Oi Jumal, palju kell juba on!
Jumalal pole aga kellast asja, temal on aega küll. Terve igavik, kuni maailma lõpuni. Kui see lõpp ei tule just varem, kui me kardame.
Samas on maailma lõpp liiga suur, et seda kartagi oskaks. See jääb sama häguseks, nagu on jäänud algus. Ühesõnaga – sünd ja surm jäävad meie maailmast välja. Jah, need toimuvad meiega, aga meist piisavalt sõltumatud.
Meie asi on kella tunda. Ning seda vaadata. Ning kiirustada, et jõuaks valmis. Enne, kui tuleb lõpp, kas siis iseenda või maailma oma. Kusjuures pole tähtis, kumb enne. Põhimõtteliselt on ju tegemist ühe ja sellesama asjaga.
Mõned muidugi loodavad, et elavad lõpu üle. Mis näitab, et nad on praktilised inimesed. Oskavad peale maksta ja ära osta. Ka lõpu suudavad nad muuta mitte lõplikuks, vaid suhteliseks.
Et lollid surevad muidugi ära, aga targad ronivad keldrist välja, teevad aegsasti varutud puudest lõkke, võtavad sügavkülmikust saastumata liha ning elavad edasi.
Meie, need hukka saanud, loodame ka muidugi edasisele elule. Et keha on küll kadunud, aga hing see-eest kergem. Ei vaja enam midagi maist, napsi ega ka naist.
Aga kui sul on naine ja naps, on hing maa pealgi lõputult kerge. Seda lõplikult.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment