Monday, May 14, 2012

Vanalelle höövelpink

Käisin vanalelle, Rudolf Olli, haual. Siis tuli meelde, et minu valduses on tema höövelpink. Umbes selline.

Ta pole üldse esiletükkiv.
Ta ei pigista sind, kui sa ei taha.
Tal on pigem jämedat sorti jalad.
Mõnikord krigiseb ta pisut.

Öösiti
on ta aga kihutav sälg
kes käib söömas
lõhnavate karjamaade
mahlast rohtu.

Friday, May 11, 2012

Kui akendest sajab telekaid

Noor inimene on ikka temperamentsem. Et kui suur see maailm ikka siis on, et ma teda tühja paigast liigutada ei jaksa!
Hiljem muidugi saad aru, et teinekord ei jõua iseennastki liigutada, aga see selleks.
Ühel sellisel nn varasemal hetkel helistas mulle kallis lehelugeja. Igaüks neist on kallis, sest nende kroonidest, hiljem eurodest, olen ma elanud ning lõugu laiutanud.
Lugeja kurtis, et näe, telekavas on saated märgitud, aga Kanal 2, vana sunnik, ei mõtlegi neid näidata.
Ütlesin küll, et meie ei saa nimetatud kanalit mõjutada.
Et vabandame võimalike vigade pärast.
Et vabandame kõikide vigade pärast, mille oleme teinud ja mille kavatseme veel tulevikus sisse lasta.
Natuke vabandame ka Kanal2e eest.
Siis ütles närv üles. "Visake aknast alla oma telekas!" röögatasin ning viskasin toru hargile (siis olid veel torud ja hargid).
Varsti kõpsutas ülakorruselt alla vastutav väljaandaja Agu Veetamm, kes oli sama lugejaga vestelnud. Ta oli pahasele mehele lubanud, et minu suhtes kohaldatakse kergemat karistusvormi, mahalaskmist ilma eelneva piinamiseta. Olen talle tänaseni tänulik.

Teine põlvkond koolilõpetajaid

Ennemuistsel ajal, mil taevas veel mõnes kohas vastu maad puutus, töötasin ma õpetajana.
Õpetasin nii ajalugu kui ka ühiskonnaõpetust. Kusjuures ühiskond oli siis selline, et lihtsam oli omal silmad lahti ringi vaadata kui õpikust tarkust otsida.
Nüüd käin ma selle kooli aastapäevadel, kokkutulekutel ning muudel tähtpäevadel. Kuidagi omane on see seltskond. Nende seas on sõpru, kellel vaimuvälgud endiselt sähvivad.
Kusjuures tunnistan endale tõsiasja, et kui neil, kes mu viimasel õpetaja-aastal lõpetasid, sündinuks kohe lapsed, oleksid ka nemad tänaseks gümnaasiumist läbi.
Pühendan teile Getter Jaani hiti "Me käik jääme vanaks".
Ühtlasi tänan kõiki, kes mind kutsusid. Eraldi veel neid, kes mu ära tundsid.
Ning umbes sellised daamid õppisid selles koolis siis, kui ma hõlmad vöö vahele panin ning ära tulin.

Thursday, May 10, 2012

Kevaded, mida enam pole

Vihma sabistas täna ning sooja oli parajalt nii palju, et lehepungad läksid öösel plaksti lahti. Või veidi vähem plaksti, aga hommikul olid kased igatahes lehes.
Tõmbasin kopsud õhku täis ja tundsin äkki vägevat valu. Ei, ma polnud õhuga liialdanud. See oli puhtakujuline hingevalu.
No umbes selline, nagu tol kevadel Tartus. Ülikooli ajal, noh, kui vastuolu kevade võimaluste ja noore mehe tegelikkuse vahel võis lausa hulluks ajada.
Võibolla selle tunde pärast hakkasin vanas põlves luuletama.
Nüüd valetasin ka sortsukese sekka. Tegelikult hakkasin luuletama ikka ka ülikooli ajal. Esimesel kevadel. Lihtsalt ei saanud teisiti. Võtsin siniste kaantega märkmiku ja krõbistasin hingevalu ridadeks.
Avaldamiseni läks aega nii veerandsada aastat. Ning ega neid sinise märkmiku omi avaldatud polegi. Tunnet toona oli, aga sõna seadmise oskust mitte niiväga. Või üldse mitte.
Nüüd on muidugi vastupidi. Oskust nagu on, aga tunnet pigem vähe.
Kuni tänase hommikuni. Põmm! lõi ärkava looduse lõhn nuiaga pähe.
Võibolla ei oska seda ega nüüd sõnadesse panna.
Foto: ARVI KRIIS