Missugune see vallatus siis välja näeb?

Jah, vallatlesid nende vanasõnadega, öeldakse mulle. Aga näita, mismoodi üks vallatus välja näeb?
Niisugune:

Kes tuult külvab, see tormi lõikab
Halliste

Kes tuult külvab, see tormi lõikab.
Kes vilja külvab, see torti lõikab.
Kes sauna teeb, see viha lõikab.
Kes praadi teeb, see liha lõikab.
Kes riidu kisub, see raevu lõikab.

Kel nuga nüri, see vaevu lõikab.

Üks luuletus, seitse meeleolu

Mina loen luuletusi, teised kuulavad. Jah, kuulavad, aga mida nad kuulevad? Kas nad kuulevad mind, minu sõnu, sõnade taha peidetud mõtet, häält, vaikust kahe hääle vahel, ventilaatori suminat, teel sõitvate autode põrinat?
Mina loen ja ma ei tea, mida kuulajad mõtlevad. Võibolla sellele, et ometi saab kord istuda. Või et istuks küll, kui seisma ei peaks.
Või sellele, et mina istun siin, aga tegelikult oleks vaja juba olla seal. Või et kuulaks küll, aga hommikul ununes söömata ja kõht ajab pilli.
Sven Arbeti pildil siin näete mitmesuguseid kuulajaid. Minu sõber Kristina on varjamatult heatujuline (võibolla tunneb ta lihtsalt fotograafi?). Viktoria rahulolu on varjatum, sisemisem. Võibolla purskub see välja alles hetk hiljem, aga fotoaparaadi silm on siis juba suunatud teisale.
Kaksikud on tõsised kuulajad. Kui nii edasi läheb, ei ole raamatuäril Eestis määratud edaspidigi välja surra.
TEA Kirjastuse juhatuse esimees Silva Tomingas hoiab olukorda oma kotrolli all. Tema kuulab ja kuuleb kõiki helisid korraga, seab need sirglõigule, mis kulgeb minevikust tulevikku ning käib läbi tema raamatupoest Tammsaare ärikeskuses.
Kirjastuse ja- ja hulgimüügi direktor Sirje-Mai Pihlak peab samuti mõtlema kõigele, eriti muidugi müügile. Kunsti ja raha kokkuviimine see õige kunst alles ongi!

Enesega rahulolev keskiga

Inimene pole endaga enamasti rahul. Oleks vaja paremini, kiiremini, rohkem. Nõnda, ise enda varju eest joostes, kihutame me endid väsinuks ja sealt edasi ka vanaks.

Me võiksime tunnete asemel mõistuse appi võtta ja öelda endale: nüüd aitab. Oleme saanud selle, mille oleme tahtnud. Seda pole üleliia palju, kindlasti pole seda aga vähe. Kokkuvõttes: seda on rohkem, kui uskunuksime loota.

Loomulikult kehtib see ainult nende kohta, kes liigseid lootusi ei hellitanudki või kes kõnelesid neist vaid oma mõtetes.

Siin näete Sven Arbeti tehtud pilti ühest keskealisest mehest, kellest vähemalt pildistamise hetkel õhkub rahulolu.

Väike ääremärkus: Foto ei kajasta päris täpselt pildil olija meeleolu. Selles nahkses tugitooli oli ikka parajalt ebamugav istuda, seda enam, kui sind vaatab tubli 30 silmapaari.

Aga kui teiega niisugune asi juhtub, kannatage ära. See võib olla vaeva väärt.

Minevikust ilmub sugulasi

Olen pigem harrastaja-tüüpi. See tähendab, et tegelen asjadega, aga ei nimeta end asjatundjaks ega trügi rivi etteotsa. Kui võimalik, käin oma rada, kui pole võimalik, sörgin teiste sabas.
Teiste sabas sörkides hakkasin nokitsema ka leheküljel www.geni.com. Nüüd olen sellesse lehekülge isegi pisut kiindunud. Tänu sellele olen nii mõnigi kord üllatunud, tõsi, alati mitte väga meeldivalt, aga siiski. Kõige rohkem on mul hea meel selle üle, et minevik pole lihtsalt see, mis selja taga, vaid sealt purskub üha ja üha uusi tõdemusi ning tõdesid.
Hiljuti käisin esimest korda külas oma sugulasel August Elmil. Arvestades seda, et mina olen keskmises keskeas ning tema juba 78, pole meie vastastikused külaskäigud olnud just väga tihedad.
Nüüd aga kohtusime. Jõime kohvi ja sõime Augusti tehtud õunakooki.
Tore oli. Olime nagu omad.
Ja soovitus? küsite teie. Soovitan suguvõsa korraks läbi vaadata, ehk on teilgi Augusteid, kelle juures te pole käinud ja kelle tehtud õunakooki pole te söönud.
Imelik on seda tõde korrutada, aga ühel päeval võib olla hilja. Nii rõõmustamiseks kui andeks andmiseks.