Kuidas kirjutada kuldpulmadeks luuletust

Täna on tähtis päev – minu abikaasa vanematel saab 50 aastat abiellumisest. Tähtis päev muidugi, kuigi elus pole ehk läinud kõik päris nii, kui algul sinisilmselt loodeti, ollakse siiski koos. Hoolitakse, toetatakse, tegutsetakse, tehakse plaane. Ning täna tullakse koos Tallinnasse, et restoranis pidulikult einestada.
Sel puhul on muidugi paslik üks luuletus. Istusin laua taha ka mõtlesin nii:

Mille järgi
me tunneme ära sügise?
Et lehed on kuldsed
ja kartul.
Ning päike ujub taevas
nagu suur kullalaev.
Ning mida madalamalt ta liigub
seda enam näib
ta kuldsena.

Ei, see "kartul", ehkki kuldne, näis kuidagi lihtviisilisena. Abikaasa vanemad on küll maainimesed, aga ikkagi...
Proovisin siis nõndamoodi:

Tule proovi
kullaproovi.
Tule kuula, kuidas
aegade hääl
hüüab nagu lõoke
Vargamäe väljade kohal.

Mindud on kaua.
Kas olete kohal?

"Kohale jõudmine" pole jällegi see. Kas 50 aastat kõndimist tähendab kohale jõudmist? Ei, paber ja pliiats kätte ning edasi!

Ajal, mil ma ei tundnud veel ennastki
hakkasin tundma sind,
silda üle aegade vee.

Kõik, mis tehtud,
on tee.

Päralejõudmine Päike.

Jälle see päralejõudmine. Kuhu küll? Võibolla on lahendus hoopis tulemises?

Mida sa tood sealt
kust tihti ei tulda?

Hõbedat, kulda
päikest ja kuud.

Kas lootsid muud?

Jah, aga liiga lakooniline. Inimesed pole harjunud kohe hõbeda ja kulla peale minema. Prooviks siis selle "kuuga" midagi leebemat.

Silmapiiri sinisest kannust
vala mu kätele
aegade arutut vett.

Siis saan võtta
Kuu ülevalt kõrgelt
me akna taha.

Kui tahad.

Olgu. Kui nii palju juba proovitud sai. Las olla siis üks proov veel. Lihtsalt niisama olemisest.

Elu omapäi
kellakägu vist jäi
kukkuma seinal sulakulda.

Käiakse, aga tihti ei tulda
paika, kus Päike teeb teistpidi kaare

Iga hetk on seal aare.

Palju õnne!

Head vana aasta lõppu, Jõud!

Käisin Jõhvis Eestimaa Spordiliidu Jõud aastalõpupeol. Aasta lõpuni on küll veel pisut aega, aga suuremad jõuga tehtavad tööd peaksid ka spordimeestel tehtud olema. Nii tuldigi Jõhvi uude spordihoonesse ja lennutati vahuveinidelt korgid.

Kohal oli 11 maakondliku liidu esindused ja Tallinna kontori töötajad. Viimaseid on täpselt 2,5. Spordiliidu peasekretär Tarmo Volt, peaspetsialist Matti Reimann ja 0,5 nõunikut Ants Saar. Seega mingist priiskamisest rääkida ei saa.

Pidu polnud ka miski priiskamine, ehkki sealiha ja hapukapsad olid tõesti laual. Osamaksu eest sealjuures. Heeringas ning täidetud munad ka, kes soovib menüüd täpsustada.
Jagati auhindu aasta parimale sporditöötajale, omavalitsuse sporditöötajale, noortetreenerile, piirkondlikule spordisündmusele, üleriigilisele spordisündmusele. Õigemini küll viimaste korraldajatele.
Vene kaunitarid lasid eeskava raames laulu ning trampisid sinna juurde ka pisut tantsu. Idamaised võitlejad lõid palja käega puruks paar Eststeini katusekivi. Ning peotantsijad võlusid välja peomeeleolu.
Õige meeleolu lõi muidugi ansambel Pärgament, külameeste punt selle parimas mõttes. "Kus lauldi ja tantsiti, sinna veri vedas Rooberti...." Ja Ida-Viru maavanem Riho Breivel ise mängib selles pundis! Ansambel kutsuti isegi kaks korda tagasi!
Õhtu värvika lõpu eest hoolitses olümpiavõitja Jaak Uudmäe, rääkides Tallinna sõitvas bussis kolm krehvtist anekdooti. Millist? Ehhee, ei ütle.

Savina Yannatouga mägede tuultes

Sain vihje, et 11. detsembril esineb Nukuteatris festivali Ariel külaline, imeline kreeka lauljatar, ECM-i maailmamuusika staar Savina Yannatou koos oma ansambliga Primavera en Salonico. Ja veel vihjati, et esitamisele tulevad vahemereäärsed traditsioonilised meloodiad väga huvitavas ja maitsekas seades.
Oli küll nii. Muusika voolas nõnda, et pane vaid silmad kinni ja juba hellitab sind mägede tuul. Ta tuleb hommiku eel, jahe ning lõhnav, silitab jaheda käega üle su selja ja läheb siis. Purskub mägede tagant merele, kiikab korraks valgesse purjekasse ning kaob siis.
Hommik jääb. See sinine hommik, mil maailma hääled kõmavad hoopis teistmoodi. Kitsal, pisut tolmaval teel, tuleb noor naine. Ta armastab kedagi. Meie ei tea seda, aga tema teab. Ning see teadmine tuleb tüdruku ees.
Võibolla on see tüdruk Savina Yannatou ise (pildi tegi Sokrates Nicoglou). Võibolla keegi teine Vahemere iludus, kelle süda on lootust nii pilgeni täis, et osa loksub tema jalajälgedessegi.
Meisse loksus ka. Parasjagu, et paar päeva pisut mõtlikum olla. Aitäh, kutsuja!

Kirjanikega kringlit söömas

Kringel on iseenesest üks kõver ja mõnus asi. Soolane kringel on mõnus seepärast, et ta on soolane ja kosutab ihu, magus kringel on mõnus seepärast, et ta on magus ja kosutab hinge.
Eriti mõnus on muidugi kringlit süüa koos kirjanikega. Ühes ruumis, see tähendab. Sest minu ja kirjanike vahel on pisuke sein.
TEA kirjastuse lastekirjanduse osakond kutsus küll meid kõiki (kõrval on tükike kutsest), aga teised olid kirjanikud, mina ühe raamatu autorist ajakirjanik.
Kohal olid niisugused nimed, et pahatahtlik oleks ühe hoobiga võinud hävitada vähemalt pool Eesti lastekirjanduse elavast ajaloost.
Tuli Heljo Mänd, siis Ira Lember. Aimee Beekman. Aino Pervik. Paul-Eerik Rummo ja Viiu Härm. Jaan Rannap, Harri Jõgisalu. Helle Laas. Rein Põder.
TEA lastekirjanduse lõkkel tuld all hoidev Olivia Saar pidas sütitava kõne sellest, mis on juba olnud ja sellest, mis veel tuleb. Kergitas saladuskatet, ühesõnaga.
Ja muidugi olid platsis kunstnikud. Iginoor Silvi Väljal. Ülle Meister. Viive Noor. Milvi Torim. Reti Saks. Priit Rea. Valdek Alber. Ja teised. Tõsine summ ja sumin.
Nii me neid kringleid seal siis sõime. Soolast ja magusat. Lõpuks lonksasime, va kuripatt, ka pisut konjakit ja kohvi ning hammustasime magusat kombut peale. Siis läksime laiali, kingiraamat kaenla all.
Minul oli kaenla all ka tükike lapsepõlve. Ja uskumatu tunne, et elus võib minna nii, nagu iialgi ei usuks. Aga kui ei usu, ei lähe ka.

Sõpradega Kuressaare linnuses

28. novembril kell kaks astusin üles Kuressaare linnuse keldrikorruse näitusesaalis rippuva Eesti raamatuillustraatorite grupinäituse “Talverõõm ja jõuluvalgus” keskel. Kutsus mind Saaremaa Muuseum, täpsemalt Raul Salumäe seepärast, et väljapaneku hulgas on näha pildikesi ja luuleridu ka minu “Hea tuju kuju”st.
Ütlesin saarlastele sissejuhatavas teates nii: "Olen käinud Koguvas ja Kudjapel, olen jalutanud Vilsandil ja Vahasel, olen kõndinud Karjal, Kaarmas ja Kihelkonnal, olen põiganud Pöidesse ja Pihtlasse. Olen näinud Valjala maalinna ja Maasilinna laeva. "Nüüd on mul rõõm näga teid, kes te minu pisut lüürilisi ja pisut kargeid luuletusi kuulama tulete."
Tulijaid eriti palju polnud. Kahjuks. Aga parajasti niipalju oli, et polnud piinlik ette astuda ja oma ridu lugeda. Aitäh kõigile, kes tulid! Aitäh muusikutele, kes pärastlõuna mõnusaks ja meeldejäävaks muutsid!
Pildi, milles mu ärevus väga hästi kajastub, tegi mu sõber Tõnu Sepp.

Tänan, 11 C!

Rääkisin Kuressaare Gümnaasiumi 11 C klassis endast ning oma luuletustest. Muidugi oli hingevärin ka sees. Õnneks läks vist korda. Sest Kristi Kandima kirjutas asjast kooli ajalehes nii:
On reede ning kirjanduse tunni alguses on õpilaste seas palju sagimist. Kõik on vei­dike ärevil, kuna seekordne tund ei ole tavaline. Nimelt 27. novembril külastas meie kirjanduse tundi Maalehe ajakirjanik ning luuletaja Su­lev Oll.

Kohe alguses kus­tutab luuletaja klassis tuled ning süütab küünla, tekita­des klassis hubasema oleku. Luuletaja räägib sellest, kui­das ta napilt telerisse ei pää­senud, millest üks luulekogu tekib, kuidas ta oma esime­se täiskasvanutele mõeldud luulekogu avaldas ning loeb meile luuletusi oma kogust „Öö mõte on kuus“.
Tüüpi­line viimase tunni elevus on kadunud ning kogu klass on vajunud luule lummusesse. Oll räägib oma luuletustest väga avameelselt ning rää­gib ka iga luuletuse juurde jutu, millest see räägib või inspireeritud on.
Siis võ­tab luuletaja ette ühest läbi­paistvast kaustast ühe pata­ka A4 valgeid pabereid ning sõnab, et need on tema uu­simad luuletused. Need on lausa nii värsked, et kirja­niku sõnul loeb ta neid esi­mest korda ette. Ta lisab, et nendest peaks ilmuma luu­lekogu aastal 2010 ning meie oleme esimesed, kes neid kuulevad.
Tõesti tekib mee­litatud tunne. Eesti üks tun­nustatud luuletajatest loeb meile, ühele väiksele klassi­le keset kirjanduse tundi esi­mest korda ette veel kuul­mata, avaldamata luuletusi. Eks see ole mõndaviisi aja­looline hetk.
Luuletustes on vahvat sõnamängu ning pa­neb imestama, kui geniaal­selt lihtsalt need tehtud on. Veel enne tunni lõppu loeb Oll meile ette oma võidu­luuletuse, millega ta Kalju Lepiku luulekonkursi see­gi aasta ära võitis. Neid ridu kuulates ei teki kellelegi pä­he küsimus, et miks.
Luule­taja loeb oma viimased read, aeglaselt langetab lehe, klass plaksutab ning ongi tund lä­bi. Väga kiiresti kuidagi..

Null-klassist alates EPAs

Maaülikool palus mul kirjutada, mida üks Tartu Ülikooli lõpetanu maameestest arvas. Arvasin küll. Umbes nii:
Õieti poleks mul mingit õigustki Maaülikoolist kõnelda. Mu kõrvad ei kuulnud lapsepõlves linnulaulu, vaid tehase ööpäevaringset ragisemist.
Veel pole mul õigust Maaülikoolist kõnelda, sest ma ei õppinud Tartus mitte agronoomiat, vaid ajalugu. Ka spordiühinguks pole mul olnud mitte “Jõud”, vaid “Kalev”.Sel hetkel aga, kui ma nägin pealt vilistlaste kojutulekut, tundsin, et ma tahan teile kirjutada, öelda, kui suured, tõsised ja vägevad te olete. Sadu ülikondades mehi, hääl kui kõuekõmin. Sadu väärikaid naisi, maa sool ridikülides kaasas. Kui hea, et te olemeas olete, see tohutu vägi. Läbi maalt lahkumiste, läbi koolide kinnipaneku, läbi postkontorite kinnipaneku, läbi kõige kinnipaneku, mida saab üldse kinni panna, olete teie ja meie alles. Pidage vastu, tehke tööd, andke tööd. Andke ka tuld. Ka jaaniõhtul ja jõuluõhtul. Tules heliseb meie ajaloo hääl. Ning leegi vabisevast varjust vaatavad vanemate hinged. Just teil on kohustus neid mõlemaid hoida. Sest te olete maale, meie emale, kõige lähemal. Linnas on selleks liiga valge.
Ütlen teile puhtast südamest: mu nina pole enam püsti. Kui TRÜsse tulles võibolla libastusin korraks rajale “meie ja teie”, siis nüüd pole seda enam ammugi. Pealegi kappate te ülikoolina nii pikkade sammudega ja lööte üles niisuguseid paleesid (kaasa arvatud seesama peoplats, spordipalee), et vaata ja imesta.
Jah, ma imestangi. Nagu ma imestan ka oma lellepoega, teie vilistlast Lembit Metsist, kellega me koos kooliteed alustasime. Tema EPA-s null-kursusel ja mina Aseri Keskkoolis null-klassis.
Lembit, kes lõpetas mehhaniseerimise punaste kaantega diplomiga, oleks võinud minna teaduse teed – selline pakkumine talle tehti. Aga ta läks põllule. Tema armastatuim pilt lapsepõlvest oli ju see, kuidas ader mullakamarat ümber pöörab.
Sel sügisel küsisin lellepojalt, kas tal kombainihooaeg pole vahele jäänud. Õnneks ei ole. Ja kuidas sa jätaksidki, kui sa juba rohkem kui 40 aastat oled sügiseti kasvõi korraks kombainirooli istunud. Mis see on? Küsige Tammsaarelt! Ja kui viimane juba lahkunud peaks olema, vastan ise – see on armastus.
Tunnen hästi veel üht EPAkat ja näen teda maad armastamas. See on minu omaaegne pinginaaber Tiit Kaasik, diplomeeritud agronoom. Võibolla ta ei armastagi isiklikult niivõrd nisu, porgandit või värsket kurki, küll armastab ta maad. Meie esivanemate jalajälgedega paika. Ta ei löö isegi kingakontsa kõvasti vastu maad, nii suur on tema austus ja armastus.
Nii et meil on ühised sõbrad, maaülikoolikad. Veart sõbrad!

Temal talve ei tule

Täna tuli teade, et poeg ärgu homme kooli mingu. Liiga palju haigeid koolikaaslasi. Rõõmustada või kurvastada?
Kurvastada. Hulk õppetunde jääb ära ja hulk teadmisi teadmata. Kurvastada. Paljud lapsed on haiged ning nende emad ja isad murelikud.
Rõõmustada, et haiged lapsed ei kogune enam ühte kohta ega ei anna üksteisele haigust edasi. Rõõmustada, sest see on üks tegus otsus praeguses tegusid ootavas maailmas.

Siiski on veel üks, mille pärast kurvastada. 13aastane poiss on surnud. Alles ta õppis Raasiku koolis ja alles ma nägin teda seal. Käisin Raasiku koolis "Tagasi kooli" tundi andmas ja kõnelesin 7. klassis luuletustest. Me luuletasime koos. Kõik koos ja üksteise kõrval. Ka tema.

Poisi eluluuletus jäi lühikeseks. Õieti ei saanud ta veel alatagi kui juba...
algab talv
tulevad tihased
vaatavad akendesse
kas me oleme ikka alles
mõnikord oleme
mõnikord

Olin Raasikul kaheks tunniks õpetaja

Lapsed on ikka toredad küll, kui sa neid tund tunni ja päev päeva järel õpetama ei pea. Igaüks on erineva näoga ja mis peaasi, erineva hingega. Hinge muidugi kohe ei näe, aga kui sa paned värvilise klaasi vahele, võid harvadel hetkedel ka hinge näha. Ning hinge nägemine võib sulle omakorda hinge minna.
Ühesõnaga ja kokkuvõttes: läksin tagasi kooli. Mitte oma kodukooli, Aseri Keskkooli, mille saatus on varsti põhikooliks muutuda, vaid Raasiku põhikooli.
Mis mind Raasikule vedas? Polnud ma seal, erinevalt kümnetest muudest Eesti paikadest, kordagi käinudki? Ilmselt oli see armsas ja sõbralikus toonis kiri, et tulge meile. Ja nii ma tulingi või läksingi. Jäin isegi minutikese hiljaks, tormasin majja, trepist üles, kampsun õpetajate tuppa, ametlik nägu ette ning põmm! 7. klassi uksest sisse.
Seitsmendikud võõrustasid mind tõeliselt kenasti. Tüdrukud istusid tahvli poolt vaadates vasakul ja poisid paremal. Tüdrukud olid tulnud kooli bussiga, autoga või jalgsi, poisid jalgratastega. Jalgrattaid oli maja ees terve pinu. Või isegi kaks.
Soovitasin poistele, et nad jalgrattapedaale vändates rahvaluulet looksid. Et väntasin korra, väntasin kaksi ja väntasin tüki kolmandatki...
Tüdrukud lubasid homme hommikul kontrollida, kuidas poistel luule välja tuli ja siis mulle ette kanda. Oma telefoninumbri unustasin küll andmata, aga eks nad saada siis meilile.
Seitsmendike järel tulid neljandikud. Neid olid hoopis rohkem ja nende vurts tundus ka hoopis teine. Rääkisin neile nii keerulist juttu, et veel natuke ja juba võiks nad kõrgkooli minna. Pärast sain muidugi ise ka aru, et olin liiga kõrgele roninud ja tulin tagurpidi alla. Lapsed ronisid ka minuga koos alla ega olnud üllatunudki.
Loomulikult, ilmas sünnib igasuguseid imeasju ja pealegi polnud ma ainus külalisõpetaja. Raasikul rabeles täna kuhjakaupa lasteluuletajaid, muusikuid, kunstnikke ja reetlinnasid. Neile oli isegi omaette kohvilaud õpetajate toa nurgas. Ja purk mett.
Igatahes on see üks väärt ettevõtmine, see "Tagasi kooli". Sest kui sa klassi ees hakkama saad, saad mujalgi. Ehk nagu öeldi filmis Karate-Kid´ile: "Kui sa riisipulkadega kärbse kätte saad, saad iga asjaga hakkama."
Soovitan teilegi proovida. Kui mitte tänavu, siis tuleval aastal. Ja kui mitte Raasikul, siis Riisukul, Ruusikul või Rõõsikul. Viimaste nimedega ma puhusin teile küll hambasse, aga mis see luule muud ongi kui hambasse puhumine. Neljanda klassiga puhusime Raasikul igatahes nii et aitas. Vähemalt mulle küll.

Kuidas ma oma koduvallas valimas käisin

Mõnetise üllatusena ka mulle endale olen ma endiselt Aseri valla valijate kirjas. Nii mõtlesingi, et üks kahes ja kaks ühes ning sõitsin valimiste päeva reportaazi tegema Lääne-Virumaale, sissepõikega ka Ida-Virumaale ehk mu sünnipaika Aserisse.
Sõitsime, mina passiga põuteaskus ning juba e-valinud fotograaf Sven Arbet juhiistmel, Virumaa poole. Aaspere kohal pöörasime uuemalt Tallinn-Narva maanteelt vanemale Tallinn-Narva maanteele.
See kõrvalepõige tasus end ära. Keset vihma ja tuult surusid, jalgrattad käe kõrval, mäest üles ema ja poeg Ene Malleus ja Raul Malleus. "Miks nii vara siis?" pärisime kell 8.47. "Mõtlesime, et käime ära, kes teab veel, kui hulluks ilm õhtuks muutub," vastasid nad otsekui ühest suust.
Vara hakkasid nad tulema aga ka seepärast, et Aaspere, kus nad elavad, on Haljalast hea mitme kilomeetri kaugusel. Veel ütlesid Malleused, et üldiselt nad ikka liiguvad jalgrattaga sadulal istudes ja pedaale vändates, ainult et meie sattusime hetkele, kui tee viis vastumäge.
Mõlemil oli ka valik, kelle poolt hääl anda, tehtud. Raul otsis taskust lipiku ja ütles, et tema valib kandidaadi number (jääb siin saladuseks) ja et kandidaat esindab liitu "Hallitusvaba Haljala". Tore, siis sellega peaks olema kohaliku lasteaia hallitamisel ka lõpp. Seda enam, et kõnealusest hoonest mööda sõites võis tõdeda, et remont juba käib ning nimetatud hallitus lebas õuel, kerge kirvehaav peas.
Ene Malleus aga oma favoriiti ei öelnud, väites vaid, et teda on juba mõjutada tahetud ja tema seda teha ei lase. Õieti ei laseks ta teha piltigi, aga hea küll, kui me ajalehe talle koju saadame, siis võib. Küllap me siis saadame.
Paar minutit enne õiget aega ehk kella 9.00-i jõudsime Haljala rahvamajja üles seatud valimisjaoskonda. Valijaid juba oodati, laudate taga istusid Raavo Vask, Pille Kalde, Õie Kelder ja Malle Laos, kõigil särav naeratus näol. Ning miks mitte särada, kui esimene valija tuli nii vara, et tal tuli pisut oodata ja puhatagi lasta.
Ene Kõrv tuli kohale nii vara, sest "valin ära, siis saab kodus oma tegemisi teha". Erilisi tegemisi tal siiski olla ei saa, kuna kodune naine loomi ei pea ja paar õuelooma igahetkest hoolt ei nõua.
Valimiste eelse kodutööga naine ei hiilanud. "Ei ole vaadanudki neid, keda valida," tunnistab ta mitte just kõige tihedamate hammaste sähvides. Siis nimetab ta oma klassivenna nime (jääb siinkohal nimetamata), kes tema hääle saab.
"Mis selle hääle eest tegema peaks, Ene Kõrv?" - "Mis see minu hääl ikka muudab. Elu on ikka niisugune nagu ta on, vaestel ühesugune ja rikkad elavad ka nagu ikka."
Kuna seda, kuidas rikkad elavad, me nagunii kunagi teada ei saa, keerasime nina suunda, kus elavad vaesemad. Mitte päris vaesed, aga noh näiteks need, kellel tuleb käru ja veenõuga pisut sõita, enne kui toas silmi või nõusid pesema saab hakata.
Ühest Seljal asuvast veekraanita majast astus välja optimistlik pensionär Anne Kollom. "Maal loeb see, et me tunneme inimest, keda valida!" põrutas endine karjabrigadir selgelt. Seejärel jagas ta oma vaateid Edgar Savisaare, Juhan Partsi, Ken-Marti Vaheri, laupäevaste ning pühapäevaste telesaadete, iiri pubide ja muudel teemadel.
Pika vestluse lõpetas must dziip, mis Kollomi, tema naabrid ja ühe kepiga vanatädi peale korjas. Tõenäoliset lihtsalt ligimesearmastusest, et kehva ühendusega kohast pärit inimesed paremini valimiskasti ligi pääseks. Aga siiski jäi hinge kahtluseuss, et seesama roolikeeraja oli ka ühtlasi kandidaat... Vastasel juhul andke kahtlustavale ajakirjanikule andeks.
Ja veel andke andeks, et vaatasime suhu ka ühele hõreda hambareaga mehele, kes oma nime keeldus nimetamast, küll aga ütles, et valib oma ülemuse ja kogu lugu.
Aseris võttis meid vastu tõsine rahvasumm. Umbes niisugune nagu valla päevade või kohaliku puhkpilliorkestri juubelikontserdi ajal. Komisjoni esileedi Kaire Kutsar oli nagu alati esinduslikus soengus ning koduvallast pärit ajakirjaniku suhtes väga tähelepanelik.
Pealegi oli ta rahul. Esiteks polnud kampaania väga nugade peale läinud, teiseks oli valimisaktiivsus kõrge. Nii eelhääletamisel, e-hääletamisel kui täna. "Kartsin, et praegune seis tööga muudab inimesed ükskõiksemaks," sõnas Kutsar.
Siis jõudis kätte tänase päeva suurhetk. Võtsin taskust isikut tõendava dokumendi, sain sedeli, andsin allkirja ja... põrkasin kokku lapsepõlvesõbra isa Heldur Saaveriga. "Mis sina siin võõras kohas teed?" vihjas ta mu ammusele koduvallast eemal viibimisele. "Ära sega inimesel täitmast tema kodanikukohust!" põrutasin samasuguse temperamendiga vastu ja astusin kardina taha.
Võtsin pastapliiatsi ning kirjutasin sedelile numbri (jääb siinkohal märkimata). Astusin kabiinist välja ja põrkasin veelkord kokku Heldur Saaveriga. Selle hetke jäädvustas fotograaf Sven Arbet ning seda näete juuresoleval pildil.
Siis rääkisin elust enesest oma endiste naabrite Helge ja Karl Helmega ning seejärel sõitsime Rannu kohvikusse ning võtsime kumbki pool praelihapraadi. Õlut me ei võtnud, seda võtsid Kestla kandi mehed Kustas Tapner ja Silver Põlluäär. Antud häält on ju vaja vääriliselt tähistada!
Aga sõbrad, millest siis valimiste päeval kõige enam puudu jäi? Mõistusest mitte, seda on Jumal andnud igaühele võrdselt. See tähendab, et igaüks arvab, et teine on loll. Kui millestki tõesti puudu jäi, siis hammastest. Eriti esimestest. Kahjuks.

Sõbraga tõrutamas

Küsimus: "Kuidas ma tunnen ära tõelise sõbra?"

Vastus: "Tõelise sõbra sa TUNNED ära."

Juuresoleval pildil on kaks sõpra, kaks hallhabet, kaks pisut ümarkõhtu, kaks pereisa, kaks tõrude poetajat Kunda Hiiemäel.

EPA klubil lõpuks plaat!

Mis see siis nüüd on? Mingi nali või? Pole ju EPA´t ega tema klubi ammugi mitte. EPA´st on saanud Maaülikool, klubist...

Õige sest asja, mis klubist sai, tähtis, et ta oli. Klubi on ju nagu väikeseks jäänud asi ühes lastesalmis, mis läks nende asjade maale tagasi. Anti 2002. Tartu Ülikoolile tagasi, see tähendab. Pilt on varastatud kodulehelt www.tym.ee

Ajalugu aga oli (ajalugu ongi see, mis oli), on (nii kaua kui oleme meie) ja jääb. Kui kauaks, on juba iseasi. Aga plaadil kestab ta tõesti kauem kui mälus.

Mälu tuleb nagu laine. Nagu sinu naer. "Sinu naer" ansamblilt "Vahe". Jah, on küll väljamaa laul, aga kuratlikult oma ka. Mäletad, kuidas me, ka trü-kad, selles klubis trügisime, kuidas vesi kogunes piiskadeks klubi lakke ja sealt alla kukkus.

Piisad kukkusid, naer jääb. "Meil kõigil on heameel, et suutsime selle majaga väärtustada, aktiviseerida ja kaunistada ilusat tudengiaega," lausub – mis te arvate, kes? Arnold Rüütel muidugi, EPA rektor aastatel 1969-1977. Temap see rektorina tegeleski tudengite huvides hoonega Burdenko 6, mis esialgu oli väga halvas seisukorras ja poolenisti üürnikke täis.

Aga üürnikud läksid lõpuks ja pillid pandi üürgama. Sellest üürgest on plaadil 27 laulu. Nõudke plaati kõigist hästi varustatud kauplustest! Küll siis tulvad ka elektrikute hümn, hommik Betooni puhvetis, lõbus Caroline ning lõpuks ka July Jane. Ja uskuge, ta on sama hea ning siivutu kui toona!

Kärdil on tüdrukute õhtu

Mu abikaas läks tüdrukute õhtule. (Pildil on see tüdruk, Kärt, mitte mu abikaas). Oli väga elevil. Ikkagi esimene kord. Ajal, kui tema tüdruk oli, veel niisikesi õhtuid ei tuntud. Armastati lihtviisiliselt ja sama lihtsalt mindi mehele või naisele.
Mul oli hea meel, et naine linna peale läks. Siis ma saan ka kuulda, kuidas tänapäeval...
Aga et ta tühja käega ei peaks minema, panin kaasa ühe salmi.
See kirjutatakse nii:
Ennemuistsel ajal/või varem veel üks päev,
sa tulid, mulle lubasid, mu kohvikusse jääd
sa näiteks ettekandjana
või lihtsalt helde andjana
või lihtsalt helde haldjana,
et aastaid püsiks haljana me lauahõbe ning kristall
mis oli all, mis üleval
me õieti ei jõudnud hingatagi
tuul lahelt tuli, paras pagi
ja puhus kokku meie sulakullast huuled.
Kas kuuled?

Mina ja minu nukker sõber

Istusime, mu töötu sõber ja mina, teine teisel pool lauda ja sõime viinereid. Jah, ka töötu sööb mõnikord, et oma nahk järgmise ametikoha lootuses siledana hoida.

Süües tuli meelde anekdoot vaesest üliõpilasest, kes tellis sööklas endale 4 viinerit. Ja küsis siis kassapreililt 16 kahvlit. Kuigi seekord oli viinereid terve pakitäis. Jäi hommikukski.
Mu sõber on (siin kõrval koloreeritud pildil) kuldsete kätega. Ei võta viina, veini, õlut. Ei kisu suitsu. Jalutab tihti värskes õhus. Ärkab iga tööpäeva hommikul vara, et töölkäimise harjumus meelest ei läheks. Peseb hambaid, ajab mõnikord habetki.
Ometi on ta töötu, praegu üks Eesti 76 500st. Seda juba pikki kuid. Veelgi hullem: tema lootus uuesti tööd leida kahaneb iga päevaga, sest töötuid tuleb Ida-Virumaal üha juurde, aga töökohti jääb järjest vähemaks. Võtaks hõlmad vöö vahele ja läheks mujale?
Ei, mujale ei saa, sest sõber pole tigu, kes koja selga vinnab ja mujale roomab. Ta on rajanud kodu, et maale jääda. Ja kodu on niisugune, et vald selle kaks korda oma kandi kaunimaks on tunnistanud.
Seega jääb sõbral üle järjekindlalt tööturuametnike juures käia ja oodata, oodata, oodata. Ja oodata, et ma tulen mõnikord veel külla ja et me saame istuda teine teisel pool lauda.

Jõudsingi siis luuleõhtu ära oodata!

Muidugi on aastad kingitus. Aitäh, kinkija, nende eest! Ainult et ma pole just VÄGA rõõmus. Rõõmus muidugi olen, sest iga hetk, nädal, aasta, on kogemus. Ja kogemus on see, mis...
Tühja sest kogemusest, tunda on vaja. Ja kui tunnet enam pole, ei tunne ka kingitud aastatest rõõmu. Olgu neid kasvõi sada. Parem elada üks päev lõvina, kui oled juba aastakümneid elanud lambana! Või kuidas see kõlas?
Igatahes ühel õhtul see juhtus. Viru-Nigulas, pastoraadi või teiste sõnadega muuseumi majas. Luuleõhtu, esinejaks Sulev Oll. (Maja näete pildil, mille võtsin Viru-Nigula valla kodulehelt) "Ohhoo, või Olli-poiss luuletama akand! Poleks arvandki! Teame teist küll, see on ju see Metsise Mati vennapoeg. Näe, suureks teine kasvand ja kohe õige kosundki. Vist linnas ea elu peal. Meie omadestki on siin mõne loo kokku keerutand."
Jah, tunnistan, olen küll keerutanud. See ongi minu oskus ja amet ja leivatöö. Ning leiba ei söö ainult mina ise, olgu see õigustuseks mu keerutamistele.
Nõnda, luuleõhtu siis. Lugesin, Lea ja Malle laulsid, Malle mängis kitarri ka. Oli armasaid ja omi inimesi, oli armsaid ja võõraid. Ahi küdes ja küünlad põlesid. Soe toas ja südametes. Tee tassis auras, jättes mulje, et kõik see siin oli praegu ja päris.
Aitäh Pille! Aitäh kõik teised. See oli esimene ja kordumatu!

Tulpan või lihtsalt Tulp?

Tuul puhub. Õieti ei saagi siin öelda "puhub", sest see tundub liiga leebe. Lihtsalt on tuul. Lühike "on", kaks tähte vaid, aga milline jõud! Mitte ainult liiv ei lenda, vaid ka väikesed kivid. Ja õieti võiksid suuredki kivid lennata, tähtsam on hoopiski see, et tuul muudab inimesi. Vastutuul teeb nad visaks, taganttuul loobib neid nagu prügi.

Keset seda tuulemöllu elab Tulpan, tüdruk. Või on ta ikkagi Tulp, kena lille järgi ristitu? Näo järgi me otsustada ei või, sest nägu pole näha. Võibolla silm korraks vilksab kardina vahelt, võibolla sähvatab korraks tume juuksetukk lauda uksepraost. .

Aga ei, võibolla polegi mingi Tulpi, on lihtsalt suurte kõrvadega endise madruse soov, et see Tulp oleks ja armastaks. Nagu oleks armastus üks kataloogikaup, mis tellimise peale postkontorisse tuuakse.

Mis kuradi postkontor, seal Kasahstanis pole õieti midagi. Tuult on jah ja lambaid. Mõned inimesed ka. Kuigi mis inimene see peategelase õemees on! Samas - võibolla on just tema see inimene, tuult kannatav inimene. Ja hoopis meie lemmik, suurte kõrvadega madrus, on võõrkeha, kes viiakse enese leidmise tarvis maailma servale ja pannakse lambatallele suust suhu hingamist tegema. Aga see-eest saab film nagu päris!

Mitte nagu, vaid päriselt päris. Ega seda steppi ja tuult ikka välja ei mõtle. Tulbi ehk Tulpani muidugi mõtleb, aga seda me teeme päevast päeva isegi. Ammugi siis Sergei Dvortsevoi.

Anvelt ühe krooni eest

Käisime Kadriorus, sügisesel eesti kirjanduse laadal. Mida me nägime? Lette ja leti ääres inimesi, leti peal raamatuid. Vanu raamatuid ja mitte veel nii vanu. Või õigupoolest, kui vana üks raamat ikka olla saab. Mitusada aastat, aga mis see võrreldes ajaloo kulgemisega ikka on.
Mõned raamatud olid parajasti nii vanad, et nende endistel omanikel oli neist villand saanud. Osa teostest oli pandud müüki hinnaga 1 kroon tükk. Selles rubriigis nägin Jaan Anvelti raamatuid. Jah, olid kunagi riigikukutaja, revolutsionäär ja kirjanik, nüüd ei taha sind keegi, isegi ühe krooni eest mitte. Aeg on ümber saanud. Anvelt tuleb pehmeks keeta ja siis uuesti trükkida. Näiteks Diana Klasiks ja tema rahatuulutamiseks.
Aknast vaatas laata kunagine kultuskirjanik Eduard Vilde. Ei tea, kuidas Vildel endal läheb? Raamatukogudes ja poelettidel, mõtlen. Eks see mõisaaegne vägivald, tema raamatute üks valupunkte, ikka väga vanasse aega kuulu. Nüüd seda pole, oleme ju kõik võrdsed. Kui miskit on, siis perevägivald ja seksuaalne väärkohtlemine. Võllamäe Päärna ja tema kaasaegsete läbielamised jäävad meile võõraks. Kuigi mis see soolatud vitste vihin mõisatallis muud on kui üks seksuaalse alatooniga vägivald.
Välja, rahva sekka, Vilde ei tulnud. Mitmed ja mitmed inimesed aga tulid, olles tänavu esimest korda sügismantli selga saanud. Mantlid lõhnasid naftaliini järele. Et koid sisse ei lööks. See tähendab omakorda, et tõeline raamatukoi lõhnab naftaliini järele. Hea, et mingi tava siin muutuvas ühiskonnas ikka alles on!

Käisime hellad hiisi mööda

On üks ilus õhtu Purkus. Purku Purkuks, see paik pole teistele üleüldiselt nii tähtis kui purkulastele endale, keda oli kohal umbes paarkümmend.
Istusime ruumis, mille lagi meenutas kodanlikku aega või varast nõukogude oma. Päevavalguslambid oli aga hoopis hilisemad. Pruunid toolid veelgi hilisemad.
Aga mitte neist toolidest ei tahtnud ma rääkida, öelnuks üks riigimees, keda praegu kahjuks enam pole. Tahtsime rääkida hiitest ja muudest looduslikest pühapaikadest.
Rääkis Ahto Kaasik, Maavalla Koja vanem, kelle eluloo võiks juba praegu kivisse raiuda. Tema eestvõttel on Eestis looduslike pühapaikadega väga kaugele jõutud. Lausa ülikooli tasemel räägime hiitest ja ohvrikividest ning mitte enam muinasjuttu.
Kuid hirmus palju tööd on vaja veel teha. Käia vallast valda ja külast külla ja rääkida inimestele, kust nad pärit on. Sest inimese mälu valib. Kirikut ta veel teab, kuigi ta sealgi enam ei käi, aga meie endi, maarahva, pühasid kohti ei mäleta ta enam hoopiski.
Mõned meie seast veel teavad, aga ühtpidi peetakse neid ullikesteks, teisalt on nende hääl vanaks ja väetiks jäänud. Ei lähe nad laadaplatsile ega vallamajja kuulutama, et meie küla taga...
Aga võib küll olla, et just teie küla taga ongi see paik, kuhu maksaks minna, et igapäevaelus nappivat jõudu taastada. Kindlasti teie küla taga ongi, aga kus täpsemalt?
Ahto Kaasik ka ei tea. Pigem peaksid teadma seda kohalikud. "Küsige Ilse Rahkema käest!" hüüab Raikküla vallavanem saalist.
Aga kas minnakse lugematuid aastakümneid näinud Ilse juurde ning küsitakse? Võibolla peaks seesama vallavanem leidma omavalitsuse tühjast rahakotist nii palju raha, et keegi Ilse Rahkema teabe kirja paneks. Seda on palju. Aga kui kauaks? Niit, mis minevikku ja tulevikku ühendab, on katkemiseni pingul.
Ahto Kaasik kõneleb rahulikult ja veendunult. Ta on oma äratundmiseni jõudnud. Ta on saanud väärilise ameti – juhib Tartu Ülikooli Looduslike Pühapaikade keskust.Miks just tema? Vastuseks räägib Ahto ühe loo ajast, kui ta noore mehena Rakvere muuseumis töötas. Siis kohtus ta Ed. Vilde nim. kolhoosi esimehe Erich Eriltiga. Ning toona juba haige mees rääkis Ahtole loo, kuidas ta teadmatusest lasi maha raiuda hiie. Jah, teda püüti peatada, aga mees ei kuulanud. Liiga kaugele olid nihkunud loodusrahva esindaja ja kolhoosiesimehe mentaliteedid. Aga varsti pani mees, kes Erilti käsul hiie maha raius, käe enese külge. Ning Eriltit tabas insult, rabades mehe ratastooli.Oli see tõesti nii? Oli see "pärast seda" või "selle pärast"?. Vastust, seda selget ja paberil, ju pole. On hulk mäestusi, teateid, pärimuslugusid, legende. Ning Ahto Kaasik tegelebki nendega, püüdes tõele üha lähemale jõuda.Üks tõde on see, et paljusid looduslikke pühapaiku enam pole. Ja me ei leiagi neid. Nende juurde ei panda looduskaitse ega muinsuskaitse silti. Ning me olemegi ilma. Hoidkem siis neid, mis alles. Pühasid hiisi, allikaid, puid. Iga kodumaine puuliik võib ju olla hiiepuu.
Siis võtab Ahto Kaasik ette Purku kandi pühapaigad. "Ahsoo!", "Ahnii!" kõlab. Ei, ei ole kuulnudki. Võibolla Ilse teab...
Muidugi on raske teada, ega siis meie esivanemad hiie juurde silti pannud. Ei tahtnudki panna, sest ega kirikhärra ega mõisasaks hiit sallinud. Nende hiis oli kirik. Ja mitmed kirkud ehitatigi hiite kohale. Isegi Kuremäe klooster toetub vadjalaste kunagisele hiiepaigale.
Mis on selle loo moraal? Esiteks hoidke silmad lahti. Teiseks hoidke kõrvad lahti. Ja muidugi mõista hoidke hing lahti. Siis võite oma elurännakul kohata keda või mida iganes. Kas Ahto Kaasikut, kes kusagil maakohas hiitest kõneleb, või hiit ennast.
Kui hiit kohtate, istuge ja koguge seal jõudu. Viina ärge võtke, ega ühtegi oksa või lille ka ühes võtke. Võtke ühes see, mis teisse iseenesest koguneb.
Kes looduslikku pühapaika aga pildi pealt ära tunda tahab, mingu kiiresti Purkusse. Seal on üleval väike fotonäitus. Sellelt siin ka mõned pildid. Pisut murdunud puu pärineb Kiigeorust, lintidega puud Ilumäelt, hiieväravale koputaja Tammealuselt.

Oska vaadata nurga taha

Kallaste linn võib sulle öelda mitte midagi. Võib öelda ka, et siin pole eesti kooli, aga paljud inimesed oskavad eesti keelt. Nii on lihtsalt tavaks, pealegi pole oluline osa siinsetest venelastest mitte pärastsõjaaegsed nagu tööstuspiirkondades, vaid vanaaegsed. Koguni vanausulised.

Vanausulistel on Kallastel ka vana kalmistu, millest võid autoga sõites hoopiski mööda sõita. Ja ka jalutades võid sa surnuaia väravat mitte tähele panna. Seepärast, hea teeline, kõnni Kallastel aeglaselt ja vaata Peipsi poole. Küll ühel hetkel õige teeotsa kätte leiad.
18. sajandi keskel aluse saanud kalmistu on vaatamist väärt. Ja tundmist muidugi ka. Siin on alles see side, mille meie oma surnutega tihti minetame. Meil ei tule surnu kalmistult meiega kaasa, aga siin tuleb. Seepärast ei mindagi kalmistule hilisel ajal: värav pannakse ju õhtul kinni ja nii ei pääse hing tagasi.

Kallaste vanausuliste kalmistu on väga korras. Nii korras, otsekui polekski see mitte koht, kus valitseb igavene rahu. Või kui kadunu puhkabki, siis elavad askeldavad seda usinamalt.

Luuletus kirikuta kellatorni juurde

Jumal kõrgel, kuningas kaugel,
mina siinsamas Eestis,
küla taga kiigel

kiigun jumala kõrgele,
kiigun kuninga kaugele,
nõnda kaua kui uni
lõpuks laskub mu laugele.

Kellatorn ilma kirikuta

Mööda Peipsi äärt sõites näeb mereäärne inimene igasuguseid huvitavaid asju. Sibulaid ja kurke muidugi ka, aga neid võib turulgi silmata. Vene vanausulisi turul ei silma, või kui silmadki, siis ei saa aru, et tegemist on just vanausulisega. Peipsi ääres on see asi hoopis lihtsam.
Kui autol vähegi pidurid korras, peatuge Rajakülas. Siis näete midagi väga omapärast. Kirkut, mis on nagu kirik ja pole ka.Nimelt 1905. aastal, pärast usuvabaduse seaduse vastuvõtmist, otsustasid Rajaküla elanikud anda palvemajale kiriku välimuse. Asi sai uhke: mitmetasemelist ikonostaasi kaunistasid ikoonid, millel oli kujutatud ligi 200 Vana Testamendi stseeni. Nendega ühendati 15 iidset Novgorodi meistrite ja 6 vanapomoori ikooni.
Teise maailmasõja ajal, 30. augustil 1944, langes Rajaküla palvemaja tuleroaks, kuid säilis unikaalne raamatukogu, mis asutati juba 1718. aastal ning sisaldas üle 200 raamatu. Külaelanikel õnnestus päästa ka osa ikoonidest.
1990. aastal taastati pühakoja 50 meetri kõrgune kellatorn, edaspidi on remonditud talvepalvelat ja taastatud sõjatules hävinud palvemaja vundament. See, mis Rajakülas praegu on, näib ühtlasi ülev ja kurb.

Luuletus hundi kartmise juurde

Kes luges lugu Emumäest ja isamaast, sel tekkis küsimus metsa mineku ohutusest. Lohutuseks hirmutundjaile üks luuletus:

Kes hunti kardab, see metsa ärgu mingu,
vaid ainult loomaaias käigu vahel harva.
Mis sest, et aeda pandud loom seal vahel vingub
et elu loomaaias käib tal vastukarva,

et metsalooma moodi tahaks võssa kaduda
ja vabalt kihutada vastu värsket õhku.
Loom loomaaias õhtuti saab aduda,
et keegi toonud talle põllult põhku.

Mida on teada isamaast

Isamaast on teada seda, mis seisab raamatutes. On teada seda, mida sa oma silmaga näed. Ja siis veel see, mis seisab südames.
Südames seisab vähe, kui sa midagi oma silmaga ei näe. Aga oma silmaga näeb jällegi rohkem, kui sa oled kõrgel.Kõrgel olla on lihtsam mägedes, aga kus sa neid mägesid siin isamaal nii kergesti võtad. Meie maa on nii sile, et konnal ka raske komistada.
Tühja sellest, las konn kõnnib oma rada, meie kõnnime teist. Näiteks Emumäele, Pandivere kõrgustiku ja kogu Põhja-Eesti katusele. Mäe otsa rajatud vaatetornist paistab selge ilmaga kätte mitu kirikutorni, kirjutab www.maaturism.ee.
Muidugi võid vaadata kirikuid, aga ka traditsioonilist põllumajandusmaastikku, aga ka Endla soostikku ja Alutaguse metsi. Muidugi peavad siis olema nii selge ilm kui selge silm. Silma saad sealjuures ise selge hoida, ilma suhtes peame lootma ilmajaamale.
Emumäe kõrgus merepinnast on 166 meetrit, sinna otsa veel vaatetorn. Umbes niisugusel kõrgusel ma sel pildil olengi. Ja usun muistendit, mile kohaselt on Emumägi tekkinud Kalevipoja hobuse poolt Peetla rabast kaabitud mullast.
Nimelt puhanud kord sõjaretkelt naasnud Kalevipoeg nii sügavat und, et huntide ligitükkimine tema hobusele jäi kuulmata. Esijalgadega kammitsais olnud hobune kraapis oma tagajalgadega hunte tõrjudes küll vägeva mäe kokku, ent lõpuks murdsid hundid ta siiski maha.
Aga teistpidi jälle – kes hunti kardab, ärgu Emumäele mingu!

Miks eelistada hommikuid?

Ühel hommikul mõtlesin hommikutest. Ma mõtlesin nii:

Hommik on targem kui õhtu,
õhtu koolis ei käi.

Luges ja kirjutas õhku,
lõpuks istuma jäi.

Õhtukooligi enam ei võetud,
ununes ükskordüks.
Keegi ei küsinud õhtult
miks päev ja öö on kord üks.

Natuke aega nõukogude aega

Kui sa mõnikord tahad endale meelde tuletada, kuidas "nõukogude ajal oli", võid minna Järva-Jaani vanade autode varjupaika. Astud üle varjupaiga mõttelise piiri, paned raha korjanduskarpi ehk vanasse Žaporožetsisse ning astud edasi.
Täielik demokraatia. Keegi ei käsi, ei keela, ei suuna, ei õpeta. Lihtsalt kõnnid ja vaatad vanu sõiduautosid, veoautosid, eriotstarbelisi sõidukeid, sõdimise tarvis mõeldud sõidukeid,
trammi, põllumajandustehnikat. Kui uks on lahti, saad ka sisse astuda.
Ning tehnikahuvilised lapsed võta ka kaasa. Sest olgem ausad, kui ikka tahad näha vaimustust, siis vaata lapsi.
Muidugi pead ka lapsi tagasi oodates kannatust varuma ja näiteks värske ajalehe autosse ühes võtma. Nii saad ühel päeval teada, mismoodi elati paarkümmend aastat tagasi ja mismoodi elati eile. Kuigi ka paarkümmend aastat tundub ühel hetkel nagu eilne.

Kuhu kadus Karinu klaasikoda

Kui keerata autonina Järva-Jaanist Karinu poole, jõuame varsti - see pole vist mingi eriline üllatus - Karinusse. Kui uskuda turismiteatmikke, on Karinu üks vaatamisväärsusi klaasikoda, endine meierei, mis on ehitatud 20. sajandi alguses.

Hoone on tõsti olemas. Tema esialgsest funktsioonist annab tunnistust esiplatvorm, kaks äärmist ühe poolega puitust ja nende vahel asetsev suurem valgusava. Ehitisel on viilkatus ja tahutud sarikaotsad, seinad paekivist ja krohvitud. (Kirjutasin need laused maha www.jarva.ee-st)

Järgmise jarva.ee lause "Praegu hoones töötav klaasikoda on kujunenud paljude ekskursioonide sihtpunktiks" pean aga kahjuks ümber lükkama. Sest silt uksel näitab küll, et koda on sellest kellast teiseni avatud, tegelikult on uks aga lukus. Kõik. Meistri jaks sai otsa ja ahju enam tuld ei tehta.
Õnneks on uksel veel telefoninumber. Kõnele vastab lahke proua, kes tuleb ja teeb klaasikoja ukse lahti. Natuke kurb on. Sinisest klaasist vaasid ja kujud ootavad, hinnasildid küljes, veel ostjat, aga kuidas sa kinniste uste tagant ostad.
Ainuke lohutus on, et kes majja ei pääse, sel midagi olulist ka vaatamata ei jää. See pole seest enam ei meierei ega ka klaasikoda. Pigem on ta mahajäetud tööstushoone. Ja kes ühes mahajäänud tööstushoones käinud, neile ei paku ka teised üllatusi.
Mida ehk siiski soovitada? Kui koda enam pole, võtke ka sildid maha. Muidu me sõidame suurte lootustega kohale, aga klaas on selleks ajaks juba hangunud.

Seidlas pannakse juba terasid valmis

Mõnikord tundub, et elu on juhuste kokkusattumus. Teistpidi võttes on aga hoopis vastupidi. Elu on seaduspärasus, mille meie ise juhuste kaupa lahti lõikame.
Nii ei oska ma ka öelda, kas see, et mu sõber Tõnu Sepp just Järvamaal Seidla tuulikuga tegelema hakkas, oli juhus või mitte. Või oli juhus hoopis see, et mu abikaasa vanaisa ja vanaema aastakümneid tagasi Seidla lähedale elama asusid.
Igatahes on lugu nüüd nii, et mina käin oma abikaasa vanematel Kihmel külas ja Tõnu käib Seidla tuulikus ja me saame neil käikudel isegi kokku, kuigi mina elan Türisalu külas ja Tõnu Kuressaares.
Õigupoolest on isegi hea, et Tõnu Kuressaares elab, sest saarlased on oma tuulikute poolest kuulsad. Nii on hea Saaremaal snitti võtta ja see snitt Seidlasse viia.
Asi on juba nii kaugele jõudnud, et oktoobri alguses võib viljakoti veskisse tõsta. Kui muidugi midagi vahele ei tule. Aga vahele võib restaureerimise puhul alati midagi tulla. Näieks selgub, et asi, mis lihtsalt kergelt üle lihvida kavatseti, tuleb uus teha. Ja see uus ei maksa 3000 krooni, vaid 30 000. Ning eelarves seda raha loomulikult enam pole.
Samas - ega raha maa pealt otsas ole. Ning veski omanik Hannu Lamp on kõigele vaatamata pigem optimistlik. Tema soovil peab ju veskist saama muuseum, kus jahu jahvatamise kõrval ka leiba ning karaskit küpsetatakse.
Igatahes ootame uste avanemist!
Pilt on tehtud siis, kui veski pea restaureerimiseks maha tõsteti. Pildi tegi Tõnu tütar Lilli.

See elu on üks naljakas ohtumine

Miks on elu just ohtumine? Või miks suvekomöödiat "Aiapidu" etendatakse just Ohtu mõisas?
Küsida on lihtne, vastata sugugi mitte niiväga.
Esiteks suvekomöödia. Komöödia tähendab põhimõtteliselt vist seda, et me vaatame ja naerame. Muidugi naerame, sest esiteks on naljakas ja meil on Ohtusse tulles naeru eelsoodumus.
Eelsoodumus on kasvõi juba see, et pealtvaatajaid koguneb ja koguneb, aga kohad muudkui lõpevad ja lõpevad. Kuni ongi päris lõppenud ning vahekäik ka ammendunud. Aga siis ilmub õnnistatud olekus daam ja vaatab otsuval pilgul ringi. Juba hüütaksegi teda kusagilt tagumistest ridadest. Tema koht on seal.
Naine kogub ennast, hüüab rahvale, et nad igast reast ühe tooli korraks välja tõstaksid ja kõnnib tekkinud koridori mööda vapralt oma kohale. Naine tänab, rahvas aplodeerib. On see elu või teater? Aga naljakas on ta küll.Ja natuke kurb ka. Eriti neile, kes loomult on kurvameelsemat sorti.
Komöödiat nähakse mõnikord ka põlualuse tükina, tragöödia maitsevääratusena. No ei vääratanud seekord. Roman Baskin oli lavastanud vähemalt selle osa, mis aias toimus, mehiselt. Iga näitleja mängis, iga lõiguke mängis. Ka Mihkel Smeljanski mängis, kuigi tema tekstiks oli põhiliselt mürgine vaevukuuldav pomin naiste aadressil.
Õieti "naiste aadressil" ongi selle tüki üks võtmeid. Ikka mehed ja naised vastamisi, küll siis saab komöödiat! Harriet Toompere mängis aga samasse tükki ka tragöödia. Jah, olen lihtsameelne! Jah, kõik peavad mind natuke, no ütleme, pisut iselaadseks. Aga ma soovin ju ainult õnnelik olla! Magada mehega kraavides, põõsastes, heinamaadel ja loota, et ta mind ükskord ka tuppa kutsub.
Aga mees ei kutsu tuppa.Ta jätab mu hoopis maha, et kohe sukelduda armuseiklusse Ülle Kaljustega, kes põhimõtteliselt räägib ainult prantsuse keelt. Vaene Harriet ulub aga teises vaatuses nagu libahunt põõsastes, pidades samas libahuntideks hoopis oma lähedasi.
Aga ta suudab seda koomiliselt. Nii koomiliselt, et vahel julgustad ennast: ole rahulik, see pole tragöödia! Koha läheb kõik õnnelikult edasi!
Lähebki. Ainult et mõisas, kus teine pool tükki maha mängitakse, ei lähe nii hästi. Epp Eesäev tuleb sellest aeda teateid tooma. Loomalihaga on halvasti. See käib olude sunnil ahju sisse ja välja nagu küünal vanatüdruku toas.... Ahhhh-ahhh-ahh-aa põrutame kogu publikuga.
Veel mitu ja mitu korda purskab naer mõisapargi serva puude vahele. Näiteks Hendrik Toompere jr peale, kes hakkab end oma Porschesse asutama. "Vaene aeg, peab jooma vana veini, sööma hallitanud juustu ja sõitma katuseta autoga!" põrutab ta.
Hendrik Toompere jr jr teeb aga niisuguse rolli, et hakka uskuma, et teatriveri jääbki mööda Toomperede liini igavesti voolama. Igatahes dialoogid oma näidendi-isa Raivo Rüütliga olid võimsad!
Ebaõiglane oleks aga märkimata üht väikest, haprat ja õnnetut näitlejatari, keda Eduard Salmistu suutis 99% etendusest ahistada. See oli Pirjo Levandi, hall, sõnakuulelik hiireke, kes lõpuks siiski...
Jah. Üldse tehti lõpuks siiski paljusid asju hoopis teisiti. Meie tegime ka hoopis teisiti.Keerasime autonina Ohtu poolt taas kodu poole. See elu on üks ohtumine, mõtlesin. Aga naljakas. Tähtis on vaid peeglisse vaadata.

Aitäh märkamast!

31. juuli Sirbis kirjutab Jürgen Rooste nii:
Mul on väike vaimuvõlg – üks kummaline väike raamat, mis jäi tegelikult mullu mul märkamata. Sulev Olli ja Anti Kuusi (esimene tegi luuletused, teine loodusfotod) „Öö mõte on kuus”. See tundus mulle esmapilgul liiga lihtsakene. Mõtlesin, et siit saaks häid romantilisi laulutekste tüdrukute moosimiseks, ent palju muud mitte. Aga. Ei tohi olla nii ülbe. Lihtsust peab ka armastama. Mõnes mõttes seisab Oll oma luuletustega lähedal just Ilmeti sentimentaalsemale servale. Või siis on siin hetkiti ilmselget Hirve-püüdlust või matketki. Riimid. Jah, riimid on ju pagana lihtsakesed. Ning rütmgi, eks seegi ole lihtsakene ja esmane, aga mis pika peale ja pari lugemiskorra järel mõjuma ja võluma hakkab, on see, et Oll ei tee otse vigu. Ta kirjutab „korralikku” luulet. See tähendab, täpset ja korrektset ja luulelikku – aga just siia ongi koer maetud. Vorm annab ju ka võimaluse lesida, lohakas olla. Ning teatavas mõttes on needki tekstid sama sihilikult lohakad kui nt Kasemaa omad. Ühesõnaga: pääle pikka vaagimist seadsin ma selle raamatu oma salajases peakataloogis positiivse poole pääle, kuigi esmapilk kõnelnuks muud. Noh, et liialt piieldakse kuud, on taeva taustal raagus puud ja ilma pühib hiigla-luud. Ai, aga see ei ole päris nii. Oll teeb ikka paremini.

Aitäh heade sõnade eest!

Miks tappa kirvega oma mees?

Nikolai Leskov suri juba üle saja aasta tagasi. Seetõttu ei teadnud ta midagi Kristiinast, kes oma pulmapäeva hommikul valgesse pruutkleiti riietatuna oma peigmeest ootas. Ka ei teadnud ta seda, et peigmees Anatoli jäigi tulemata. Hiljem leiti Anatoli surnukeha Ontika kalda alt.
Teadnuks Leskov seda tosin aastat tagasi juhtunud kohutavat lugu, kirjutanuks ta võibolla hoopis “Ida-Viru maakonna leedi Macbethi.” Õnneks ta ei teadnud seda. Ometi on seesama Nikolai Leskov nüüd Ontikal ja mitte vähem võika looga, “Mstsenski maakonna leedi Macbethiga.”
Algas kõik aga väga kenasti. Imekaunis Vassilissa (vasakpoolsel pildil, piltide autor on Tõnu Sepp) tuleb pirukakorviga. Korvis on liha-, moosi- ja kapsapirukad, 5 krooni tükk. Osta, söö, vaata Ontika mõisa ümbrust ja oota, kuni tegelased lavale tulevad. Ning kirves välkuma hakkab.
Esialgu välgub kirves siiski rahumeelsel otstarbel, puude lõhkumise eesmärgil. Üks mees tinistab balalaikat, teine koksib puid halgudeks. Kurb on see elu. Nii kurb, et võiks end rõõmuga üles puua. Igav on see elu, igav. Eriti rikkamatel. Oleks või lapski, keda hellitada!
Aga Katerina Lvovnal pole last. Sest pole armastust. Jah, mees on, aga armastust pole. Samovar on laual, juuakse teed, aga lapsi ikka pole. “Pole mina veel näinud, et teed juues käima peale saab!” karjub lootust kaotav äi.
Hiljem peab see äi surema. On juba vana mees küll, aga sureb siiski ootamatult pärast seda, kui on näinud oma minia juurest lahkumas võõrast meest. Nii jääbki päriselt lahti mõtestamata käimisel tuge vajanud mehe karjatus atsakale teenijannale: “Vaata, et surm enne ei tule, kui ma oma kepi kätte saan!”
Äia ootamatu surm kergendab muidugi oluliselt Katerina Lvovna ja Serjoža (ilus mees pildil, tema see kena mees oligi, keda kõik külatüdrukudki tahavad) kokkusaamist. Lõpuks on Katerinal armastus! Armastus, mida on soovitanud naisele lapse saamiseks ka aeg-ajal inglina maa peal käiv ema.
Ainult et siis tuleb Katerina mees koju. Zinovi astub raskel sammul trepist üles, viinapudel käes. Ta on rännakul olles muutunud. Ka tema ei taha enam raha, vaid armastust. Sest raha ei tee taevast sinisemaks.
Aga on juba hilja. Zinovi voodist teise mehe vöö. Kõik on selge, jääb üle ainult tulemus vormistada. Ülle Lichtfeldt haarabki kirve ja virutab Indrek Saarele viimase hoobi. Kõik. Saar lebab põrandal kui ohver armastuse altaril. Ohver, kes pole armastust tunda saanudki.

Serjoža on peale armukese veretööd nüüd ise peremees. Uhke tumesinine kuub on tal küll seljas, teenijaid karjub ta tööle täiel häälel, aga siiski pole see ilmselt see, mida mees lootis. Esiteks on raha Zinovi surma asjaolude selgitamise ajaks arestitud, teiseks on Sergei laadist “enne näita karule mett kui sellele seelikut”. Ning Katerina seelikut on ta juba seestpoolt näinud.
Õnnetus pole aga veel oma etteastet lõpetanud ja Nikolai Leskov saadab platsile väikese poisi. Poiss, surnu sugulane, peab pärima vara ja lubama Katerina Lvovnal elada majas tema surmani. Kumma surmani?
Poisi surmani, selgub. Veel pole armastuse mõõk rahunenud, veel on tormleval tundel vaja endale ruumi teha. Kui juba minna, siis lõpuni. Kasvõi tapalavale.
Poiss sureb, aga Serjoža suudlus on endiselt jahe. Nii jahe, nagu suudleksid abikaasad. Niisugune, nagu pühitaks huultelt vaid tolmu. Õieti polegi enam aega ega kohta, kus suudelda. Armastusest on saanud sunnitöö, tema palgaks piitsahoobid. Laps aga, kelle isaks määrab seadus surnud Zinovi, antakse võõraste kasvatada.
Ülle Lichtfeldt, keda armastus niigi poolemeelseks muutnud, seob villased sokid lapseks ja astub sunnitööliste reas ikka oma Serjoža kõrvale.
Taevas Ontika mõisa kohal hakkab tumenema. Aga armastus ei lõpe veel, nagu oleks tõesti nii, et “mis on kord alanud, lõppu sel pole”. Lõpp tuleb siiski. “Lohutav,” ütleb lavastaja Eili Neuhaus.
Lohutav tõesti, sest me tõuseme tegelasi ära saates püsti. Aga võibolla me lihtsalt avaldame austust. Armastusele ja nendele, kes selle pärast surnud. Või on armastus pigem nagu see linnuparv, kes etenduse viimastel sekunditel üle meie peade lendab? Päris lindude päris parv.
Seisan lahmistee ääres ja tunnen, et liigagi palju on siin liigagi päris. Võibolla olen ma liiga kaua Ida-Virumaal elanud või “Põhjarannikut” lugenud, aga siin, Ontikal, on sel abikaasale antud kirvehoobil veel sada tähendust. Nagu ka vaiksel venekeelsel laulul ning balalaikahelidel.

Lendav Kotkas ja Paindumatu Põlv

Tere. Siin Viljandi, siin 17. pärimusmuusika festival. Ilm on ilus, päike paistab, sooja on nii palju, et tüdrukute seelikupikkusi võib sõrmega mõõta. Ei, mitte ses mõttes, mida teie mõtlete. Mõõdad ikka pilguga.
Ja pealegi pole folgitüdrukud mingid lühikese seeliku tüdrukud. Neil on pea tähtsam kui.... Kuigi ka taguotsa osatähtsust pole ka pärimuspeol mõtet alahinnata – kogu pakutavat ikka püsti seistes kuulata ei jaksa.
Kõige tähtsamad on folgil muidugi süda ja kõrvad. Otse südamega kuulata me vististi ei oska. Või kogunisti ei julge. Seega on kõrvu on väga vaja – kuidas muusika tunne muidu südamesse pääseks.Esimene valik, millega eelmisest folgist möödunud aastaga kalestunud hinge meeleoluauku puuruma hakkasin, olid Juhan Uppin (pildil poiss põlvele tõstetud lõõtsaga) ja Tiit Kõrvits (pildil naerunäoga mees kitarriga).
Mehed tegid enne pidu Uppini sõnul vaid ühe proovi, aga said hakkama. Meeleolu loomisega nimelt. Selle ruumi loomisega, kuhu mahub ka mõte: "Ma olen jälle Viljandis. Ma istun ja hingan koos teistega. Juba olen ma viibanud mitmele, keda ma näen ainult sel ajal ja ainult siin. Ma olen oma hinge lahti nööpinud ja noodijoontele kuivama riputanud. Ma tunnen midagi magusat ja samas midagi valusat. Järelikult olen ma olemas."
Selle "olemas olemise tunde" lõi eriti selgelt vahule Soome legend Jukka Karjalainen (pildil mees mütsi ja bändžoga), seekord Lääne-Jukka, kes laulis oma puidust hammasrataste häälega soome laule ameerika viisil või ameerika laule soome sõnadega. Tulemus oli igatahes...
..igatahes selline, et kui sa ei mõista ei soome ega inglise keelt, mõistad ikka, et jutt ei käinud mitte kombeliste aadlineidude pansionaadist, vaid millestki väga selgest ja ühesest.
Ajaloost nimelt. Mehe ajaloost, kes tuleb kehvalt ja kaljuselt pinnalt ning rändab tõotatud maale, pruukides oma lõputul teekonnal ka tulivett ning kahtlase elukäiguga naisi ning laulab sellest nii üksi kui koos sõpradega. Pruukides selle juurde ka pisut tulivett. Ning võibolla ka veidi kahtlase elukäiguga naisi.
Aitäh igatahes, Jukka. Hingel hakkas kõvasti kergem. Kaevumäelt lahkudes oli lausa niisugune tunne , nagu oleks saanud hea suutäie vägisõnu öelda. Kusjuures nii, et südamel sai lahedam, aga ükski õrnem kõrv sellest ei kannatanud.
Õhtu nael oli minu jaoks aga Lendav Kotkas, mees kotkasulgedega. Indiaanlane nimega Ba´ag Da. Hõimust nimega Tohono O´odham. Kartsin kõvasti, et ta pole päris. Aga ta oli päris. Päris nagu lapsepõlves loetud indiaaniraamatud.
Lendavas Kotkas oli väärikust. Mitte seda väärikust, millega tomahook haarata ja huilates lahingusse tormata. Pigem oli selles vana mehe väärikust, kes näeb kaduvikku, aga pole sellega lõpuni leppinud.
Võibolla on Lendav Kotkas ühtlasi viimane mohikaanlane. Et pärast teda tulevad hoopis teistsugused põlved, kelle kannab ilmale Kotka tütar Libliknaine, kes nüüd, mokassiinid jalas, Suures Toas oma tantse tantsis.
Libliknaisest kahjuks pilti pole. Minu tagasihoidliku fotoaparaadi jaoks liikus ta hämaras ruumis liiga kiiresti. Isegi arglikult. Natuke nagu isegi isa käsu peale. Aga isal on käsk oma hõimu pärimus alles hoida. Ning seda käsku pole andnud mitte Barak Obama, vaid Maa-Ema.
Mina aga tundsin üha enam ja enam, kui vähe on ühist ühel keskealisel valgel eestlasel ja pisut vanemaealisel punanahal. Jah, me mõlemad armastame tuliseks aetud kividega saunas käia, muidu oleme erinevad. Aga kui ma siiski oleksin indiaanlane, mis võiks olla mu nimi? "Küllap Paindumatu Põlv," ütlesin endale, hakates end mulle pisut madalalt ning ebamugavalt istepaigalt püsti ajama.
Väljas oli aga kõik nagu Viljandis ikka. Inimesed armastasid muusikat (pildil) ja üksteist. Viimase pildi jätan siiski avaldamata. Mõelge see ise juurde!

Mida teha tordiga?

Reede oli minu jaoks suurpäev. Sain kätte Karl Eduard Söödi luuleauhinna.
Auhind on nagu ime, sest seda ei anta iga päev ning saadakse veelgi harvem.
Mina sain auhinna luulekogu "Hea tuju kuju" eest.
Tõtt õelda tuli see kogu mulle ootamatusena. Ühel päeval lihtsalt astus ligi Jüri Aarma ja küsis, mida sa siin arvutis nokitsed. Et loe parem üks luuletus ette. Veel parem kaks.
Lugesingi mõne neist, mida täna võib lugeda Siili-aabitsast. Aga kõik oleks võinud sellega jäädagi. Kuid ei jäänud, sest diivaninurgas istus Ilmar Palli. Kuulas. Ja küsis, kas mul on "neid" veel.
Oligi juhtumisi, seda ajast, kui Liivika Tärk oli lugenud minu pildiallkirju RAM Kooli Veskimöldre lasteaia kunstinäitusel ja rääkinud minust Tiina Ristimetsale ning toonastele aabitsa kokkupanijatele.
Sellesse aabitsasse ma veel ei mahtunud, aga luuletused jäid alles. Need ma Ilmar Pallile koju kaasa andsingi.
Ilmar Pallit ootas kodus ees aga Epp Marguste, kes salmid oma töökohta, TEA kirjastusse viis. Ning nii helistaski ühel heal päeval Olivia Saar ning ütles, et me võiksime kokku saada. Kujutate ette!
Kui juba kujutate, võime edasi minna. Olivia Saar ütles, et neist viisita lauludest võiks saada raamat. Ja et juba varsti. Ainult et mõned luuletused on veel vajaka. Ootasin siis aega, millal luuletused pähe tulevad (või südamesse, ei oska täpselt öelda) ja viisin tulemuse proua Oliviale.
Olivia on muide tõeline proua. Sõna kõige otsesemas ja parimas tähenduses. Väärikas, täpne, nõudlik, hoolitsetud. Nii sai ka "Hea tuju kuju" täpne ja hoolitsetud.
Ühel päeval küsis pr Olivia, keda ma raamatu kunstnikuks sooviksin. Kujutate ette - mina ja kunstnikku soovima! Õnneks oli mul hea kodune nõuandja, kes ütles - Reti Saks. Imede sadu jätkus sellega, et Reti Saks oli nõus. Ja mitte üksi nõus, vaid ta elas need luuletused läbi ja tegi parima, mis üldse võimalik!
Ja lõpuks siis see reede, auhinna saamise ja tordi lõikamise päev. Ülemisel pildil lõikamegi torti, Reti Saks ja mina. Alumisel pildil aga loevad tüdrukud mu luuletusi. Armsaid vist, sest süda on ka platsis. No mis sa hing ihkad!
Pildid tegi Raivo Tasso.

Mida öelda tädimehele?

Täna saatsime viimasele teekonnale mu tädimehe, täditütarde isa.
Oli kurb ja uskumatult päikesepaisteline päev.
Ütlesin tädimehele järele nii:
"Aeg on nagu tuul. Ta tuleb ja puudutab. Ning siis on ta läinud.
Ta käib oma teed, jookseb oma rada, jättes meid.
Jättes meid meie leina ja murega nagu polekski me kunagi olnud rõõmsad ja noored.
Nagu ei kandnukski me taevast oma õlgadel, uskudes võimatusse.
-
Meie elu on kaks hetke ja kõik see, mis jääb nende vahele.
Mõnikord on seda uskumatult palju.
Nii palju, et matab hinge, kui mõtleme sellest, kellest me ilma jäime.
Siis aga mõtleme teisiti: ta ei ole kuhugi kadunud.
Kõik on alles.
See kõik olemegi meie.
-
Me tahame unistada ja unustada.
Unustada selle, mis kord meile valu on teinud.
Unistada sellest, et meie lähedased on igavesti meie kõrval.
Ning et me ise oleme igavesed.
-
Me seisame siin, me oleme koos sellel sillal.
Aga me seisame silla erinevates otstes.
Me ei tea veel seda, mida tema juba teab.
See sild jääbki meie vahele, kuni me ise sellest üle jõuame.
Aga me loodame, et seal on soe ja valge,
et seal saavad vastuse ka need küsimused,
mida me siin isegi esitada ei julenud.
Või kui julgesime, siis ainult õhtuti voodisse heites.
Hetkel, kui läbi toa libises päeva viimane valguskiir.
-
Tee on käidud. Sammud loetud. Aeg mõõdetud.
Aga see soojus, mille sa oma karedate pihkudega külvasid, on alles.
See on elu seeme, millest igal aastal võrsuvad kevaded.
Sulle seekord viimane.
Järg on lihtsalt meie käes.
Karedate pihkudega külvamise järg."

Ma ütlesin veel, aga see siia enam ei mahu. Read lihtsalt saavad otsa.

Kuusk oma käega mulda

Oli mälestusväärne päev. Sõitsime ameeriklastega metsa. Ühes bussis, see tähendab. Lisaks ameeriklastele, siinse USA saatkonna töötajatele, oli prominentidest bussis veel astroloog Igor Mang, näitlev laulja Jüri Aarma ning Mangi koer Sulfa.
Esimene peatus - Viitna. Kell sai just napilt kümme, aga me ei kasutanud seda väga kurjasti ära. vahest niipalju, kui krigisema kippuvate hammasrataste määrimiseks vaja. Ja üle jäi ka veel natuke. Nende jaoks, kes kohe bussis määrida ei tahtnud.
Sõitsime Lääne-Virumaale, Konna ülesõidu lähedale. Hell koht, tunnistan. Lapsepõlves sai selles kandis oma täditütre Maret Pajuga ringi longitud. Mareti isa Viktor oli siis Vaeküla metsavaht ja temal oli Konna ülesõidu tõkkepuu võti. Kas pole põnev - keerad tõkkepuu lukust lahti ja sõidad üle! Nüüd enam üle ei sõideta, mõlemal pool raudteed on korralik kraav. Ning võti on ka vist kaduma länud...Aga nüüd metsa! Või õigemini raiesmikule. Mõnus oli. Hästi mõnus. Mina tegin labidaga auke ja kena blond tütarlaps (vt pildil) torkas kuuseistikud mulda ning astus oma valge botasega peale. Mullale, mitte kuusele.
Pärast aga sõime ameeriklaste ja Mangi koeraga grill-liha ja kuulasime lõõtspillilugusid. Oli kevad ja veel midagi sellist, mida võiks kirjeldada sõnaga "armastus".

Niiske kase aeg

Lükkasin hommikul oma korrusmaja ukse ettevaatlikult lahti. Et milline ilm või nii.
Ilm oli üle pika aja sajune. Meeldivalt sajune, mitte sugugi rajune. Vihm vajus nagu pooleldi läbipaistev vannikardin taevast maa suunas.
Aga hommikuti pole ju looduse imetlemise aeg. Tähtis on hakata oma autost diislikütuse vingu välja ajama. Et olla enne naabreid tegija ja sundida neid närviliselt oma seina- ja lauakellasid vaatama. Või vähemalt mobiiltelefone.
Siiski tulin ma autost välja ning tõmbasin veel paar kopsutäit puhast kaselõhna. Kased annavad seda, muide, tasuta. Ainult et tuleb kohe hommikul küsima minna, sest päeva peale ilmuvad kurjad ning kadedad inimesed ning mürgitavad isegi selle kaselehtede lõhna, rääkimata muust.
Oi kui hea oli see lõhn! Nagu polnukski teisipäeva hommik, vaid laupäeva õhtu. Ning jaanipäeva aeg. Et kaseoksad saaks juba vihaks köita. Ning siis unustada. Unustada kõik ning lahustuda kõiges selles, milles üldse lahustuda on võimalik.
Foto on näpatud pärisfotograaf Sven Arbetilt.

Öös oli trummipõrinat

Sõitsime laupäeva õhtul linna, et osaleda muuseumiööl. Või öös. See oli üks väga vahva asi. Või ettevõtmine.
Paljud pidid ette võtma, et veel rohkemad seda nautida saaks. "Surmatantsu" näiteks, Nigulistes. Öösel tundub see tants hoopis teistmoodi, tõelähedasem, igaüheni jõudvam. Mis sest, et enamik pilti on hoopiski puudu, nagu tantsiksid nimetatud tantsu ainult jõukad, aga lihtrahvas jääks puutumata.
Asi pole hoopiski nii. Lihtrahvas on lihtsalt kaduma saanud. Peaaegu kolmkümmend meetrit surematut teost on kadunud kus see ja teine. Kui seda raami ees ei oleks...
Muide, raami parandamine annabki meile esimesed andmed selle kohta, et pilt üldse Tallinnas on... "Otsige raami!" ütleks seepeale kunstiloolane.
Teatri- ja muusikamuuseumis olid aga muuseumiööl hoopis teistmoodi tantsud. Põrutasime seal džembasid või jembasid nii et tuli pritsis sõrmeotstest. Vahva õpetaja on see Reigo Ahven. Või omade vahel lihtsalt Ahven. Aga meie polnud omad. Olime puhtvõõrad. Võõrad öös.
Pärast olime muidugi tuttavad. Sest olime koos trummi löönud. Oleme nüüd Ahvena õpilased. Põmm! Ja nõrgema käega ka - põmm! Selle jala käega, millega me palli ei löö.
Läks keeruliseks? Tühjagi ta läks. Oli lihtsalt selline öö. Muuseumiöö.
A pilt on hoopis lasteaiast Tibutare.

Kuidas näha hüljest? III osa

Et asjast õiget pilti saada, loe kõigepealt läbi sarja esimene ja seejärel teine lugu. Sest nüüd jõuame ka hülge enda juurde.

Esmalt aga Loona mõisa, Vilsandi rahvuspargi külastuskeskusse. Sealt saate te endale giidi, kelle temperament särtsub nagu pliidiraud. Maarika Toomel on tema nimi (pildil linnuluuga).

Põnevus nöörib hinge. Kusagil siinsamas lähedal on Vilsandi saar, mida juba sada aastat on katnud romantikaloor. Esiteks lindude, siis Heino Väli ja Juhan Saare ning praegu Jaan Tätte pärast.

Ei, me ei lähe saarele. Me ei lähe isegi laiule, vaid liigume randa mööda. Oleme vaimustuses, minetame oma täiskasvanulikkuse ning vaatame uudishimulike silmadega linnuluid, eri kujuga kive, aakrikku. Teise silmaga aga piilume mere poole – ega ometi mõni hüljes...

Hülged on aga tõesti olemas. Muidugi siis, kui sul on korralik binokkel. Jah, pisut väheintiimseks jääb meie vahekord küll, aga tähtis on ju, et loodusele tema neitsilikkus alles jääks....

Seetõttu on hülge asemel siin kõrval ka vaid näsiniine pilt....

Kuidas näha hüljest? II osa.

Esiteks, et saada hülgeasjast aimu, tuleb läbi lugeda jutu esimene osa. Sest praegune hakkab keerutama ümber Matsalu, aga see on suur ja kiirakääralise servaga ala, nii et võite seal kergesti ära eksida.

Kes eksimist ei karda, võiks siiski tulla kaasa Penijõele, Matsalu rahvuspargi külastuskeskusse, ja kuulata sealt järgi, ega mõni giid sind linde vaatama taha viia.

Tahab küll, selgus. Nii popsutaski paat lõbusalt mööda Suitsu jõge (näed vasakul pildil) mere poole, tahke olemisega kalur paadimeheks. Mõnes mõttes oli paadimees isegi liiga tahke, siunates mõõdukuse piires ka meie väikest Eesti Vabariiki.

Vabariik on nimelt süüdi selles, et tulid koprad ja närisid puud maha. Koprad, muide, on tõesti väga kõvad närijad. Kord näidanud Eesti kaitseliitlased kopra näritud puud oma Hispaania kolleegidele. "Suur loom on seda närinud," teatasid nad. Hispaanlasi polevat pärast seda enam nähtud...

Linde on aga nähtud küll. Lähed lahe äärde ja linnulaul lainetab sulle vastu nagu Beethoven. Pea ainult paadimootor ja oma igavesti jahvatavad lõuad vagusi ja kuula. Ning kui sul on ka binokkel, siis tõsta see taeva poole ning sihi. Muidugi ei lastud seda kaks korda öelda. Eriti aktiivsed olid muidugi mehed, elupõlised linnuvaatlejad...

Aeg voolab nagu jõgi kakuami alt läbi. Pilliroog sahiseb tuules ja pikkamisi hiilib ligi armastus. Armastus Eestimaa ja tema neitsiliku looduse vastu. Aga neitsitki on vaja puutuda. Kuigi ettevaatlikult. Seepärast ongi EASil konkurss Eesti avastamata aarded 2009. Matsalu on üks neist aaretest. Siin on veel üks pilt sellest vääriskivist:

Aga hülgega kuidas siis on? Hülged on pisut teises kohas ning tõstavad seal oma kaelu kelmikalt kenusse.

Kuidas näha hüljest? I osa.

Elu on nii põnev, et mõnikord tundub: see polegi elu. Lähed kodunt välja ja ilm on lahti nagu maal. Võta seljakott selga ja...

Sõitsin välja Hansabussiga. Bussijuht on mõnus Sõrve kandi mees, kes olude sunnil suurde linna tulnud, aga eluga ikka rahul. Viisakas ja puhta särgiga nagu üks bussijuht olema peabki.

Reisijad olid ka väga viisakad. Üks viisakam kui teine. Ja teine omakorda viisakam kui kolmas. Ei võetud pudelit lahti, ei pillutud kahemõttelisi väljendeid. Rända nagu nunnakloostri eeskojas.

Aga kus on siis hülged?

Oota, kallis lugeja. Hüljest juba palja käega ei püüa. Sest hülgel, sel on hülgeviga küljes. Ta ei lesi ega oota, millal sa teda varbaga tonksama lähed. Kuigi ega viisakas inimene looma jalaga tonksagi. Ta ei löö isegi uksi jalaga lahti. Ning seepärast ta piilubki elu tagareast, otsekui kardinate vahelt.

Kõik algas aga tegelikult sellest, et me kogunesime 21. aprillil EASi kontori ette Tallinnas, et sõita Soomaale. Soomaa on üks kuulus kant Eestis, kus on viies aastaaeg, aga mitte paastuaeg, vaid üleujutuste aeg. Ja üleujutuste reklaamnägu on Aivar Ruukel (pildil binokkel käes).

Üleujutus, tõsi, oli juba lõppenud. Ainult okkaringid, väikesed malbed kraed püütüvedel reetsid hiljutist kõrgaega. Isegi laudtee kandis oli vesi olnud nii kõrgel, et huvilised mööda käispuud kõndisid. "Käsipuud tehti seega ilmselt liiga laiad," sõnas giid Algis (pildil prillide ja mütsiga, räätsad jalas. Räätsad on selleks, et me liiga sügavalt sohu ei vajuks. Või lumme, kes lund rohkem armastab kui laukaid).

Algis on tegelikult ka laudteede ehitaja. On seda ehitanud kilomeetrite viisi. Laudtee on muide selline tee, mida ehitatakse enamasti sohu, et inimesed omadega rappa ei läheks. Aga mõned lähevad ikka, just sellesama raba pärast.

Meie sumpasime ka rabas ning nägime tutt-villpead. Või miskit muud pead, ei või pead anda. Siin see villpea ongi!

Kurba lugu pole kerge jutustada

Maalehe kurbade lugude konkurss algas pisut kurvalt. Kuigi kurbust on meie ümber nii palju, et taskurätte on pesunöörid täis, ei kipu inimesed oma nuttu paberile panema.

Nüüd on siiski lugu juba teine ning kurbi lugusid tuleb nii et pisar siriseb. Et mitte üldsõnaliseks jääda, mõned näited. Siin väljavõte Põlvamaalt saabunud põhjalikumast poeemist:

"Raha otsas – õnn ei tulnud. Nagu poleks teda olnud.

Miskit valesti on läinud – keegi enne kallal käinud?

Minu üllad lubadused, unelmate-unistused

lendavad kõik vastu taevast, jooksnud karile mu vaevad."

Või siis niisugune näide veel sügavamast Lõuna-Eestist:

"Mida teeks inimene, kes satub üksinda kusagile, kust pole lootustki omaste ja isegi omataoliste keskele tagasi pöörduda? Kui satub täiesti teise maailma, kus pole inimese jälgegi, lõhnagi? Söök-jook olemas, aga rohkem ei mitte kui midagi. Küllap see ongi kõige lõpp. Keset sööki-jooki, keset kullakange kooled ära nagu nalja!"

Ning lõpuks veel üks mõtlik mõttekatke:

"Taelovas vaarisa haual laksutab lehekuul sisask.

Olla võiksin ise kui metsatsirk Setomaa nõmmes,

lendaks, kui saaks, tere ütleks saja mahlakuu tagant,

küünla ja lillega mälestaks osakest toonasest endast."

Kirjutage julgemini, nukrad. Veel jõuab. Tähtaeg ju alles 1. mail.

Disko ja tuumasõda

Käisin kinos Sõprus, esietendusel. Hea filmi esietendusel. Sisuka filmi esietendusel. Lausa ajaloofilmi esietendusel. Üle pika aja kõneldi ju meie endi kaudu meist endist, diskost ja tuumasõjast. Tõsi, juurde pandi ehk liialdati ka natuke, et naerma ajaks. Naer teeb ju hinge vabaks, lõhub korraks meie igapäevase lubikooriku, laseb tõel tuppa tulla.
Saal naeriski, enamasti meie endi mineviku üle. Selle üle, et me olime just niisugused nagu me olime, nagu meil olla lasti. Koomiliste soengute, viimistlemata riiete, kohmaka kõne, aga taibukate mõtetega. Sisult sotsialistlikud ja vormilt rahvuslikud, nagu tollal ette nähtud.
Või tegelikult vastupidi: vormilt sotsialistlikud ja sisult rahvuslikud. Karjusime küll paraadil hurraa, aga teist kätt hoidsime taskus rusikas. Ning peas mõtlesime riigivastaseid mõtteid. Küll me ikka tundusime endale taibukad. Kõige taibukamad N Liidus!
Taibukust oli nõukogude aja eestlastel vaja, sest tuli muretseda või lausa ise teha antenn. Kasvõi elavhõbedaga kraadiklaasist. Kasvõi tagatoas, paksude pruunide aknakatete taga.
Isegi TPI õppejõud tegid selliseid antenne. Olid nagu välismaa spioonid. Niisuguse inseneri laps ei tohtinud isegi esimese helina peale telefonitoru haarata. Tuli oodata kaheksa tirtsu, siis pani helistaja toru ära ja valis numbri uuesti. Alles siis...
Antenni, seda põranda all valmistatut, oli aga väga vaja, sest selle abil sai vaadata Soome televisiooni. Ning seda me tegimegi, muidugi need, kes Põhja-Eestis elasid ja kelleni lahetagune signaal ulatus. Mis sest Eesti omast vaadatagi, see oli ju propagandat kubinal täis! Partei kongresse, kus medalid sõjaveteranide ja töökangelaste rinnal käteplaksudega kaasa kõlisesid. Inimestel aga olid ideoloogiasõnu pobisedes silmad maas nagu ei usukski nad ise kommunismi peatsesse ning vältimatusse saabumisse.
Jaak Kilmi ja Kiur Aarma näidavad oma filmis "Disko ja tuumasõda", et Soome televisiooni taga seisis väikest viisi ka nn rahvusvaheline imperialism, kes tahtis oma vägivallast, seksist ning valest pungil saated Soome kaudu Nõukogude Liitu toimetada.
Küllap nii oli. Omal ajal ei osanud seda mõelda. Lihtsalt vaatasid suu lahti maailma, kus pisut parema vedamise korral võinuksime elada. Soomlased ju elasid, ehkki 1968. aasta Praha Kevadest tehtud reportaazi järel tuli soomlastel N Liidule aru anda, miks nad teles tõde niimoodi väänavad. Aga see-eest jõid nad coca-colat ja tulid siiapoole lahte meile teleka värvipildi jaoks mikroskeeme müüma. Ning läksid veel rikkamaks kui seni.
Kindlasti väänati tõde mõlemal pool lahte, siinpool ilmselt tublisti rohkem. Sest meil oli lihtsat vaja rohkem väänata, kuna lihaletid meie toidukauplustes muutusid üha lagedamaks, aga soomlane läks toidu reklaamimisel üha jultunumaks. "Kindlasti on see liha lettidel plastmass," kuulutas siinne propaganda punakalt säravate värskete lihalõikude kohta. "Ja kui polegi plastmass, siis ei jaksa lihtne soomlane seda ikkagi osta."
Lihtne soomlane lihtsaks, aga need kuradi punkarid! Ajasid siinsetele ka isu peale, aga siinsed ei osanud muud teha, kui rahvast ajaloolise jalgpallikohtumise ning rokk-kontserdi järel mässama kihutada. Rahvas võttiski natuke tuld, aga suurriigil oli veel väge kõik vaikseks ja vagaseks keerata. Ning mõelda, kuidas Soome ja Eesti vahele nii kõrge võrk tõmmata, et tagurlikud telelained Tallinna lapsi kahjustama ei pääseks.
Eriti aktiivne mõtleja olnud toonane partei peasekretär Karl Vaino. Tehniline haridus mehel ju ka, mis sest, et raudteelase oma. Aga ei saanud kaasaegsest Hiina müürist asja. Isegi raudne eesriie kippus murenema. Juri Andropov, kes roostetavat raudeesriiet veel karmi korra kaudu lappida üritas, kanti ka Kremli müüri äärde. Ning Mihhail Gorbatsov tahtis näidata juba hoopis sõbralikumat nägu.
Meie olime siis ka juba teist nägu. Eriti teist nägu olime me siis, kui Soome telest hakkas jooksma "Emmanuelle". See tõmbas isegi lõunaeestlased Tallinna. Näidati ju lausa SEDA.
Tundub, et SEE oli haruldane isegi Soome televisioonis, milleks muidu see ühele lainele häälestumine. Lastel polnud raske isegi auku seina puurida, et sellest täiskasvanute maiuspalast osa saada.
Tõeline maiuspala oli aga varsti tulnud vabadus ise. Aga selle vabaduse üks ämmaemandaid oli ju Soome televisioon. Aitäh neile! Ning aitäh Jaak Kilmile ning Kiur Aarmale!