Mineviku laseme õhku! Nutetakse mujal

On neid ehitisi, mis paistavad koduaknast. Kas siis, kui kodu enam pole. Näiteks Aseri veetorn.
Ikka näed sa veel, kuidas sinna kogunevad varesed. Või kuidas nad lendavad metsa tagasi.
Näed, kuidas tornikivid õhkuvad suvekuuma, kuidas hoonest kiirgab saledat jõulisust, rahu, väärikust.
Aga hea meeleolu tekitab ka tunne, kui saad midagi õhku lasta. Kurat, kus ikka väriseb! Kus ikka variseb! Kus ikka uus elu pulbitseb.
Sittagi ta pulbitseb! See on muide esimene kord, kus ma blogis seda sõna kasutan. Aga jään enda juurde.
Korstnad - õhku! Veetorn - õhku! Nagu oleks endine tööstusasula üks püromaanide pesa.
Muidugi on esemelist minevikku raske hoida. Eriti, kui asjad on just nii on, nagu on. Vaesevõitu. Vastuoluderohked. Nagu oleks tõesti veel midagi ümber ja üle jagada. Või õhku lasta.
Aserlastel on nüüd, peale seda pauku, puhtam joogivesi. Saab kurku loputada, ehk aga ka tõhusamalt silmi pesta. Et suuremat pilti näha.
Suurema pildi tarvis oleks muidugi hea mõnda kõrgemasse torni ronida. A näe, pole ühtegi enam alles. Kõik õhku lastud!

Eks siis roni elektri-tuuleveskit mööda üles. Kui rahaveski tiivad parajasti ringi ei käi, saab ka pilgu heita. Kalli isamaa peale. Odavalt müüdud isamaa peale.
Foto: ASERI KOMMUNAAL