Thursday, July 11, 2013

Klõpsud ajaloo tarvis

Nii. Nüüd on siis sellega ühel pool. Ma olen Eesti kultuuripärandis. Pildiga ja puha.
Algas aga kõik sellest, et saabus kiri. Et kas te oleksite nõus end üles võtma laskma kultuuriloolise arhiivi tarvis. "Kirjanik ja tema keskkond". Teadupärast on mind ka ametlikult kirjanike sekka arvatud, aga nii hiljaaegu, et üles võtta pole veel jõutud.
Olgu siis peale. Kuhu seista? Kuidas? Seisa, kus sulle kõige olulisem tundub! Nüüd, sõbrad, võtke palun aeg maha ning mõelge, kus teie laseksite end ajaloo tarvis üles võtta? Ütlen ette, et see polegi niisama lihtne.
Kodu Aseris on küll alles, aga teiste kätes. Muidu oleks männi all mõnus istuda. Seal, kus isagi armastas istuda ja maasse kaevatud raudteevagonetis läikivat veesilma vaadata.
Koolimaja? Ei ole see kohalik põhikool enam see, mis ta keskkooli ajal oli. Pealegi, ega ma pole kunagi armastanud koolis käia. Kuigi ma õppisin hästi. Lõputunnistuse keskmine 4,88 - kui keegi tahab võrrelda.
Järgmisena tuleb pähe isa lapsepõlvekodu peaaegu unustatud Urtja külas. Aga mina ju ei elanud seal!
Siis võtsin läbi praeguse elukoha võimalused. Keila juga. Aga ei ole mu luuletused seal sündinud. Liiga saksikuvõitu talupojast ja töölisest pärit poeedile, kellele vanemad lisasid pisut ka teenistuja verd.
Türisalu pank: vägev looduse monument, aga üleval pildistades näeb taustaks ainult merd ja alt vaid paekivipaljandit. Seega oleks vaja kohta, mille võiks pildi põhjal ilma minuta ära tunda.
Nii tuligi pähe Maarja kabeli vare minu kodukihelkonnas Viru-Nigulas. Tehtud! Pildistajad olid nõus Viru-Nigulasse sõitma. Ja minu abikaasa Tea ka pildi peale lubama. Ilma Teata ma ei tahtnud.
Sõitsime siis Viru-Nigulasse, laenutasime sealt tooli, mille on istunud kohalik kirikuõpetaja Aleksander Alver, kes sõja ajal koos oma teenija, minu isa tädi Lonnyga Rootsi põgenes ning sättisime end kabeli juurde paika. Kätte võtsin isa lauliku, millele oli alus pandud 70 aastat tagasi, pildistamiskohast umbes kilomeetri kaugusel.
See oli unustamatu päev. Kibuvits lõhnas, tuul puhus, fotoaparaat klõpsus. Aitäh, elu!
Foto: Alar Madisson

Wednesday, July 10, 2013

Kerge tuhaga, aga ikkagi ehe

Hea, kui sul on kõiksugu tuttavaid. Eriti huvitavad on muidugi need kampsuniga, sest nende sisemus on vaba. Kui mitte muust, siis eelarvamustest vähemalt. Ning väikekodanlikust saastast. Muud saasta võivad aga nemadki külge koguda.
Seetõttu on vahel hea üks mehine saun teha. Seekord tegime hoopis omalaadse sauna. Kõigepealt lõke liivale. Siis kivid tulle. Auk maasse. Telk augu kohale. Kivid sisse. Kuum vesi kõrvale. Uks kinni. Vihad välkuma.
Kurat, miski nagu mattis hinge. Tuhk, pakkus peremees. Nano-osakesed.
Mõned osakesed elu jooksul kannatab inimene aga ära. Põrgukuumuse samuti. Õnneks suudab keegi telgi ukse avada. Leegime kui jeekimid mere poole.
Sahh! teeb meri, kui kuumad kehad temasse viskuvad.
Muidugi on hea olla. Muidugi on tunne, et see maailm loodi ikka sinu jaoks. Pärast laulame, kes kuidas oskab. Lõkkest aga tõuseb suitsu üha peenema joana.

Tuesday, July 9, 2013

Kuidas kahest sõnast kasvab suur lugu

Õige mitu aastat tagasi sõnastas mu abikaasa Tea lasteaia tarvis õppeaasta teemasid ning märksõnu. Kirjutas paberile ka "Hooli ja hoia!"
Istusin hiljem sama laua taha ning nähes sõnu, hakkasin neid mõttes kordama või isegi korrutama. Et hooli ja hoia, hoia ja hooli. Ning et imetle maailma mõlemaid pooli. Nõnda valmis ootamatult luuletus. Sama ootamatult tulid ka teised luuletused ning kõige krooniks ka veel luulekogu "Hea tuju kuju".
Siis leidis mu "Hoolimise laulu" helilooja Juhan Trump. Lõi sellele viisi ning trükkis ka raamatusse. See ilmus aastal 2011 ning sai nime, arvake ära, "Hoia ja hooli".
Edasi leidsid selle laulu koorid ning aastaks 2013 oli hoolimise lugu jõudnud juba nii kaugele, et kõlas Harjumaa laulu- ja tantsupeol Keilas. Mart Jürisalu oli teinud seks puhuks orkestriseade. Ning Juhan Trump ise juhatas ühendkoore. Kõigele lisaks oli see kogu peo teema- või tunnuslauluks ning leidis ettekandmist peale "Isamaa ilu hoieldes" ning enne "Põhjamaad" ja "Kodumaad".
Seega - olge ettevaatlikud enne, kui midagi paberile panema või seda korrutama hakkate. Video on aadressil http://www.youtube.com/watch?v=wc3ve1qaB7k

Väike pealelõuna kukeseentega

Mõnikord pole muud, kui sõida lihtsalt suunas, kuspool ilm tundub rohkem lahti olevat. Siis, tüdinud ühtlasest kiirusest, aeglusta ja pööra hoopis tundmatule teele.
Kui seda mööda mõned kilomeetrid edasi oled logistanud, peatu korraks ja vaata, kus saaksid mõnusalt seisma jääda, ringutada, kopsutäie värsket tõmmata ning ehk isegi vett visata. Muidugi võid ka pisut kaugemale kiigata. Kasvõi kakskümmend meetrit.
Seal, põdrapabulate vahel, on nad nagu õide puhkenud. Säravkollased, üksikuna ning lausa ringidena.
Algul sa ei usu, siis nagu hakkad end veenma, võrreldes varem juhtunut sellega, mis praegu sünnib,võibolla ka sellega, mida arvasid kunagi juhtuvat. No, seejärel on hetk kaaslasega aru pidada, vahendid valida. Pakiruumist seal (otsekui juhuslikult) ootavad väikesed plastmassist ämbrikesed võtta, kus varem oli Rakvere grill-liha, siis veel küünekäärid ja -viil ning ongi sobiv varustus valmis.
Heledate kingade ja pükstega on puhtal samblal nõnda mõnus käia, peaasi, et kukeseeneseid käsi pükstesse ei pühiks.
Ei saa salata, hing hõiskas. Mitte saagi, vaid selle ootamatu ilu pärast. Muidugi sõime ka kaks tegu kukeseenekastet ning ühe salati takkapihta. Näitust ju iga päev seentest ei tee!

Pilt: Wikimedia Commons