Sunday, October 30, 2011

Indreku arvamus Vargamäel osutub tõeks

Võiks ju vabalt naerda ja öelda, et mis teadis üks ammu surnud kirjanik Euroopa Liidust ja XXI sajandi alguse ülemaailmsest majanduskriisist. Tõenäoliselt väga vähe.
Ometi peame tõdema, et Anton Hansenil, sellel Tammsaare nime all tuntuks saanul, oli ühes väites vägagi õigus. Nimelt: võib saabuda aeg, kus paremad ajad on uue põlvkonna jaoks siin maailmas juba möödas.
Tammsaare ajal olid paremad ajad möödas Vargamäe Indreku nooruspäevadeks. Seal, Järvamaa soosaarte vahel, ei lauldud Indreku ajal enam niiviisi nagu varem, ei naerdud enam niiviisi nagu varem. Ning kaskedega kiikudes ei käinud südame alt läbi enam nii valusalt magus tunne.
See oli olnud, seda mäletati, aga lootust selle taastulemiseks polnud.
Muidugi võib öelda, et Tammsaare tõmbus vananedes üha enam karpi, et tema enese lootused elu suhtes polnud enam eriti kõrged. Just seetõttu leidis ta lohutust minevikust.
Siiski läheb tema ettekuulutus praegu kurval viisil täide: nüüd on "parim möödas" ajad saabunud Euroopa riikide rahvaste jaoks.
SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel tõdeb, et elu nõuab "Lääne-Euroopa elustandardi mõningat alandamist, hoolekanderiigi ideest loobumist".
Tammsaare võtmes on lugu selline: Andres tuleb Vargamäele, võitleb soodega, saavutab teatava võidugi, rikub aga tervise, jääb peaaegu jalutuks.
Nüüd tahab ta selle kraavitatud pensionisamba jätta oma lastele, aga sammas vajub vägisi sohu tagasi. Ning lapsed panevad hõlmad vöö vahele ning lähevad Vargamäelt alla. Võibolla isegi Hiinasse, sinna olevat maailma hea elu nüüd oma pesa teinud.
Uuele põlvkonnale jääb aga tõdemus, et rühma mis sa rühmad, paremat elu sa ei näe. Vähemalt tulevikus kindlasti mitte. Seega ikka vist minevikus, kui Vargamäel kõlas veel salapärane "sink-sale-proo". Mis saksa keelest võetuna võiks tähendada "Laulgem kõik rõõmsalt!"
Tänan pakkumast, aga praegu pole rõõmsalt laulmise tuju. Sest Vargamäe Indreku kõrval on päevakorral ka Neivelti Indrek. Tema ütleb, et me seisame tõelise Kolgata tee alguses. Ning tema on ka nagu Tammsaare. Naerab avalikult harva ning lausub tõde tõsiste sõnadega.
Mis siis ikka. Seda enam vaadakem minevikku ja rõõmustagem selle üle, et Eestis pole enam otsest okupatsiooni. Et piirid on lahti ning laevad sõidavad, aeg-ajalt ka lennukid. Veel rõõmustagem, et mõnes aknas Eestimaal põleb ikka veel tuli. Ning mõnda meist oodatakse koju.
Hea on teada ka, et kodudes tehakse jälle rukkileiba. Võibolla isegi sellist, mida murdis Vargamäe Indrek siis, kui ta kuulas oma õdede laulu.

Foto: ARVI KRIIS