Mõni hetk tunnet, et oled maailma parim

Kujutate ette, et saabub üks suvaline teisipäev, millal saate maaleht.ee-s lugeda sellist artiklit. Täieliku üllatusena sealjuures! Sõnad selles kõlasid nii:

"Maalehel on rõõm teatada, et meie vanemtoimetaja Sulev Oll sai koos Õhtulehe uudistejuhi Jaan Väljaotsaga Oivalise Ajakirjanduse preemia. Maaleht soovib Sulevile palju õnne ja kriitilist meelt tekstide lehekõlbulikuks toimetamisel!"

Oivalise ajakirjanduse aastapreemia eesmärk on esile tõsta lugusid, mis vaatlevad ühiskondlikke probleeme, algatavad nende üle arutelu ja mõjutavad positiivselt probleemi lahendamist.

Erinevalt eelmisest aastast väärtustati tänavu toimetajate tööd, mida kõrvaltvaatajad ei pruugi näha. “Lugeja märkab toimetaja tööd tavaliselt siis, kui see töö on tegemata,” sõnas preemia ellukutsuja Hans H. Luik. “Kuid tihti aitab just toimetaja töö ajakirjanikul särada, anda loole konteksti, lisada fakte ning võrdlusi.”

Sulev Oll on Maalehes töötanud nii vanemtoimetajana kui ka ajakirjanikuna – kokku üle kümne aasta. Maalehe peatoimetaja Aivar Viidiku sõnul on tegu osava kirjamehega, kes tunneb sügavuti mitmeid teemasid ning toimetajana oskab väärtustada ka ajakirjaniku püüdlusi.

“Meie lugejale on Sulev vahel olemas ainult nimena lehe ülaservas, kuid toimetuses näeme tema igapäevast tööd ning teame hästi, et see on mahukas ja südamega tehtud töö,” sõnas ta.

Sulev Oll ise ütleb, et kui võrrelda toimetajatööd spordiga, siis tunneb ta end nagu mängiv treener, kes ise väljakul olles jagab samal ajal teistele nõuandeid.

“Kui võidame, tõstame esile mängijaid, kui kaotame, tuleb treeneril ka vastutus võtta ja silmad maha lüüa. Õnneks on Maalehes kogenud tegijad, kes on aastaid kokkumängu harjutanud,” lausus ta. “Raskeks teeb selle töö isikliku ja ühiskondliku läbipõimumine: ajakirjanikelt ootame ühiskonnakriitikat, nad ise on aga pigem hella südame ning tundliku loomuga, mida vanemtoimetajal oma töös iga päev ka arvestada tuleb.”

Varasematel aastatel on oivalise ajakirjanduse preemia saanud Daniel Vaarik ja Tuuli Jõesaar.

Kandidaate oli tänavu seitse. Žürii, kuhu kuulusid Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) tegevjuht ja Tallinna Ülikooli ajakirjanduse õppejõud Mart Raudsaar (esimees), Postimehe peatoimetaja Merit Kopli, Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg, Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik, Eesti Ekspressi peatoimetaja Janek Luts, Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald, otsustas valida kaks võitjat.

Kaht erinevat maailma igatsedes

Seisin ühel ööl õues. Aeg kulges vaikides, kui mõni maanteel kihutanud auto välja arvatud.
Mõtlesin, et miks küll satub selliseid hetki nii harva. Põhiliselt vaid siis, kui sa miskipärast magada ei saa. Võiks ju olla, et magad päeval, õhtul aga ärkad ja lihtsalt lähed naudid ööd, tema niisket hämarust.
Muidugi tulevad kõiksugu mõtted kallale. Et sellistes öödes armastavad luusida ka vargad ning pätid. Ning need, kellel on plaan mingi varasem valgust kartev ettevõtmine lõpule viia. Näiteks minna ja oma vimmamehe autol rehvid läbi torgata. Või esiklaas kiviga sisse visata.
Õnneks tuli meelde, et väga palju vimmamehi mul ei tohiks olla. Proovin ikka kõigiga kenasti läbi saada, mõned üleküpsenud vanatädid välja arvata, kes selgelt pooldavad kunagise korra naasmist ja peavad end üleval nii, nagu oleks kogu ülejäänud maailm välja mõeldud vaid nende isikliku tarbe rahuldamiseks.
On isegi üks tädi, keda ma ei tereta. Lihtsalt kardan, et sellest terest saab moodustada meie vahele liini, mida mööda temast õhkuv sapp minuni jõuab. Võimalusel lähen isegi mööda teist teed, sest tal on otsekui sahk ees, et kõik südamlik jõuga minema lükata.
Kui hea, kui oleks vähemalt kaks maailma. Ühes elaksid pätid, vargad, lontrused, kättemaksjad, diktatuuri igatsejad, solvajad, sapipritsijad, teises aga meie, kes me ei soovi muud, kui rahus oma teed käia, oma väikest elu elada. Kujutan ette, kui hea oleks meil ja kui halb neil.
Hiljuti pidin oma garaazile siiski veel teise luku panema. Esimese võtme suutsid vargad kaasa viia, no sellesse teise maailma. Koos motorolleriga. Kui tema või nemad elaks teises ühiskonnas, lõppeks lukkude müük aga otsekohe.
Mis aga kahe maailma mõtte veelgi helgemaks teeb - vaimset seina kurjade vanamuttide vastu ei peaks iga päev üha uuesti ehitama!