Friday, August 23, 2013

Roosiaias kõndis nägus neid

Roosi-ai-as kõn-nib nä-ägus neid,
võ-õlub aus-ta-jaa-te süüü-da-meid.
Tema ümber roo-sid kaunimad.
Okkad tor-ka-vad, kui puudu-taad.
Umbes nõnda laulus mu vanaema Emilie Wilhelmine Elm, sündinud Truber, siis, kui ta veel lauda jaksas. Roosiaiaga oli muidugi raskem. Ega tavalises aias omal ajal neid üle viie-kuue känta polnud, nõukogude inimene polnud ju mingi mõisnik ega vanaema aadlipreili.
Vanaema oli lausa vaenelaps, kui mitte arvessse võtta tema vanaema, kes väikest Miilit kasvatas ja õigele teele suunas.
Kurat, kui vanaema oleks elus olnud, no oleksin võtnud ta enda ja Teaga kaasa Kadrioru roosiaeda. Palju see 109-aastane memm oleks ikka söönud-joonud ja seisuruumi võtnud.
Pealegi, ega vanusepiiri polnud. Leida Rammo oli kohal vaatamata sünniaastale 1924. ja Kihnu Virve, teadagi, ei vanane kunagi.
Aga hea oli 20. augustil selles roosaias ikka. Olin seal LP Sulev Oll abikaasaga.   

Thursday, August 22, 2013

Mitu korda ebaõnnestunud jäätisekokteil

Sõbrad tulid külla. Rõõm missugune! Vaatasime ringi siin ja seal, siis otsustasime Haapsallu sõita. Veetsime tõeliselt mõnusa päeva. Välja arvatud see jäätisekokteil.
Kõndisime, lobisesime, käisime Anni kohvikus, krõbistasime mõnuga sealset sööki. Jõime kohvi, mina, patune, ka karastusjooke. Kuni jõudsime selle kohvikuni.
Ühesõnaga, oli kena suvepäev. Liikusime mööda promenaadi, imetlesime kuursaali, möödusime ravilast, kõndisime veel mööda mereäärt. Eks jalad hakanud juba väsima. Ning kurk tegi paar klunksatust, mõeldes jäätisekokteilile.
No oligi tee ääres üks kohvik. Ei taha solvata, kõik kena. Mere ääres, istu lausa terrassil ja lase jahedal maiusel makku voolata.
Oi, kurat. Tagasi tahtis see maius maost hüpata. Sõber Tiit hüppas koguni püsti, et kokteili ümbersegamist nõuda.
Segati kõvasti. Vurr tootas, kokteil lahjenes. Selle joogi nimeks võinuks panna ka Haapsalu valge daam või mis iganes, aga üks õudne lurr ta igatahes oli. Põhiliselt piim. Ja mida lohkem segati, seda enam ta rasvavaba piima meenutas.
Tiit läks poodi. Ostis jäätist. Mangokonservi. Veel miskit. Segas ja vahustas. Vat see kokteil rahustas!
Pildil: meie sel õnnetus kohvikus.
Pildi autor: TIIT

Kuidas leida uusi vanu onupoegi

Augustikuus sai teoks midagi, millest olen ammu unistanud. Nimelt toimus Tea emapoolsete sugulaste kokkutulek. Ning selle üheks naelaks oli kohtumine aastate tagant.
Nimelt oli Tea ema Helle noore tüdrukuna käinud oma onu August Allaste matusel. Onu suri noorelt, noorim laps Mart, kahenädalane, ristiti oma isa kirstu juures.
Sealt peale Helle ja onulapsed enam ei kohtunud. Polnud kedagi, kes nad kokku viinuks.
Nüüd, läbi geni.com-i, õnnestus mul Helle onu-poolsed sugulased taas üles leida. Neid on palju, kuid onulapsi endid on järel vaid üks, Mart.Sellesama Mardiga aga Helle kohtuski. Esimest korda pärast aastat 1949. Ajalooline hetk leidis aset Venevere seltsimaja trepil.
Ajalugu sai taas grammikese tagasi-suunas keerata. Valetan, kui ütlen, et ma pole selle hetke üle uhke.

Löö vastu plekki akna taga, vihm!

Suvi on ju olnud soe ja kuiv. Ainult mõnedel öödel on sadanud nii et. No ladinal, nagu Ladina-Ameerikas. Lugesin kord sealset lugu sellest, et sadas nii palju, et aeg muutis oma tähendust. Et kirikukell lõi, järelikult oli pühapäev, aga see võis olla ka veel eelmine pühapäev. Või siis järgmine.
Vot niimoodi on meil sadanud. Kallanud, valanud, ladistanud. Kõu on kõmisenud, pikne sõitnud oma sähviva vankriga üle taeva.
Meie oleme olnud vait. Lihtsalt oodanud. Ei teagi mida. Kas seda, et veel tugevamini põristama hakkaks. Või et juba üle jääks. Mõlemas on oma võlu.
Ükskord on muidugi üle jäänud. Oleme uinunud. Alati on hea uinuda, kui miski on möödas.
Kunagi pole hea uinuda, kui miski on veel ees.

Suvi uue heleda ülikonnaga

Üle pika aja oli niisugune suvi nagu üks suvi peab olema. Kuumus kõrvetas nii, et muru kuivas ära. Käes on augusti lõpp, aga ma olen kogu suve jooksul vaid neli korda muru niitnud. Omalaadne rekord.
Ühesõnaga suvi. Päike paistab. Ujumas võib käia. Ning igasugustel üritustel.
Igasugustel üritustel aga igasuguse väljanägemisega ei käi. Järelikult tuleks soetada midagi sellist, millega kaaskodanike tundlikku moetaju ei häiriks.
Läksime kauplusse ja ostsime heleda ülikonna. See oli üllatavalt lihtne arvestades nn eeltingimusi: keskmine tüsedus, kõrged õlad ja mitte eriti suur valmidus ülikonda kanda.
Nüüd olen siiski väga rahul. Ei nurisegi, et varsti kukub juba 50. Käin koos abikaasaga ürituselt üritusele, kuumema ilmaga võtan pintsaku seljast, et Hiina nõgesest tehtud valge pluus välja paistaks ja olen rahul.
Rahul muidugi seni, kuni saabub sügis, külm võtab oma embusse heinakõrred ning koputab varaöösiti akna taga.