Ärevalt natukene kummalisel peol

Läksime Teaga Tallinna Ülikoolis korraldatud peole. Tea muidugi õigusega, tema on lõpetanud nii selle Vilde-nimelise kui ka praeguse, ilma Vildeta kooli.
Mina olen muidugi see veendunud Tartu-pooldaja. Selle Tartu, mis kunagi oli. Praeguse Tartu Ülikooli suhtes ei oska ma seisukohta võtta. Kuulujutud räägivad, et pole enam see, mis varem. Aga on siis miski praegu see, mis oli varem? Ühesõnaga, läksime. Ülikonna panin selga, Tea stiilse kleidikese. Peo stiil oli küll 1920. aastad, aga kui sul on kaks ülikonda, pead ühe valima. Tea oli seega TUNDUVALT stiilsem.
Berit oli peo üks korraldajaid, see andis minekule ikka hoopis teise innu.
Ind aga jahtus 10 minutit enne kella seitset ikka täiesti. Kohal polnud kedagi! "Jookseme!" hüüdsin Teale. "Võtame Beriti ka kaasa!"
Ei jooksnud me kuhugi. Rahvas kogunes, pidu sai vahva. Isegi väga vahva. Ning jäime ka pildile. Pilt sai peaaegu sama ilus kui meie ise.

Küsimus maaelu kaugemast tulevikust

Ikka küsivad inimesed üksteiselt igasuguseid asju. Et kuidas läheb, kuidas käsi käib. Viisakusest, suusoojaks. Mõni ka tegelikust huvist.
Hiljuti esinesin maaraamatukogude töötajatele. Tubli sada naist. Sada tublit naist.
 Kuulasid nad mu sisutühja loba iseendast (aga millest sa ikka oskad veel rääkida, kui hakkad juba 50 saama...), noogutasid äratundmise märgiks, turtsatasid korraks nalja peale, aga siis küsisid: "Kas maaelul on veel lootust?"
Esimese hooga lõi hinge kinni. Et kust mina nüüd tean. Maa pole mu elupaik, vaid romantiliste käikude sihtpunkt. See tähendab, meie vaatenurk erineb.
Mina tahan, et maa oleks vaikne ja värske, nemad ilmselt, et maal oleks ikka elu ning sellega kaasnevat mürinat. Mõte töötas neil sekunditel palavikuliselt. Siis tuli lahendus, võibolla isegi, et tõde.
"Maal on tulevikku siis, kui seal elavad vaid need, kes seal tahavad elada, mitte need, kes on sunnitud!"
Usun seda ka Eesti kohta. Kui sa ikka midagi ei taha, ei oska, ei suuda, küll leiad vahendi ja võimaluse ka virisemiseks.

See elu, mis on juba olnud

Olin möödunud nädalavahetusel Kukul külas. Kuku Raadio, seal on selline saade. Ei noh, saade läks kenasti. Jüri Aarma küsis ning mina segasin oma vastustega talle isegi vahele. Lugesime luuletusi ka.
Kaks tundi läks nii kiiresti, nagu Jüri oli lubanud. Liigagi kiiresti. Oleks tahtnud veel rääkida. Oma abikaasast, lastest, sõpradest. Huvialadest, mida mul küll peaaegu pole. Sellest, et armastan silmitseda mööduvat aega. Eriti siis, kui ise pikali olen.
Tallinnast tagasi sõites vajus hinge aga seletamatu kurbus. Kõik on ju hästi? Jah, aga kõik on vist nüüd nagu on. Ma olen selline, nagu ma olen. Ei muutu ka siis, kui tahaks, sest suurem osa mu elust on juba minevik. Ning seda tagantjärele ei muuda.
Teistele ehk annaks veel valetada, et olnud on nii ja nii, aga ise ikkagi ei usu. Kui ei usu ise, ei usu ka teised. Nõnda segunesidki sel õhtul rahulolu, et nii on olnud ning tusk, et see, mis olnud, jääbki mu põhiolemuseks. Ning vist ka mälestuse aluseks, mis minust kord jääb.