Laul kodukülast

Kui mõelda asjadest iseeneses, läheb meel muidugi nukraks. Põhjus: seda, mis möödas, on tunduvalt enam sellest, mis ees.
Ainuke lohutus on, et jätkub, mida meenutada.

Ühes külas
elasid varasema vabaduse ajal
muusikud ja kalurid.
Ühed tundsid nooti,
teised vedasid noota.

Tuli uus võim
keelas nooda vedamise ära.

Nooti võis edasi tunda,
ainult et laule
pidi nüüd hoolega valima.

Väike ja maailma äärel

Mõnikord tuleb mulle mõttesse meie riigi ja rahva saatus. Püüan selle mõtte küll kohe tõrjuda, aga ta tuleb siiski.
Rõõmus see mõte pole. Oleme maailma serval ning nihkume lõpmatusele ehk lõpule üha lähemale.
Saime teise võimaluse ise olla, aga kolmandat võimalust pole meile antud. Me jookseme laiali, teenime raha mujal ning hakkame tasapisi võõraid keeli rääkima. Emakeelena sealjuures.
See nn kogutoodang, mille me siin toota jõuame, on maailma suhtes üksainus kärbsemust. Iga eestlase kohta on rohkem kui miljon hiinlast ja miljon hindut veel takkapihta.
Kui üks eestlane teenib lisaväärtusena krooni, siis terve pundi peale teeb see miljoni. Kui hiinlane teenib krooni, teeb see pundi peale miljardi.
Me võime endale songa pingutada, ikka ei aita see midagi.
Pealegi, ega me enam niiväga ei pingutagi.
Töö pole enam auasi.
Ning auga pole ka paljudel juhtudel enam midagi peale hakata. See tähendab, et seda ei saa kellelegi müüa.
Jääb siis veel ausalt surra. Ning lasta oma hauakivile raiuda kood, mille põhjal saaks keegi mobiiltelefoni kaudu kadunu kohta infot saada.
Väike lohutus ikkagi.

Kriipsud mu kodukooli klassidel

Vaatasin Aseri keskkooli kodulehekülge. Muidugi ei oodanud ma rahva plahvatuslikku juurdekasvu, nii palju ma kodupaigas ikka veel käin. Aga kurb oli ikka vaadata a-klasside seisu.
10a - puudub
11a - puudub
12a - puudub.
Niipalju siis keskkoolist, mille ma 30 aastat tagasi lõpetasin. Muidugi polnud meidki toona süle ja seljaga. Aga 18 lõpetanut polnud siiski väga hull.
Tõsi, Aseri keskkooliga pole veel päris lõpp. Venelased jätkavad, kuigi neidki pole enam nii palju kui ümberrahvustamise püüde kõrgaegadel, mil alustati isegi c-klassiga ja õpilaste arv koolis hakkas puutuma 600 joont.
Venkude seis keskkoolis on praegu selline:
10b - 12 õpilast
11b - 3 õpilast
12b - 3 õpilast.
Ühesõnaga, hüvasti see kool, mille ma lõpetasin. Kui kaua üldse eestikeelse haridusega jätkatakse? Eesti-poole nimekirjas on seitse klassikomplekti, neist kahel üks klassijuhataja. Esimese klassi pildil seisab kuus last. Neljandat ja seitmendat pole üldse.
Nüüd süüdlaste nimekiri.
1. Elu ise. Kui ikka enam maad kilomeetrite viisi ei parandata ning miljoneid dreenitorusid savist ja liivast vorpida pole vaja, pole tarvis ka tehast. Telliseid pole ka ju vaja, hooneid ehitatakse betoonist ja klaasist.
Lihtsalt üks paik Eestis paisus kunagi kunstlikult. Nüüd tuleb küsida lammutustoetust, sest mööda selle asula peateed kõndides hakkab kõhe ning kurb.
"Oli 17, kui seda maja ehitasin," ütleb minu Aseris elav sugulane Liidia Rohesalu. Nüüd on Liidia üle 70 ja temagi kätega ehitatud kortermaja katus sisse langenud.
Nii võib Aserit nimetada ka purunenud lootuste asulaks.
Aga vallavalitsus?
On rabelenud projektimajandusega, et hoida rasket taevalage valla kohal sisse langemast. Veel pole langenud.
Aga miks ma ise selles paigas pole ja oma õlga taevalaele toeks ei pane?
Vastus: olen hariduselt ilusa vale magister. Aga Aserist vaatab vastu karm tõde.

Fotol: Aseri kooli kell, allikas: http://www.aserik.ee/

Teinekord maailma otsas

Maailm on siinsamas. Pole vaja kusagile lennata ega sõita. Pole vaja minna metsa ega mere äärde. Või siis, et mine küll, aga hiljem unusta kõik. Sest mõnikord on maailm liiga halb, et seda meeles pidada. Mõnikord jälle liiga hea, et tõsi olla.
Ka ilu on alati meiega. Isegi siis, kui silmad kinni paneme.
Mõnes paigas tundub siiski ilusam. Ilmselt seni, kuni me sellega ei harju.
Paik: Fäärid. Foto: KRISTJAN KALKUN

Ühel tööpäeval restoranis

Viisakas inimene tuleb tööle, vihub siis terve päeva ning kogu palga eest tööd teha ning tuigub seejärel väsinult oma alalisse elupaika.
Alati see siiski nii pole. "Ah, põrutame parem restorani pilte tegema!" ütles peatoimetaja ühel heal päeval.
Hästi tegime neid pilte. Ning hea toit oli laual.
Õige vastus: tegime neid pilte Maalehe tellimisreklaami tarvis.
Teine õige vastus: toit oli päris.
Kolmas: sõime toidu tõesti ära.
Neljas: jõime tilga viinagi veel peale.
Foto: TIIT BLAAT

Polaarlaul

Helistas üks muusikaõpetaja ja laulutegija. Ütles, Sulev, tee ühed sõnad.
Sõnade tegemine pole kerge, ütlen vastu. Eelkõige seetõttu, et igaüks võib su sõnade kohta arvata kõike.
Tegin siiski sõnad. Mõte hakkas - nagu ikka - kumisema, siis tekkis rütm. Eks see rütm ikka laulu saladus olegi!

Ma külmapoolusele tulen sulle külla,
me üksteist vaatame seal ainult läbi jää.
Ja jääst me lõpuks veele ehitame silla,
kui ütled mulle, et ma jõuludeni jääks!

Me vahel pole muud kui ainult tuisuiilid,
siin kilokaupa keegi lund ei loe.
Ja vahel harva, kui jääb tõesti veidi puudu
ma hanges avan lahkelt lumepoe.

Ma halja kevadeni tahan jääda siia
ning näha, kuidas lumi sulab viimati.
On kevad käes, nüüd suvi juba päral,
siis näen, et sügise poolt viibati.
Foto: ARVI KRIIS

Kui on vaja kindakirja

Maaleht mõtles ja mõtles, mida küll lugejatelt küsida.
Siis tekkis arusaam, et on talv.
Talvel on külm.
Külma vastu aitavad kindad.
Kinnastel võib olla oma lugu.
Aga milline?
Mulle meenus, et naabri-Mariliis on viimasel ajal usin kindakuduja.
Tema kindalugu on selline:
Nende villaste kinnaste saatus on keeruline. Kudusin need oma sõbrale Priidule jõuludeks ja nägin kurja vaeva. Käisin veel isegi pöialde suhtes nõu küsimas.
Kinkimine õnnestus, küll kadus vahepeal meie kõigi ehmatuseks üks kinnas juba ära. Nüüdseks on kindapaar siiski taas õnnelikult koos.
Foto: SVEN ARBET