Tuesday, December 21, 2010

Võibolla üks lumelaul?

Eelmisel talvel ütles keegi, et ole hea, Sulev, tee mõned talvelaulusõnad. Tegingi. Võtke siis seda kui laulu. Mina viisi ju ei pea.

Talved loevad lumeluulet
vastu aknaruutu.
Vaikselt luban lumel tulla
helbeid veel ei puutu.

Vahel siiski mõne ehme
võtan sooja pihku.
Kell käib ikka vana aastat
paigastki ei nihku.

Ootus vajub vastu hinge
lund ma veel ei puutu.
Talv loeb vaikselt oma luulet
vastu aknaruutu.

Fotot: Arvi Kriis

Ärge unustage soovida!

Jõuluaeg. Valge aeg. Valguse, küünlatule, hingeleegi aeg.
Harras seisatumine mineviku ja tuleviku vahel.
Videvik. Õhtutunnid iseendaga, ootuse ja juba ammu olnuga.
Minevik tundub tähtsam kui ükskõik millisel muul päeval elus.
Ühtäkki julgeme ta lubada iseenda ja kõigi teiste juurde,
julgeme tuppa tuua kuuse, puutuda tema okkalisust,
hingata puu rohelist värskust, seda sünni ja natuke ka surma lõhna. Hing on habras nagu öösel puudele tekkinud härmatis,
isegi akna taga pekki nokkivast tihasest hakkab hale.
Kõike muud tahaks nüüd küll, aga mitte üksinda olla.
Tule valgus ja üksindus ei sobi omavahel kokku jaanipäevalgi,
ammugi siis veel nüüd, kui hommikud on väga kaugel.
Kodu, see muidu on üsna tavaline paik oma rutu ja riiuga,
saab nüüd, nädal enne aasta lõppu, eriliselt kalliks,
koguni nii pühaks, et kui seda sõna oleks vaja kirjutada,
siis ainult väga valgele paberile ja väga suurte tähtedega.
Meie võtame aga valge paberi ja kirjutame sellele,
et sina, armas lugeja, oled meile ikka ja alati oluline.
Me soovime, et su südames elaksid ühekorraga rõõm ja rahu,
et su ümber oleksid need, kellest kõige rohkem hoolid
et su ahi, kamin, või olgu peale, radiaator, õhkaks mõnusat sooja,
et su kodu juurde tooks (või viiks?) lumest roogitud jalgrada,
et sul seisaksid trepi kõrval luud ja labidas – sajuga hea võtta.
Eelkõige soovime me sulle aga, et kui sa koju tuled,
näeksid sa akendes valgust, seda kutsuvat majakat, lubadust,
lepingut tulija ja ootaja vahel, olemise hella kinnitust.
Armas sõber! Me soovime, et sind oodataks ja sina ootaks,
et sa teeksid oma igapäevaseid toimetusi, neid kõige tavalisemaid,
mitte pelgalt iseendale, elu sunnile, vaid oma lähedastele mõeldes.
Me näeme sind rõõmuga üle õue kõndimas, käevarrel sületäis puid.
Me näeme sind sahvrisse minemas, et vaadata, on sült juba hangunud.
Me näeme sind kapist välja otsimas pühade-laudlina.
Me näeme, et sa naeratad kõike seda tehes. See on sinu enda aeg,
hinges hellade mõtetega mängimise, unistamise,
lapsepõlves kogetud rõõmu omalaadse kordumise aeg.
Hea lugeja, kes sa ikka ja alati meiega ühes mõtled ja tunned!
Unusta palun see, et aeg pole praegu just kõige jõukam,
et kellegi teise jõululaud on palju rohkem lookas kui sinu oma,
et see, mida sa teed ja see, mis sa selle eest saad,
tundub alati tasakaalust väljas – ja seda sinu kahjuks.
Tõsi on see, et me ei saa iialgi rahalt nii jõukaks kui hingelt.
Seepärast ära loe, mitu vorsti sa lauale paned, mitu täidetud muna,
mitu lihapirukat, mitu heeringavaagnat, mitu kannu õlut.
Ära too kuuse alla eurokalkulaatorit, et arvutada,
palju kõik uuest aastast maksma hakkab –
nagunii maksab kõik märgatavalt rohkem kui sa tahaksid.
Lepime parem kokku, et uuel aastal seisame kindlamalt,
sina iseenda ja oma õiguse, meie aga sinu eest.
Sa ütle, palun, mida sa oma elult tegelikult soovid,
kõnele oma lähedastele, ütle kasvõi jõuluvanale paki eest,
sest tõeliselt elavad ikkagi vaid need, kes elavad homsele.
Seda isegi siis, kui nad toovad kuuse tuppa vaid seepärast,
et olla mõtetes korraks kinki ootav laps.
FOTO: Arvi Kriis

Monday, December 20, 2010

Öökapisoovitus Siljalt

Silja Lättemäe, teravapilguline ja tundesüdameline daam, võttis arvustada minu uut luulekogu. Tema sõnad kõlavad nii:
“Kui kaunis!” on esimene emotsioon, kui hoian käes Sulev Olli valgekaanelist luuleraamatut “Printsessi voodikohendaja päevaraamat”. Õhuliste pastelsete visanditena läbivad luulekogu moekunstnik Mari Kanasaare joonistused — sallid, lehvid, kübarad ja looritatud pilgul nende salapärane kandja.
Otsekui hoiaks käes Doris Kareva või Kristiina Ehini järjekordset habrast luulekogu. Aga esimese jaoks oleks lähenemine ehk liiga magus, teise jaoks peenutsev.
Intrigeeriv selle “Printsessi päevaraamatu” juures on aga see, et need luuletused on kirja pannud hoopis meessoo esindaja — Maalehe ajakirjanik Sulev Oll. Oma poeesiat illustreerima on ta palunud ühe tuntuma moekunstniku Mari Kanasaare. Nii et tegu pole mitte poetessi-printsessiga, vaid tema kohendajatega — üks silub hinge, teine välimust.
Üllatav koostöö on andnud suurepärase tulemuse. Päevaraamatust ei leia magusust ega peenutsemist, vaid read, täis märkamist ja tundeid keset tavaelu.
Sulev Ollil on eriline oskus vormida elu põgusad hetked haprasse luulekeelde, anda paari sõna ja vihjega edasi kogu hingepiin ja igatsus. Voodi kohendajal on igas värsis ise amet. Kõik luuletused algavad lausega “Kui me kohtusime…”, ja need on eri ametid, töised tegemised, kus autor visandab vinjetina tundeküllase hetke. Võtame või postiljoni, kelle hinge pigistab kohale viidud kirjade sisutühjus. Või hernehirmutisena mu õhusuudlus luhtus. On ka selline amet nagu jalajälgede asjatundja eradetektiivi juures. Mind palgati, / sest ma tundsin valu, / kui sa möödusid. / Paljajalu.
Ka kõige argipäevasemas tegevuses leiab Sulev Oll üllatuslikku. Lausa mängleva kergusega laotab hingeseisundi paari lausesse: Kevaded olid sinu silmad. / Sel aastal / suve ei tulnudki.
Eri hetked, tüdrukud — pikapatsilised, siresäärsed ja sihvakad. Ehk nagu Oll kogumikus enda kohta ütleb: Kogemustega mees, see ei jää ühegi südamega kimpu. See veidi vimkaline lembeluule sobib küll igas vanuses printsessi öökapile.