga kurb ei hakanud, ei hakanud seepärast, et sõbrad lamasid sealsamas, lausa käe ulatuses.
Tähed langesid. Mõni väikese triibukesena, mõni aga võimukalt, jättes endast helekuldhõbedase juti. Kimp neid jutte käes kobisimegi sõpradega tekilt üles ja läksime tuppa teki alla.
Kusagil kaugel olid sel ajal ilmselt selili hundid ja vaatasid, sõber sõbra kõrval, samuti tähtede langemist. Küll võib väita, et vatitekki neil tõenäoselt külje all polnud.

Pilt on tõmmatud leheküljelt www.astronoomia.ee

Siin need vallatused siis nüüd on!

Imelik mõelda, aga mida väga igatsed, jõuab ükskord sinuni, aga mida igatseda ei oska, jõuab samuti. Võibolla on aeg tõesti jõgi ja meie seisame ta kaldal. Ujub midagi mööda jõge sinuni, haara sellest lihtsalt kinni ja tõsta kaldale.
Mina tõstsin kaldale "Vana sõna vallatused". Uskuge või mitte, see sõltub juba teie ja ime vahekorrast, aga mina kummardusin ja minuni ujus luulekogu.
Kõige kummalisem on selle juures, et salmid olid minu enda omad. Tähendab, vanasõnad, millest ma salmid tegin, on muidugi rahva omad ja ma ei kavatsegi neid rahva käest endale kiskuda, aga ülejäänu, arvan, on tõesti minu.
Kui minu -no eks te minge raamatupoodi, otsige sarja TEA lasteraamatute varalaegas ja sealt te ta leiategi. Hind: ma ei tea, ei ole ise veel jõudnud poodi minna. Liiga õnnelik olen, käin aga raamat pihus ja näitan kõigile, keda ma nende rutus vähegi peatada suudan.
Raamatu kunstnik Catherine Zarip on ka õnnelik. Vähemalt ma arvan nii. Sest kes nii ilusad pildid joonistab, peab lihtsalt õnnelik olema.

Ootamatu kabaree

Te kindlasti olete juba tüdinud sellest, et mees muudkui kiidab ja kiidab ennast. Palun siis, ärge edasi lugege. Sest ma võin iseendast kõneledes kergesti libastuda, ehk isegi kukkuda. Aga nii tahaks teile öelda, et teinekord tuleb juhus ja mähib sind otsekui pehmesse salli.
Ütleme nii, et mind kutsuti üllatusesinejaks. Üllatuseks selles mõttes, et tuleb tundmatu inimene ja jääbki tundmatuks.
Ometi olin ma enne Cabaret Interruptuse nimelisele üritusele minemist endast parasjagu väljas. No ikka värisesin kohe.
Cabaret´is tuli välisjalanõud ära võtta ja sokkides edasi minna. Andis kodusema tunde, sadakond sokkideta inimest. Kõik vabad ja vahetud, välja arvatud loomulikult mina, kes ma muretsesin enda pärast ja mu abikaasa, kes muretses minu pärast.
Pärast seda, kui õhtu tähed olid esinenud ja taanlasest trummar andnud vapustava etenduse, saabus minu kord.
Kumma/ilmselt minu/kätel on kummelilõhna...südamaa sügist süda täis/, alustasin. Värin läks üle. Lugesin aplausini. Siis teine luuletus, ka aplausini.
Kõndisime mööda tühje tänavaid. See oli tehtud. Viibe sellele, mis oli kusagil tulevikus. Ja mida mina vaid korraks puutusin.
Pildi tegi MARKO KIVIMÄE

Emadepäeva hommik kirikus

Juhtus imeline asi. Mind kutsuti. Ma olin seda oodanud, et keegi kutsub ja ütleb: "Sulev, tule loe õige ka üks luuletus!"
Jõudsin ära oodata. Jürgen Rooste helistas ja kutsuski. "Tule loe Vabaduse väljakul luulepuu juures paar salmi, et kutsuda rahvast festivalile Headread!"
Oli hirmus vihmane ja tuuline päev. Ikka väga vihmane ja väga tuuline. Otsisin välja kaheksa luuletust ja panin nende mõtteliseks pealkirjaks "Neli vihmalaulu Vabaduse platsil".
Ei saanud neist vihmalauludest asja. Vihm oli selleks liiga vägev. "Küllap järgmine kord!" lohutasid korraldajad. Järgmine kord tuli pühapäeval, emadepäeval. Panin valge pluusi selga, võtsin salmid pihku ja abikaasa käekõrvale ning läksin Niguliste kirikusse. Karl Martin Sinijärv juba ootas, et saaks mehi üksteise järel kappaltari ette kutsuda.
Lugesin kaheksa luuletust oma laste emale tänuks ja oma ema mälestuseks. Need oli lihtsad salmid, hoopis teistmoodi kui neil luuletajatel, kes kilomeetripikkuseid lugusid kokku keerutavad.
Aitäh võimaluse eest, luulemehed!
Pilt: Anti Kuus

Mingem üles Vargamäele!

Armastan Vargamäed juba lapsest peale. Umbes sest ajast, kui Albu vallamaja juurde oma pehme põhjaga sussi ära kaotasin ja hiljem uuesti üles leidsin.

See kuju mõjus mulle nii, et sellest igal kuul vähemalt korra mööda sõites ei unusta ma seda kunagi kaeda. Kujutan ette, miks kirjanik selle avamisele ei tulnud. Vähe oli sellest tema jaoks ja teiselt poolt liiga palju.

Võibolla otsis kirjanik tõepoolest tõde, võibolla oli aga sisemiselt väga edev ja auahne, mine võta kinni!

Enda kohta ei oska ma samuti öelda, kas olen edev ja auahne või otsin midagi hoopis suuremat. Igatahes avasime me fotograaf Anti Kuusiga Vargamäel kuulatava fotonäituse. Minge ja kuulake siis! Aega on veel mõni nädal juunikuud!

Ülevalpool näete Anti Kuusi imeilusat fotot.

Kui mõnikord jälle on kevad

Tänan
kevade eest
tagasi pole vaja

Tänan,
mul tõesti on vaja
lihtsaid sõnu
sõeluda veest

Kõige eest.

Hoiatame lapsi lugemise eest!

Ühel heal päeval sõitsin Kundasse, kus peeti kolme kooli - Kunda Ühisgümnaasiumi, Haljala Gümnaasiumi ning Vasta Põhikooli ühine konverents. Vägev konverents rohkete õpilasettekannete, paari külalise, kohalike särasilmsete esinejate ning teadustajatega.
Mina kõnelesin teemal "Sa oled see, mida loed".
Ütlesin, et lugege raamatuid, aga valige enne, millist just.
Et lugege luuletusi, südamel saab niiviisi kergem.
Lugege ajalehti kah, aga pisukese ettevaatusega.
Kommentaare Internetis aga ärge lugege. Kommenteerijad esindavad valdavalt kurjust ja rumalust. Miks peaks me neid lugema ja veel enam, nende arvamusega kuidagi arvestama? Oleme siis veel maailmas vähe haiget saanud? Ei ole.
Seepärast, õpilased ja mitteõpilased: kui tahate kelleltki midagi küsida, minge tõelise sõbra juurde. Tõeline ütleb teile tõe, valab kasvõi lahtise käega vastu su põske, aga armastab sind ikkagi.
Kui ma seda kõiki ütlesin, nägin välja umbes nii:

Lahusolu mälestused ei lõpe

Kunagi oli üks väike kool pigem vanas ja väikeses puumajas mere ääres. Ütleme kokkuleppeliselt, et selle koha nimi on Lahusolu.
See on parajalt asjakohane nimi, sest seda, mis seal kunagi oli, enam pole. Ning mitmed olulised tegelasedki on laiali jooksnud, viies Lahusolu vaimu mööda Eestit laiali. Kool ise on aga hoopis suurem ja asub hoopis teises kohas. Milles see vaim omal ajal siis seisnes? Selles, et kõike tehti koos. Õpiti, sporditi, mängiti pilli ja mängiti niisama. Naerdi ja nuteti. Kui kõht oli tühi, läksid ükskõik mis ajal kööki ja kokatädi andis sulle kasvõi võileiva peo peale. Sest tema süda seisis eespool tervisekaitset.
Õpilasi oli parajalt nii vähe, et hommikuti võis õpetaja neile kõigile tervituseks kätt anda. Ning andiski. Päeva lõpus sai ta samamoodi "Head nägemist!" soovida. Vahetundides tegi koolmeister aga lastega õues sporti. Sest tema süda seisis eespool kui kõiksugused ametkonnad ja kaugel eespool väikekodanlikust maailmavaatest.
Kõik lapsed õppisid aga hoolega ja õpivad edasigi. Mõni saab-kohe-kohe arstiks, mõni on juba advokaat, mõni vaba- ja puhkeaja korraldaja või linnapea abi. Pealekauba olevat enamikul ka süda õige koha peal. Harv juhus, eksju!
Osa lahusolulasi käib aga tänaseni koos, et ühist aadet jagada ja ühist vaadet vaadata. Mõni nädal tagasi olid nad koos Viljandis, omaaegse muusikaõpetaja juures. Ning sõbraliku vaimsuse lill sai sel õhtul taas rahus õitseda.

Tahad vaadata midagi suurt? Vaata suurvett!

Ühel heal päeval, kui jõed veel kõrgelt üle kallaste seisid, võtsime me nõuks minna suurvett vaatama. Sest meile meeldivad suured asjad, eriti kui neid on piisavalt harva.
Ajalugu meeldib, ühesõnaga. Olla paigus, kus on kunagi oldud ja tehtud midagi suurt. Või sündinud midagi suurt, olgu see või suurvesi - ja see oli tänavu tõesti rekordsuur.
Läksime rekordsuurt otsima Lääne-Eesti madalikule. Et kui on ikka madalik, siis on vetel lihtsam seda paika üle ujutada. Ei olnud ikka päris nii, pidime nentima. Meri oli endiselt seal, kus ta harjunud olema oli ja kallas nõndasamuti. Näiteks Kiideval, ühes Eesti tippkülas Matsalu lahe kandis.
Olgu, sõidame siis edasi Kasari jõe sildadele! Ja seal ta voolaski! Tuli ülilaia voona, servadest pigem aeglane ja keskpaigast pigem kiire. Laius, lamas ja rullus. Ulatus ja uperpallitas. Mattis ning manipuleeris. Lasi fotograafidel end korraks imetleda ning lookles siis järgmise käänaku taha. Või puges kusagile karjamaaserva paari rohukõrre varju ootama, millal vete valitseja annab lõpuks loa merre voolata.
Aga on ju veel Soomaa. "Tule Kõpu poolt!" soovitas soo(maa)vaim Aivar Ruukel. Tulin. Tee tolmas ja kruusakivid klõbisesid küllalt kuivalt. Mis vett siin küll võib olla! Telemeeste pettus puha!
Ei olnud pettus. Kanuuga sai sõita Soomaa keskuse trepini välja ja ankru visata uksekünnise taha. Kui õige pisut liialdada. Sest mõni meeter jäi ikka puudu küll. Aga ainult mõni. Ning nõnda saime meigi osa nelja aastaajaga Eesti viiendast aastaajast - üleujutusest Soomaal.
"Vat aga kui üle Navesti tulete, siis alles saate aru, mis tähendab üleujutus," ütles Piret mõni tund hiljem. Pireti aususes polnud ennegi põhjust kahetseda ning pärast Navestit seda enam mitte. Ja otsekui jõe veerest innustust saanuna läikis vesi õhtupimeduses vastu ka Kesk-Eesti põlluveertest.
No ja ega Keila jõgi ka alla ei jäänud. Ütleme nii, et vett jäi ülegi!
Järgmise rekordini, sõbrad!

Piiskopiga õhtust söömas

Mul on sõber, kes 16. aprillil sai 50 aastat vanaks. Muidugi tahtnuks ka tema ajavoolu kasvõi päev enne seda saatuslikku kuupäeva peatada, aga siis loobus ja otsustas hoopis piiskopliku õhtusöögi kasuks.
See on niisugune pidulik õhtusöök, kus saad ise piiskop olla. Oh ei, usutegelased, ärge kartke. Õhtusöök on väärikas ettevõtmine, mitte mingi usupila. Keskaegse elava muusikaga ja puha. Ning reegleid tundnud õhtujuhiga.
Mu sõber kandis raske piiskopikoorma ausalt ära. Võttis küll avalikult ka mõne lonksu veini, aga on see veinilonks viiekümneselt siis mõni patt, mingu ta alla kasvõi piiskopi enda kurgust!
Asi algas aga pauguga. Sest mu sõber on nii auväärt mees, et tema tähtpäeva puhul laeti linnuse suurtükk ja põrutati nii, et kõmakas võinuks nõrgematel südame rütmi segi ehmatada. Ei ehmatanud, põrutas hoopis keelepaelad valla. Me rääkisime, rääkisime ja rääkisime. Kiitsime sünnipäevalast ja natuke ka iseennast. Sünnipäevalaps kiitis omakorda meid ja natuke ka iseennast. Nii me unustasime end üheskoos kiidulaulude rüppe vähemalt tunniks ajaks. Nõnda, et ukse taga oma esinemiskorda oodanud nabatantslastel võis ikka juba ikka väga igav ja külm olla.
Nabatantslased olid vaatamata sellele väga tulised. Toit oli tuline. Taimetee oli tuline. Tuli dormitooriumi kaminas oli tuline. Kali oli külm. Pasteet oli külm. Sibulamoos oli külm. Ütleme nii, et viin oli ka külm, aga seda kulus piisavalt vähe selleks, et temast üldse mitte juttu teha.
Mida öelda järelvaates?
Andku Jumal teilegi niisuguseid sõpru!
Aamen!

Kaheksa Jaaku meheks saamise teel

Haljala Gümnaasiumis,kus ma väga hallidel aegadel õpetajana kaasa lõin, valiti reede õhtul Jaaku. Jaak oli muide selle kooli esimene õpetaja, seda 323 aastat tagasi. Meeletu aeg möödas ja meeletu au hinges, kui keegi saab nüüd Jaagu tiitli. Ainult Jaagu, sest perenimesid polnud tollal veel tarvis tulnud, ka õpetajate puhul mitte.
Jaagu kandidaatidel olid nimed ja ka perenimed. Ainult et ma ei teadnud neist ühtegi. Poisid sündisid umbes sedaaegu, kui ma juba kaardikepi nurka viskasin ja Haljala tolmu oma sandaalidelt pühkisin.
Vägevad poisid aga, selgus reedel, ära sa märgi midagi. Tulla mitmesaja inimese ette lavale ja teha avalikult ennast... No kelleks?
Esmalt tüdrukuteks. Eputajateks, poositajateks, suukrimpsutajateks, ligimeelitajateks, ülevärvituteks, väljakutsujateks. Ühesõnaga, poisid võtsid eelmise, üle-eelmise või ka praeguse moestandardi, seadsid end selle põhjal riidesse ning pingutasid iga asjaga nähtavalt üle.
Aplaus oli meeletu. Ka poiste õpetajad lasid peopesanahkadel üsna kaua plaginal kokku saada. Sest poistest olid ühtäkki mehed saanud. Ei, mitte ühtäkki, vaid kahe kuuga. Nii palju kulus, et õpetada mehehakatistele rahvatantsu, lavalist liikumist, laulmist, avalikku ülesastumist, tsellomuusika vahele sonettide esitamist.
Jah, poisid tulid järjepanu lavale, roosiõis käes, ootasid, kuni tsello vaikib, lugesid siis oma read ning viisid seejärel roosi daamile. Oma daamile, mõnikord ka võõrale. Kus sa ses vanuses ikka seda oma daami nii äkki võtad!
Ehkki kahe kuuga oleks niisugused poisid selle ka leidnud. Ei, koguni mitte. Sest kahe kuu eest polnud poisid veel sugugi niisugused sonetilugejad ega silmavaatajad. Kapaga enesekindlust oli neisse visatud, sealjuures täidetud enesekindlust, mitte seda õhupalli-oma.
Aitäh, haljalalased, et te võtsite niisuguse asja vaevaks! Need poisid ei saa enam kunagi nendeks, kelleks nad oleksid võinud halvemal juhul saada siis, kui nad poleks avalikult sonette lugenud.
Mõni kiirustas küll koledal kombel, et juba lavalt ära saada, aga pidas siiski lõpuni vastu. Jaak, kurat, juba jalad põhjas!
Ei, see polnud see Jaak. Haljala Jaakudel on nüüd jalad lihtsalt maas. Kuid pea õnneks pilvedes.

PS. Pildil pole Jaak, vaid Õpetaja Autähis, mis tuleb peagi Haljala kooli õuele.

Kuidas 30 aastat värske püsida

Kui sa oled näiteks 20 ja liidad endale veel 30 aastat, kuidas sa siis välja näed? No ütleme viiekümnene. Milline on viiekümnene? Optimistlik elujaataja, kes arvab, et palju on veel ees. Pessimistlik elupelgaja, kes kardab, et paremad ajad on juba möödas.
Need elujaatajad ning elupelgajad käivad koos Keila pereklubis, seda juba 30 aastat. Polnud aimugi, et selline vahva kogukond üldse olemas on. Aga nad kutsusid mind enda õhtule esinema ja ma olen siiani õnnelik, et nad just mind ning just sinna kutsusid.
Rääkisin olümpiamängudest. Et kes, kus, millal, miks. Et olümpiamängud polnud sündides kohe niisugused nagu praegu. Et on palju ideid, nende eitamist, ümber tegemist, valu, rõõmu, võite, kaotusi.
Ning et sinimustvalge lehvib mängudel jätkuvalt, ükskõik kui kehvaks meie spordisüsteem ka praeguseks vajunud poleks. Ning et ma ise olen seda lippu lehvimas näinud Ateenas, Torinos ning Vancouveris.
Mind kuulati kõrvad kinnis vaatamata sellele, et nii enne kui pärast sündis kõiksugu huvitavad svingtantsust trekisõiduni välja. Ja südaööni välja.
Pange edasi, keilakad!

Biitlid keelpillidel

Ma tunnen Jüri Aarmat. See kõlab võibolla edevalt, et ma tunnen kedagi, kes on keegi, aga praegusel juhul on see paratamatu. Me lihtsalt töötame tööpäevadel ühes toas, nii peaks ikka väga suurt tahtejõudu üles näitama, et kolleegi mitte näha.

Ühesõnaga, ühel päeval nimetatud Jüri Aarma ütles, et ta valmistub biitlite kavaks Estonia Talveaias. Ning mina ütlesin, et kas ma ei võiks ka kuulama tulla. Ning Tea ka.

Biitlid olid ilusad, seda eriti läbi keelpillide kõla. Mängis Ooper-Kvartett koosseisus Henno Soode (viiul), Eivin Toodo (viiul), Kerstin Tomson (vioola) ja Mati Leibak (tšello).

Oleks võinud rohkemgi mängida, sest muusuka ei pidanud ennast läbi sinu puurima, vaid vajus nagu kerge kevadine vihm. Ei saanud märjaks, said lihtsalt värskeks.

Kes kardab? Mina, mõnikord.

Mõnikord võid sa sattuda, kattuda, mattuda ja veel kuidagi nii. Etendusele sattuda, emotsiooniga kattuda, ängistusse mattuda. Kui on ikka hea asi.

Mis on hea asi? See, kui sa lähed ja ootad ning tuleb midagi sellist,mis on hoopis rohkem kui sa ootad ja natuke rohkem, kui sinu taluvuspiir hädapärast üle voolata lasta suudab.

"Kes kardab Virginia Woolfi?" küsib NO 78. Mina küll natuke kardan. Ma kardan Hendrik Toompere jun-i, kes läheb nii kaugele, et astub minu jaoks üle piiri ning saab selleks, kes ta peaks laval näidendi sisu põhjal olema.

Aga kui sa oled see, kes sa oled ja saad siis selleks, kes sa oled laval, tekitab see kõhedust. Sest sa oled oma silmadega näinud kunsti. Mitte näitlemise, vaid teine olemise kunsti ja see pole mitte tehnika, vaid tunne.

Kuidas tunnet mõõta? Võibolla sammu pikkusega, millega sa teatrist koju lähed.

Pilt on võetud teatri kodulehelt Internetis aadressil www.no99.ee

Kui talvel ei tule lõppu

Jää, jää, Jäämees, veel jää,
teretan sind, kuigi kindad on käes.

Jää, jää, Jäämees, veel jää,
las olla mõlemal kähe meil hääl.

Jää, jää, Jäämees, veel jää,
kardan, et tuisus sa kaduma jääd.

Jää, jää, Jäämees, veel jää,
südames tuksub sul kevade hääl.

Jää, jää, Jäämees, veel jää,
üheskoos suve me siiski ei näe.

Foto tegi Sven Arbet Lääne-Virumaal Uudeküla liuväljal.

Mõni tõde endast 17. märtsil

Olen rääkija.

Väljarääkija?
Ei, pigem endale hoidja.

Sisserääkija?
Õige harva ja pärast on paha ja piinlik.

Tagarääkija?
Kui on kellest, siis palun!

Tõerääkija?
Oleks tõdesid, küll ütleks.

Vahelerääkija?
Muidu ei saaks ma oma tööd tehagi.

Kõhurääkija?
Täis kõht kiidab end ise.

Andsin edasi sõbra tervituse põlisrahvale

Kui Vancouverisse teele asusin, ütles mu sõber Tiit: "Anna palun edasi meie maarahva tervitused Kanada põlisrahvastele, kui sa neist kedagi seal kohtad!"
Nüüd on see tehtud. Meie Maavalla tervituse sai Leona M. Sparrow, indiaani nimega Celisia, musque hõimu liige (kui sellel rahval on eestikeelne nimi, andke palun teada!).
Ma kummardasin hallipäise naise suunas, ütlesin tervituse ja tema tõstis labakäed küünarnukist kõrgemale näitamaks, kuivõrd talle ühe kaugel elava väikese rahva tervitus korda läks.
"Hau!" tahtnuksin öelda. "Valge mees on kõnelnud!" Aga jätsin oma "hau" ning kõik muud ettekujutused Kanada põlisrahvaste maailmast, sest tegelikkus ja müüt on sel teemal liiga segamini.
Muidugi oleks parem olnud tervitus edasi anda vigvamis, lõkke ääres, rahupiipu suitsetades või kuidagi teisel moel, aga pole enam need ajad. Indiaanlase tunned nüüd ära pigem näojoonte kui riietuse järgi. Nad elavad Vancouveris samasugustes majades, sõidavad samasuguste autodega, räägivad samasugust keelt. Ning käivad ka samamoodi riides, kui vaadata tüdrukuid all oleval pildil.
Pildid reservaadis asuva ametihoone saalis võimaldavad näha, et veel saja aasta eest kandsid põlisrahvad oma riideid - argipäevadel lihtsamaid ja pidudel värvikamaid - siis aga läksid valge mehe moega kaasa.
Ainus terav vahe on põlise, neli tuhat aastat sel maal elanud inimese, ja uusasuka vahel see, et põlised elavad Kanadas omaette. Reservaatides, kui annate selle sõna kasutamise andeks. Indiaanlastel on oma maa, kuhu valgel põhimõtteliselt asja ei peaks olema. Ega vist eriti ole ka. Igatahes siirdusime me igaks juhuks kohe hoone juurde, mille ees seisis silt MUSQUEAM ADMINISTRATION. Seal kohtusimegi Leona M. Sparrowga, kes on üks sealse kogukonna juhtivaid ametnikke.
Sõitsime pisut ringi ja naine rääkis, et tööd on põlisrahva liikmetel vähe ning ühisel maa-alal elamine võimaldab neil paremini endaga toime tulla. Et paljud püüavad oma toidulauale kala ja võivad teha seda ka siis, kui kala on vees vähe. Kui aga kala on rohkem, võivad põliselanikud seda ka müüa.
Tähendusega indiaaninimesid nagu Istuv Sõnn või Suur Madu musgue-indiaanlastel pole, aga indiaaninimed on. Leona M. Sparrow sai oma vanaisa vanatädilt (kelle pildile ta ülemisel pildil osutab) nime Celisia.
Üks tingimus selleks oli hõimlaste heakskiit. Nii külastaski Leona Vancouveri saarel elavaid sugulasi - Kanada valitsus paigutas põlielanikud omal ajal mitmele poole laiali - ning sai nime, mida tema visiitkaardilt, tõsi küll, ei leia. "Need nimed pole meie omad," lausus naine. "Kanname neid lihtsalt edasi." Küll on valikult ja ametlikult kasutusel indikeelsed tänavanimed (vaata tänavasildi ülemist serva).

Lapsena unistasin Kanada lipuga kampsunist

Öö enne XXI talimängude avamist oli teistmoodi. Esiteks seepärast, et ajavahe annab ikka veel öiste äratustena tunda. Teiseks seepärast, et mulle tuli kahe uinaku vahel meelde, kuidas ma lapsena unistasin Kanada lipuga kampsunist. "Miks?" mõtlen nüüd. Kas seepärast, et suurt vahtralehte oleks olnud lihtsalt ilus vaadata? Kahtlen. Tamm oleks olnud kodusem ja ilusamgi.
Siit edasi ei jää rohkem võimalusi kui üks. Sport. Ja siit edasi - jäähoki. Tundub uskumatu, aga nii võib see olla. Sest kuigi NSV Liidu koondis tagus väga tihti auti selle, kes talle nn amatööride võistluse ette sattus, jäi ikka mulje, et kui kanadalsed ikka tuleksid, siis...
Jäähoki oli ju tollal meeletult tähtis mäng. Isegi lapsed istusid teinekord poolte öödeni üleval, et koos vanematega oodata, järsku õnnestub kellegi, näiteks tsehhidel, seda va kurjuse impeeriumi võita.
Siit edasi võiksid politoloogid uurida, mida erinevatel aegadel on tähendanud sõna "kodumaa". Kui "kodumaa" kodanikud soovivad, et nende võistkond kaotaks...
Ühesõnaga, vaja oli, et Kanada tuleks ja venkudele nende koha kätte näitas. Pealegi õhkus kanadalastest vaba ja pisut ükskõiksetki mehelikkust, samal ajal kui N Liidu trump oli armeelik sõnakuulmine ning käsutäitmine, alles siis vaba andekus.
Minu puhul viis jäähoki, mida ma mittepoliitilisel pinnal pole kunagi eriti armastanud, selleni, et ma naabritädilt Helgelt, kes masinkudujana "Tarvcs" töötas, Kanda lipu kujutisega villast kampsunit läksin tellima.
Ma ei saanud seda kampsunit. Käsitsi oleks pidanud selle kuduma, mitte masinal. Aga sain hoopis triibulise kampsuni.
Minu lugupidamine aastakümneid Kanada tippude seas püsinud, 1928. aastal sündinud Gordie Howe vastu sellest aga ei vähenenud. Mis sellest, et raadios kõlas tema nimi nagu Kördi Õu.
Nüüd olen ma selle mehe, aga teiste vägevate hokimeeste maal. Ning loetud tundide pärast klõbiseb lahti olümpiamängude eesriie.

Olümpiamängud kui redelipulgad

Kui küsida minult, mida ma samas ootan ja kardan, on see üks ja seesama asi. Et elu liiguks kiirelt ja huvitavalt, aga ei lõpeks liiga ruttu. Et tuleks kevad ja tuleks talv, aga et nad saabuksid veel ja veel ning ma suudaksin nende saabumisest rõõmu tunda.
Veel ootan ma, et tuleksid olümpiamängud. Sest nende korrapärasus ja järgnevus on nagu redel, millest ma olen aastaid kinni hoidnud. Aastast 1976, täpsemalt. Olin siis 12aastane Aseri koolipoiss ja vist ei teadnud veel, millise jälje võivad minusse jätta ühed spordimängud.
Aga nad jätsid. Ühel hetkel olin ma olümpialummuses, võtsin õhukese joonistusploki, Spordilehe, käärid ja liimi ning hakkasin omale tegema isiklikku olümpiaraamatut.
Raamat on kuhugi kaduma läinud, aga ma mäletan täpselt, missugune ta oli. Liimimisest pisut kangete ja krobeliste lehtedega, aga muidu nagu päris. Sellest astusid minu juurde suured inimesed, nimed, mida kuuldes naljakas tukse sisemusest läbi käis.
Nüüd ma tean, et paljud sportlased polegi rohkemat kui lihtsalt sportlased. Aga paljud on ka palju enamat. Nad on võimsa tahtejõuga ja suure eesmärgiga naised ja mehed, kelle pea mõtleb vähemalt sama palju kui keha talub.
Neid ma olümpiamängudel näha tahangi. Tahan näha, kuidas tahe plahvatab võimsa jõuga võiduks. Et eesmärgistatud aastad koonduvad lühikeseks teravvalusaks hetkeks ühte punkti, et siis öelda: "Mina. Ma suutsin seda. Nüüd saan ma ülejäänud päevi nautida, sest ma tean, mida tähendab puudutada taevast."
Puudutage siis. Minule aitab sellest, kui ma näen, kuidas te puudutate. Ma tahan rõõmustada koos teistega ning nutta hümni kuulates.
Üks, mida ma aga ei taha, on näha, kuidas olümpiatuli kustub. See hetk on liiga vaikne ning kõrvadele liiga valus. Või on valus hoopis kusagil mujal.

Kahed talimängud korraga

Spordiajakirjanike seas liigub üha valjemal häälel arutelu selle ümber, et kas taliolümpia mitte ei jaotu kahtedeks samal ajal, aga eri kohtades peetavateks mängudeks. Vancouveris on see eriti nähtav.
Üks on nime poolest olümpialinn, kus aga talisportlaste asemel kohtab ringi liikumas rohkem poolpaljaid tervisesportlasi. Ning sõna "poolpaljad" pole siin mõeldud üldse mitte kunstilise liialdusena, vaid nii ongi.
Mitmed ja mitmed sörkijad (kepikõndureid siin märganud veel pole) on välja tulnud poolpikkade pükstega või retuuside sääred lausa üles käärinud. Ning arvestades nende muud käitumist, polnud nad tulnud tänavatele oma säärejooksu näitama.
Vancouveris ja sellest pisukese rongisõidu kaugusel asuvas Richmondis toimuvad alad, mille jaoks tarvitatakse uiske ja/või jääd. Erinevaid sõidukiirusi arvestades kahe-kolme tunni kaugusel Whistleris aga peetakse alad, millel jaoks tarvitatakse lund ja suuski ning kelke.
Olümpiakülasidki on kaks. Suure tõenäosusega tegelikku olümpiaperet ei teki. Ja sellest on kahju. Kuigi paljud sportlased nagunii jõuavad kohale, teevad oma võistluse ning lahkuvad. Spordipidutsevad pigem ülejäänud. Need ülejäänud, kes nende mängude vastu pole.

Kolm sõpra - Eesti, Kolumbia ja Iisrael

Väliselt me oleme nii lahkuminevad, võiks öelda tänase lipuheiskamistseremoonia kohta Vancouveri olümpiakülas. Aga ometi olime me koos: Kolumbia, Eesti ja Iisrael. Kolm lippu ühel üritusel, heisatuna just selles järjekorras. Ma ei oska vastata küsimusele, miks see nii oli. Küll võin öelda, et seekord lihtsalt oli nii.
Muidu tundus kõik samasugune, nagu ikka ühel keskmisel ametlikul üritusel, mida mitmel moel mitteametlikku kuube riietada üritatakse.
Põlisrahvuse esindajad lõid trummi, tele tegi kohustuslikke ülesvõtteid ning pisut liiga ülioptimistlik ürituse juht võttis ja andis sõna tempoga, nagu oleks ta ainult selleks pooltunniks lava taga võtmega üles keeratud.
Eesti esindus oli tõeliselt raskekaaluline. President Toomas Hendrik Ilves ja Evelin Ilves, EOK president Mart Siimann, Eesti iluuisutajad, kes vastupidiselt mägedesse kolinud suusatajatele elavad ning võistlevad tinahallis ja vihmapiisalises Vancouveris. Lisaks neile eestlastest Kanada vabatahtlikud.
Lipp sai igatahes üles. Ning hookaupa puhuv tuul andis talle pisut nostalgilise ning iseoleva ilme.

Vancouveris õitsevad veebruaris lilled

Sõidad taliolümpiale ja äkki - tsauh! - silmad tänavanurgal õitsemas tulpe. Muidugi on need sinna istutatud, tundub isegi, et nagu ööl vastu tänast, aga ikkagi on tavatu neid lilli sellel aastaajal näha. Sellega üllatused ei lõpe: siinse eestlase aianurgas on krookused pea välja pistnud. Ning on tõesti ja täiesti kindel, et keegi neid olümpia puhuks istutamas ei käinud.

Rohelust ja õitsemist kohtab olümpialinnas veel ja veel, olgu selle kinnituseks OMi avamise päeva eel tehtud pildid.

Ajavahe äratab vara. Või hilja?

Kui tõusta hommikul kell pool neli, kas see on vara? Laua taga istumiseks ja kirjutamiseks mõnes mõttes jah, sest korralik kanadalane on oma lae-, põranda- või laualambi ammu kustutanud ning ei näe kurja undki sellest, et Eestis on päike juba kõige kõrgema kaare teinud ja neil, kellel veel raha on lõunat süüa, tegelevad ilmselt sellega.
See keeruline lausekombinatsioon tähendab õigupoolest, et kui sa päikese liikumise suunas lendad, pole ajavahega kohanemine nii hull midagi. Ärkad küll kohaliku kella järel pool neli, aga kodu-Eestis ärkaksid pool seitse. Eriti hea on nii mõelda siis, kui ajad teadlikult segamini ajad.
Ajad lähevad aga niigi segamini, kui hakkad arvutama, et lennuk startis 10. veebruari hommikul kell 7.55, aga sama päeva õhtul kell 17.15 olin juba kohal. Ühesõnaga, normaalne tööpäev. Kui aga liita siia ajavahe, siis sisuliselt peaaegu ööpäev, sest kellajajad erinevad Eestis ja Vancouveris 10 tunni võrra. Et kui Eestis on kell kolm pärastlõunal, siis tuleb siinse aja teadasaamiseks hakata tunde hommiku poole lugema.
Arvutage aga ise, palun. Igatahes võin öelda, et pisut uni on siiski.

Olümpialinnas sajab vihma

Kuigi nii XXI taliolümpia korraldajad kui ilmaennustajad teadsid ja teavitasid, et Vancouveri talv pole eriti lumerohke, loodad olümpialinna jõudes siiski, et ilm on karge ning vähemalt kerged lumekübemed liuglevad taevast.
Se ettekujutus ostus valeks. Eile õhtul oli taevas tinahall ning lennuväljal läikisid lombid. Autoga sõitmiseks läks vaja aga kojamehi. Tõsi, nad ei vehkinud niisuguses tempos nagu suure saju ajal, aga ikkagi. "See on tavaline Vancouveri talv," sõnas praeguses olümpialinnas paarikümne aasta jagu elanud Küllike Kõvamees. "Jalgpallihooaegki kestab siin septembrist märtsini ning ära jäävad mängud harva - ainult siis, kui sadanud lumi enam väljaku piirjooni näha ei võimalda."
Seda, et talve siin küll pole, tõestasid nii kunstvalgustusega väljakul maahokit harjutanud noored kui kampsunite väel jalutanud kohalikud.
Küllike Kõvamehe sõnul tähendab tõsisem lumesadu linnale päris korralikku kaost, sest selleks ei olda lihtsalt valmis. "Mullu sadas korralikult ning autod ei pääsenud kõrvalteede kaudu pikka aega liikuma. Pärast seda soetati ka rohkem lume lükkamise tehnikat."
Praegu võib see tehnika igal juhul rahulikult varju all seista. Sest ilm on hilise sügise või varase kevade nägu.

Mitu teed viib Eestist Vancouverisse?

On 10. veebruari hommik. Tegelikult juba olümpiapäev selles mõttes, et Tallinna lennujaamas on spordijopedega mehi ning naisi tavalisest rohkem. Koondislased, treenerid, asjaajajad, emad (no viimaseid küll, tõsi, pole väga palju), ajakirjanikud.
Kui hea on teistega koos olümpialinna sõita, mõtlen. Aga mu rõõm hakkab kahvatuma ja kahvatuma, seda ajani, kui 10. veebruari õhtul kell 17.15 London-Vancouveri lennukilt maha astun.
Muidugi ei kahvatu mängudele sõitmise rõõm, aga ma jään lendama täiesti üksi. Vancouverisse viib lihtsalt väga palju teid.
Sportlased - täpsemalt need, kes eile lendasid - sõitsid esmalt Helsingisse, siis sealt edasi. Ajakirjanikud Stockholmi ning sealt edasi.
Postimehe ja Õhtulehega koos Stockholmi jõudes haagin end rohkem kiirustamise märke näitavate postimehelaste sappa. Jookseme lennujaama ühte otsa, seal selgitatakse lahkelt, et nemad ei tea küll ümberistumisega lennule registreerimisest midagi, kindlasti on meil terminali teises otsas aga rohkem õnne.
Ongi. Juba saab Londoni lennule pileti Peep Pahv, siis Ann Hiiemaa, siis Raigo Pajula. Ulatan oma passi, kuid muidu nii lahke näoga lennujaamaneiu kulm tõmbub kortsu. "Teil on järgmine lend!" ütleb ta kurvalt. Õigupoolest oli isegi ülejärgmine lend, sest tema mõtles British Airwaysi lendu, vahepeal lehvitas oma tiibu aga ka SAS.
Eemalt lähenes siiski veel üks eesti mees, laskesuusajuht Kristjan Oja, aga temagi mahutas end langeva ajatõkkepuu alt läbi ning jõudis varasemale lennule.
"Tühja kah, lähen siis õhtulehekate juurde!" mõtlesin. Aga needki mehed tõmbasid rahvuslikus sinises toonis joped turjale, viipasid lahkumiseks ning asutasid end Chicago lennukile. Terminal hakkas helisema tühjusest nagu kirikukell.
Londonis polnud üksildusele enam aega mõeldagi. Viiendast terminalist kolmandasse viis buss, teavitaja sõnul kestis sõit 10 minutit. Siis jope seljast, kampsun seljast, rihm vöölt, saapad jalast, arvuti kotist, naer põsest ning juba lubaski mingit lauluviisi ümisev turvatöötaja mu edasi.
Väikeses Tallinna lennujaamas suurena tundunud olümpiaperest olin ma ainus. Küll hakkas väravasse nr 26 kokku tulema venelasi, rootslasi, natuke ka soomlasi, ühesõnaga muid rahvaid, kes kohe-kohe üksteisega rinda pistma hakkavad.
Aga et Vancouverisse toob veelgi rohkem teid, tõestasid Enn Hallik ja Tiit Lääne, saabudes hoopiski New Yorgi kaudu.

Maastikuid avamas

Pildi tegi Johan Markus Oll pühapäeval, 10. jaanuaril 2010. Peatusime tee ääres, sest lihtsalt ei saanud teisiti. Oli päev, millal maastikud avanesid ja kaugused lähenesid. Ning sa olid teisel pool lagedat välja ilma astumatagi.

Kui me oleme lumega

Lumedes sumpan ja sebin kui meredes ujudes,
talv tuleb aknast tuppa lumedest kujudes.
Saapad ahjule viskan, samasse kuivama õunad,
mõtlen, et päike loojub, kuid alles on lõuna.

Sammudes sala tuiske hiilib ja sõprade saapaid,
pihku tunne jääb jahe kui hommikuid kaapad.
Hämaras viirastus venitab ennast akendel ruutu,
härmalõng ripub, vaatan vaid, veel ma ei puutu.

Tundide kuludes tunnen, ka minul on jalad,
kannudes tee tõmbab parajaks, lähen ja valan.
Kardinad koomale tõmban, kuu tundub liig valge,
siiski üks kiir kõnnib kiiresti üle su palge.

Pildil Berit ja Johan Markus 13. jaanuaril 2010

Lihtsalt teel

Hea on teel olla, siis kui on hea. Paned soojad riided selga, võtad head kaaslased peale ja lähed. Peatud, kus tahad. Ja kui ei taha, ei peatu. Vaatad, silmad pärani. Ja kuulad, kuidas vaikus tuleb nagu laine üle välja.

Aasta aega ootad aastaaega

Ühel päeval lihtsalt tuleb keegi ja küsib: "Kas sa, Sulev, võiksid mõned talvelaulude sõnad teha?" Ma ei tea, kas võin. Sest ma ei pea viisi. Ja taktimõõtu ei tunne. Ning taktitunne on hoopiski omalaadne küsimus. Sügise tusase tuulega tuletan meelde, et tuled,
valge saab vaibana valvama varjude und.
Ahjude hõõgumist ahmime endasse, sest et sa tuled.
Lumedel talviti tulla on saatus ja sund.

Hingedes keradeks kerivad ennast su sokkide triibud,
vaikus on lärm, milles härmalõng pudeneb koost.
Aeg läheb aeglaselt, vedades lumele triibud.
Juttusid jutustan, välja astun siis loost.

Õhtuti õuedes punasteks põskedeks muutuvad õunad,
süda loeb sekundeid, hingeldab minuteid hing.
Jää avab näituse akendel, praegu kahjuks on lõuna.
Teie, kes unelmaid kogute, leidke ka mind.