Püstol paukus ja ohver langes

Lootus pole enam endine. Suuresti on meie usk paremasse tulevikku laiali pudenemas. Me ei saa siin Eestis nii jõukaks, et hästi elada. Me kas põgeneme või kibestume.

Kibestunud inimene sünnitab kiusu ja kurjust. Mõlemad on kiired ja visad levima.

Kui hästi tahta, hakkab lootusetus ka noortele külge. Aga kui juba noorena ei taha tulevikku minna, pole muud kui paigale jääda ja selle vastiku oleviku vastu võidelda. Midagi katki teha, kellelegi haiget teha. Süüdlasi leida, neile kätte maksta.

Aukartus inimelu ees pole endine. Teed teleka lahti, iga päev tapetakse keegi. Isegi vahel ei märka, oli see uudistes või filmis. Ainult kui on multifilm, siis saad aru, et see pole päris. Et kui seal keegi surma või haiget saab, on see info mõeldud lastele.

Paljudes filmides, mida ka lapsed vaatavad, saab kangelane küll raskelt haavata, aga lonkab siiski õnnelikult tulevikule vastu. Pahad on surnud.

Tasapisi filmi ja elu vahe hägustub. Kukkugu filmis see paha orgi otsa, kas või magu kerest välja, ajud asfaldile − meie kargame tugitoolist püsti alles siis, kui jahimees metsas põdra laseb. Tema ei saa ju ennast kaitsta. Nagu arst või õpetaja saaks.

Sõna mõju pole enam endine. Väljendil „ma räägin ainult sulle“ pole enam sisukat sisu. Kõikjal oodatakse ahnelt infot, selle jagamise võimalust. Info pole enam kosutav jõgi, ta on tohutu merelaine, mis hetketi meid kõiki enda alla heidab.

Selles möllus jääb oluline märkamata. Ütlen küll avalikult välja, et ma tahan õige varsti kellelegi paha teha, aga mind ei märgata. Kõik räägivad ju nagunii kõike, vale ja tõde on üha enam äravahetamiseni sarnased.

Kool pole enam endine. Õpetaja pole pooljumal. Kunagi jah tundus, et ta on koolmeister, üle küla tähtis mees. Nüüd on ta tavaline, võib-olla keskmisest isegi õnnetum ja kahvatum naine, kelle roll ühiskonnas on näidata, et ühiskond ei hooli.

Pealekauba on tal väga raske olla tema ise. Tal on vaja õpetada ainet. See aine on hullumeelsel kombel materjali täis.

Poolt või isegi kolmveerandit sellest pole enamikul meist kunagi vaja, teise poole (või siis vaid veerandi) võiks aga lihtsalt ja viimse pulgani selgeks teha. Et õpilane naudiks ja õpetaja naudiks. Et koolis jääks ruumi ka lihtsalt inimene olla. Laps olla.

Aga me ei usalda õpetajat. Me õpetame teda kõrgetes koolides aastaid, aga siis seame talle punkt-punktilt ja täht-tähelt ette, mida ta tegema peab. Teeme ta robotiks, võtame võimaluse, et tema ametinime võiks kirjutada suure Õ-tähega.
Ainult surm on endine. Võib-olla tuleks meil kõigil seetõttu elu rohkem hinnata. Ka teise inimese elu.