Kui elada kuulsas kuningriigis

Vaatasin eile õhtul telekat. Vaatasin isegi kauem kui olen harjunud. Üle kesköö. Ning isegi uni ei tikkunud silma. Läbi teleka tegelesin oma minevikuga. See on keskealiste inimeste üldteada viga. Ollakse kusagil keskjoonel ja ei teata, kas minna edasi või jääda seisma ja vaadata tagasi.
Mõistus ütleb nagu, et tuleks edasi minna. Elada kaasajas. Õppida selgeks igasuguste keerukate tehniliste seadmete kasutamine. Kuulata raadiojaamu, mida muidu ei tahaks.
Kusagil sisemuses aga piniseb miski, mis ütleb: aitab küll! Jää seisma! Mõtiskle parem mineviku üle ja leia üles need tõed, mis su tegutsema panid. Või siis leia need valud, mis omal ajal lõpuni valutamata jäid.
Kõike seda polegi nii vähe. Teinekord tuleb ta lainena ning toob kananaha ihule.
Näiteks siis, kui tähistatakse Inglise kuninganna troonil olemise 60. aastapäeva. Ning lavale tulevad Tom Jones, Elton John ja teised.
Vaatad ja hüüatad pojale, et näe, mis "meie ajal" oli. Siis vakatad. Järelikult oleme me ise alla kirjutanud tõsiasjale, et praegune pole enam meie aeg. Et see on kellegi teise aeg, mida me lihtsalt vähem või rohkem passiivselt kõrvalt vaatame.
Oleme praeguse aja armuleivasööjad. See armuleib tähendab, et me saame veel vaadata, mis maailmas edasi juhtub. Kuigi see, mis juhtub, pole enam meie asi. See tuleb nagu telekast. Nii kaua, kui kõht tühjaks ei lähe. Veel ei lähe, aga varsti võibolla küll. Siis kui kuninganna ja tema staarid on juba läinud.
Aga praegu: nad elagu! Ning tehku kontserte, mida poole ööni vaatame. Nad on veel elus ja see lohutab meid.