Oli mu hea teekaaslase Heiki Maibergi 60. sünnipäev. Seda peeti suure ilu ja käraga Purkus, kuhu mees iga aastaga enam oma südant kaotab. Korraldab seal huumoriõhtuid, vahel ka karikatuurinäitusi ning hellitab vaikselt mõtet Eesti Huumorimuuseumist.
Ühe naljaõhtu ajal peeti siis ka Maibergi auväärt jubiläumi. Esines Peeter Kaljumäe. Muidugi oma tuntud headuses. Pooleldi klaveri taga, pooleldi juba rahva seas, sõrmed ikka veel klaveril.
Vaheajaks tuli ta siiski klaveri tagant laua taha ja tekkis huvitav kolmikvestlus: Kaljumäe, ekstelestaar Mati Narusk ja mina.
Teema oli see, et praegu pole ikka nii, nagu oli varem. Ei istuta pärast teatrit kohvikus, ei mida seejärel garderoobi magama ning hommikul ei alustata sama ringi.
Muidugi pole ka telemaja see, mis ta oli. Ning maailm üldse.
Mul oli ka midagi lisada. Hommikul olin saanud ühe jõulupeokutse. "Ega ta muidugi pole niisugune nagu vanasti, aga tulla võid ikka," lausus kutsuja. Eks ma siis tulen. Aga mitte nii nagu vanasti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment