Suuline pärimus minu isa ristiema emalt

"Kui jutustaja mees veel poisike olnud (ta oli paar aastat jutustajast vanem), olnud Urtja küla asemel veel mets. Alles pääle selle on siin küla tehtud.
Jutustaja mees ja ämm ongi esimesed siia külla tulijad olnud - võib olla tulid siis ka mõned teised.
Vähe hiljem on hakanud elanikke tulema Aarla külast - sauna või vabatkohtadelt. Praegu on 10 peret (7 neist kuuluvad Samma mõisa, 3 Ulvi alla).
Enne pole kusagilt lage olnud - igaüks juurinud omale maa. Hunte on mets täis olnud."
Nii rääkis Kai Rootsilt, minu isa ristiemade ema, aastal 1931 rahvaluulekogujale. Minu isa Kalev oli siis seitsmeaastane.
Praegu pole Urtja külas taas kedagi. Põllud kasvavad täis. Võibolla tulevad ka hundid tagasi.

Põlvkondade järjepidevus, mina välja arvatud

Kui mu isa Kalev veel uhke jooksumees oli, nii aastail 1952-1954, hüüdis treener talle ikka "Õlad alla!". Ühel heal päeval kuulsin ma sedasama hüüet Kadrioru staadionil ja valus jutt käis südame alt läbi.
Treener Sergei hüüdis nii minu pojale Johan Markusele, kes pressis end Tallinna koolinoorte meistri tiitli poole 3000 m jooksus.
Ta sai selle tiitli, ehkki napilt. Mõtlesin, et kui mu isa oleks seda näinud! Aga võibolla oleks ta arvanud, et tema lapselaps peaks ikka veel kiiremini jooksma ning kõvemini võitma.
Muide, autasustamise ajaks oli staadion peaaegu tühi. Viimane ala võistlustel ka ju. Oli võitja, oli teise koha mees Johan Talihärm. Kolmas mees puudus, kuulujutt kõneles, et oli endale liiga teinud. Mis polnud ka ime, joosti täitsa paraja tempoga.
Veel oli kohal autasustaja Andres Vakra ning võistluste informaator. Ning mõned lapsevanemad.
Mis siis ikka, võitjad loeti läbi mikrofoni ette, kaks meest sammus poodiumile, seitse inimest plaksutas. Pilti tehti ka. Aitäh, kes jaksasid!
Foto: EKJL. Pilt on tehtud Lasnamäe kergejõustikuhallis, jooksu veab Johan Markus Oll.

Keegi sai siiski niimoodi aru nagu mina

Olen ikka muretsenud, et näe, kirjutasin raamatu, aga vist panin mööda. Igav on, ütlevad lugejad. Kirjuta parem luuletusi, need tulevad sul vähegi välja.
Olen olnud siis pisut kurb, aga mõelnud, et mulle ikka mu raamat meeldib. Ning veel paarile inimesele.
Nüüd leidsin, et on veel keegi, kes mu mõtteid jagab. Palun, nii kirjutab Paepealse raamatukogu hoidja Anne Oruaas:
"Igale vähegi koolis käinud eestlasele seostub raamatu pealkiri otsekohe Tammsaare viimase romaaniga „Põrgupõhja uus vanapagan“. Seda võtet, et varasema tuntud teose tegelaste lapsed ja lapselapsed uutes oludes tegutsema pannakse, on ka varem kasutatud. Meenutagem vaid Juhan Smuuli või Bernard Kangrot, kelle „Taevavõtmed“ Tammsaare samast teosest lähtub.

Sulev Olli romaani peategelane on abiturient Jüri J. Põrgupõhi, Tammsaare Jürka lapselapselaps. Kirjanik on kenasti välja arvestanud, et Jürkal võiks tõesti praegu gümnaasiumiealine neljanda põlve järeltulija olla.
Tema isa, samuti Jüri, on olnud meremees ja toonud endale Aafrikast süsimusta naise July. Nii et noor Jüri on tõmmu ja musta lokkis peaga, lokkide sees on peidus sarved. Kas nüüd just päris sarved, eks igaühel, eriti noorel inimesel on oma sarvemuksud, mis teda teistest eristavad.
Olemas on ka veel vanaisa ehk siis lausa Jürka ja Juula maausuline poeg. Jüri J. Põrgupõhi pinginaaber on kirikuõpetaja poeg Ants Antsu poeg Kaval, kelle vanaisa olnud kolhoosiesimees, kes küll on selle loo ajaks juba surnud.
Noore Jüri interneti kodulehele saadab kirju tütarlaps, kelle meiliaadressiks anna@korboja.ee ja kes väidab end olevat Vargamäe Andrese järeltulija. Sellised tegelased siis.
Ja veel on üks paar tegelasi – need „päris“ Jürka ja Kaval-Ants, kes autori tahtel on pandud koos kõndima teispoolsuses. Oma teekonnal, selles punktis, kus lugeja nendega kohtub, pole nad üldse kindlad, kas lähevad taevasse või põrgusse. Õieti ei tea Jürka sedagi, kuhu ta minna tahab. Ants usub, et läheb taevasse.
Vormiliselt eksisteerivad nad noore Jürka kirjandis teemal „Kuidas ma kujutan ette hauatagust elu?“ Aga see on kirjand, mis sunnib seda lugeva emakeeleõpetaja pudeli järele haarama.
Lugu ise on aga eelkõige tärkavast armastusest Jüri ja Anna vahel ning noore mehe eneseotsingutest. Noormehe peamine küsimus, millele ta vastust otsib, on „Kes ma olen?“ Esimese peatüki pealkiri on näiteks „Kui sa suudad ise luua endale maailma, oled sa Jumal_“, kolmandal peatükil „Asjal, millist on maailmas üks ja ainus, on rohkem eeldusi olla igavene“ jne.
Selle tõttu on romaan eelkõige filosoofilise alatooniga, aga tegelikult ikka päris lahe lugemine, ei midagi liiga rasket ja keerulist. Peaks olema jõukohane just nimelt Jürka ja Anna eakaaslastele.
Ajakirjanikust autor on kõne alla võtnud noorte inimeste omavahelised suhted, peresuhted (isa ja poeg ei saa ka enam omavahel teisiti suheldud kui interneti vahendusel), tühjad maakirikud ja isegi homoparaadi. See viimane on küll vajalik pigem selleks, et oleks situatsioon, kus pinginaaber Antsu nahahoidja loomus avaneks. Peamised on aga elu ja surm, noorus ja vanadus. On pööraseid ja üllatavaid mõttekäike.
Lugemisel üllatas meeldivalt viimistletud lausestus, mitte mingil juhul pole tegemist ebatsensuursustega, millest tänapäeva eesti kirjandus väidetavalt kubisevat. Selle teksti ilu on nauditav.
Üks juhuslik näide: „Miks Jürka talle ei kirjutanud, kuigi oli magama heites tundnud Annat endale nii lähedal, et padjapüür lõhnas veel hommikulgi koirohu järele? Aga mida oleks pidanud Jürka kirjutama, kui maailm oli nagunii sõnu risti ja põiki täis, kui kirjutajaid on juba kaugelt rohkem kui lugejaid?“ (lk 21) Tundus, nagu oleks lause kohati teadlikult tammsaarelik.
Selle raamatu puhul on oma roll ka kujundusel. Illustreeritud raamat täiskasvanutele. Kasutatud on fotosid, graafikuid, skeeme, arvutiekraanilt tuttavat pilti, näiteks Google’i otsingut või tekstitöötluse elemente."

Aitäh, Anne!
Sulev