Monday, August 24, 2015

Jürgeni sünnipäev väikese vimkaga

Kirjanik Roostel oli sünnipäev. Mitte väga ümmargune, parajalt ovaalne, aga rahvas tuli kokku ja luges luuletusi. Mõtlesin, et lähen oma riimist ja rütmist sel puhul välja. Läksingi. 

Kuidas kirjanik Rooste õhupalliga lendab    Kuidas Jürgen Rooste mullivannis kümbleb
Muidugi ta lendab,                                                            Muidugi pole Roostel mingit mullivanni,
ostab pihutäie õhupalle,                                                  kirjanikud ei elagi nii rikkaks.
ei aimagi,                                                                             Kardavad enamasti ka vett,
palju on pallides õhku,                                                     ei kasta külmas meres varvastki märjaks.
palju palle ennast,                                                             Ükskord jõudis Jürgen siiski
ta ei hakka arvutama,                                                      mullivannile päris lähedale:
loob lihtsalt oma arutul moel värsse,                           ostis pudelitäie kihisevat vett.
kui pilve piirile jõuab,
on juba hilja lahti lasta.

Selle suve leid

Armastan pikutada. Ainus vabandus on see, et ilmselt pole mul miskit muud seetõttu tegemata jäänud. Sel suvel leidsin uue pikutamisviisi. Tassisin Tea vanematekodus välivoodi õuele, tirisin sellele madratsi, teki ja padja ning võtsin raamatu sõrmede vahele.
Kõige mõnusam on see muidugi siis, kui juba saunas käidud, aga pärast lihtsalt väsitavat päeva sobib ka. Koer tuleb ja viskab ka käntsti kusagile siiasamasse pikali, päike vajub pikkamisi lauda taha ja tiigilt kerkib jahedam õhk, tuletades meelde ajalikkust. No vahel ilmub ka abikaasa kuumaasikatega ning laseb neil sulle suhu kukkuda.
Algul suudad õhtusele jahedusele vastu panna, siis aga kogud selle krempli kokku ja lähed tuppa. Pööningul on soe, nii soe, et jätkub hommikuni. Loed veel mõne lehekülje, teed siis tule surnuks, aga mõttes kiigud ikka veel kase kahinast valmistatud kiiges.

Aeg, mil tavaline muutub imeliseks

Inimene väsib. No mitte, et kohe pikali viskaks, aga tormamine tundub nagu veidi mõttetu. Siis on õige aeg mõtisklemiseks.
Mõtisklesin näiteks nii: Suvi ajas varem mu peaaegu hulluks. Vähemalt sellel ajal, kui olin veel noor, alles abiellunud ja uusi üritusi lausa tulvas vabanenud Eestisse. Igal nädalavahetusel kihutasime kuhugi, et midagi avada, kaasa laulda, rabasaarel etendust vaadata, päikesetõusul muusikat kuulata, välismaiseid spordimehi võistlemas näha, teist tüüpi jaanituld kogeda.
Nüüd on suvekavad nii kirjud, et kasvõi kümnendikkugi sellest pole võimalik kaasa teha. Aga mida siis ette võtta? Jah, selleks suveks on plaane juba hilja teha, aga kui mõtleks pisut üldisemalt? Et mida elus üldse kogeda, hinges läbi elada tasub?
Aastad teevad oma töö. Või siiski mitte? Jah, võib-olla on põhjus ringi tormatud aastad, aga nüüd paelub meeli miski muu. Näiteks see, kui saad end kusagil turvaliselt võrkkiigesse või välivoodisse visata, käed pea alla panna ning vaadata ja kuulata aja möödumist.
Aja möödumine pole üldse nii ebahuvitav, kui esialgu tundub. Pilved, ja neid juba Eestimaa taevas jätkub, on väga erilised. Mõnikord lendab sinu ja pilvede vahelt läbi pääsuke, sinu ja maanteel sõitvate autode vahel huikab hiline lind.
Tuul tuleb ja kohistab kollaseks muutuvaid kaski, keerutab su juturaamatu lehti ning viskab mõne lahti tulnud puulehe neile järjehoidjaks vahele. Aeg-ajalt vajub vastu maad sinakam viirg ja sa tead, et see on saunakerise soojenemise lapsepõlvest tuttav hind.
Sellega soovin öelda, et kogeda maksab midagi ehedat. Südamest tulevat ja hinge minevat. Ning arvet ei peaks pidama selle üle, mitu üritust Eestimaa eri paigus sel hetkel sul vaatamata jääb, vaid seda, kuidas sa end siin ja praegu tunned. Otsige enam eneses, soovitan ma. Olge julgemad, eriti just teie, kes te olete elanud maailmas nii kaua, et suudate teha vahet halval ja heal, olulisel ja tühisel. Miks peaks otsustama keegi teie eest, kui te ise olete piisavalt hea otsuseid tegema?