Kuidas lennata neerupuudulikkusega

Korfu on ikka ilus saar küll. Rohelist loodust, kiviseid randu, sinist merd. Jalutad promenaadil, sooja no nii 25 kraadi. Eestis kisuvad inimesed samal ajal hõlmu kokku ja salli ümber kaela.

Kõigele lisaks veel Albaania. Noobel hotell, küll pisut hoolimatu suhtumise tõttu juba esimestel aastatel oma hubasust minetav. Sinine meri, hüple sisse - rand, kurat, on väikeste kividega - ja uju terviseks. Kuni sool silmaümbrused kibedaks muudab.

 Kõik oleks olnud ja jäänudki kenaks, kui väljasõidul Paxose ja Antipaxose saarele poleks juhtunud saatuslik. Hüppasin laevalt otse sinisesse merre, tegin mõõduka tiiru, et ujumiskord kirja saada, tulin tagasi, vahetasin käteräti varjus ujumispüksid. Kõik pidanuks nagu korras olema, aga süda hakkas läikima. Liiga ilus on vist, mõtlesin.

Aga oli hoopis muud. Õhtul hotellis tulistasin voodi ja vetsu vahet. Tüütavalt tihti, sealjuures. Järgmisel päeval lebasin juba pooljõuetuna. Tagasisõidupäeva hommikuks hoidsin end küll vertikaalis, aga jõudu polnud sugugi.

Jõud lõppes viimaseni lennukisse istudes. Pildi viskas vaikselt tasku. Vapper Tea seisis 3 tundi ja 15 minutit püsti, sest abikaasa lebas, keel rippu, kõigil kolmel istmel. Ühelt istmelt tuli lahkuda Kairil, kellel stjuardesside istumisriiul polnud õnneks just kõige kehvem vahetuskaup.

Tänan südamest südamearsti, kes siiski ka natuke lootust andis. Et ma kallist kodumaad ja ilusat isamaad ikka oma silmaga näeksin.

Nägin. Niikaua, kui ratastooli istusin ning kiirabitöötaja kanüüli kätte torkas. Siis tuli nuuskpiiritusega tutvust teha. Algasid haiglapäevad, kus vaikselt vabanesin neerupuudulikkusest.  
Foto: PEETER ARRO
Pildil: Kannataja ja need, kes tema pärast kannatasid.