Klassikokkutulek on teadupärast ohtlik ettevõtmine. Eriti, kui pole kolmkümmend aastat kokku saadud. Siis võib teiste vanus pahviks lüüa. Endal pole ju teadupärast vigagi. Aastad on küll läinud kui lind, kuid ikka nooreks jätnud mind, meenub laulusalm. Võibolla polnud mul meeles küll mitte käige täpsemalt, aga sisult ausalt.
Olgem teistki viisi ausad: polnud neil teistelgi häda midagi. Valdavalt võis klassiõdesid-vendi veel äragi tunda. Karguga keegi ei kõndinud, kepile ei toetunud. Mõni oli tüsedamaks läinud, teine seevastu kõhnunud.
Eriti tore oli muidugi näha oma küla tüdrukuid. Ikkagi üksteist aastat ühist kooliteed.
Lasime end kolmekesi üles võtta. Kel huvi, olgu öeldud ka nimed: Virge, mina, Tiia.
Foto autor: keegi neist, keda pildil pole, aga kohal olid.
