Talumees on veidi nukrameelne

16. detsembril peeti Paides Eestimaa Talupidajate Keskliidu 20. sünnipäeva ning ETKLi korralist kongressi. Meeleolu oli küll pidulik, aga natuke depressiivne. Vähe oli sära, seda eriti talumeeste silmades.
Asjal on ka selge põhjus. 20 aastat on rabatud, nüüd ollakse väsinud. Sest kuigi osa on jõukale järjele saanud, tuleb neid ehk mõnisada. Mõni tuhat nokitseb veel toimetulekupiiril, pidades talutootmist oluliseks või valdavaks sissetulekuallikaks. Ülejänud lihtsalt elavad maal ja nokitsevad millegi sellise kallal, mis annab neile moraalse õiguse end taluperemeesteks nimetada.
Kongressil kurdeti ka selle üle, et õiget talu ega selle peremehe mõistet pole endiselt olemas. Et kirjutad paberitele alla kui FIE, aga peremeheks nimetad end alles kätt andes.
Seda peremees olemist jääb aga aasta aastalt vähemaks, sest eestlane ei olegi nii väga enam oma maa isand. Õigupoolest ei teagi, kes see maaomanik siin on, sest Eesti seadused lubavad maad omada ka äriühingutel, neid aga omakorda osanikeks ja omanikeks lahutada pole mõtet. Jääb vaid ümiseda: "Kuni su küla veel elab..." Ühesõnaga – natuke kurb oli see pilt Paide kultuurikeskuse saali.
Pilt on küll konstruktiivne: siin peavad lähituleviku üle aru ETKLi meenutusteblokki juhtinud Sulev Oll (vasakul) ja üks meenutajaist Rainis Ruusamäe. Pildi tegi endine loomakasvataja, nüüdne teraviljatalunik ja videokunstnik Aare Hindremäe Raplamaalt.

Päevad algavad hiljem

Et maailma ei paistaks nii kurb ega hall, ehk üks luuletus...

Kahvatub hommiku paistel
öödesse peitunu pale.
Ükskõik kui kiiresti jookseks,
päev tuleb lähemale.

Hämara viimastes viirudes
kipitab, kiheleb valgus.
Prõmmib su ukse taga
päeva punane algus.

Mis siis Heidy Tammega tegelikult juhtus?

Mul oli sel suvel õnn teha pikk intervjuu aegumatu ja unustamatu laulja Heidy Tammega. Paraku võib tuul puhuda täna lõunast, homme aga põhjast. Praegu on põhjatuule aeg ning Heidy Tamme ilmutab rahulolematust juba ilmunud raamatuga.
Kahju, sest kõik võinuks olla teisiti, kui... Aga see "kui" pole enam minu rida. Sest mina ei andnud raamatut välja, küll aga kirjutasin alla lepingule, et olen kohustatud selleks ja selleks ajaks käsikirja üle andma. Ning siis, kui asi teravaks läks, ei saanud ma lihtsalt kõrvale astuda ning öelda: "Mina enam ei kirjuta!"
Koostöö oli selle hetkeni läinud mõnusalt. Tutvusime, istusime mõne korra koos kohvikulaua taga, siis aga Tamme lahkes kodus. Jõime teed, sõime lauljatari ostetud kooki. Tema rääkis, mina aga krõbistasin räägitu paberile, peatudes vaid pliiatsi teritamiseks.
Ühel päeval helistasin ma taas lauljatarile, et leppida kokku uue kohtumise aeg. Kõik oli aga muutunud minust sõltumatutel asjaoludel. Saime küll veel kokku, aga ei rääkinud enam Heidy Tamme elust, vaid sellest, miks ta soovib sellest raamatust eemalduda. Otsisime kompromisse, aga ei suutnud neid leida. Tamme valmistus oma juubeli- ja tänukontsertideks, kirjastajat aga kannustas lähenev majandussurutis.
Selles seisus jõudsid Heidy Tamme ja kirjastaja teatavale kompromissile, mille asjaolud pole mulle küll teada. Selle kohta saadud kaudne info aga võimaldas mul käsikirjaga edasi minna. Peaaegu valmis tekst liikus ka läbi teiste kirjastajate käte, kes mulle teada olevalt andsid sellele pigem positiivse hinnangu.
Vahepeal tekkis ka võimalus, et Sirje Vullo astub kirjastamisest hoopis kõrvale, võimaldades projektil nii jõuda rahumeelse lahenduseni. Paraku ei võimaldanud ajapuudus pr Tammel ka ILO Kirjastuse varianti kaaluda. Seda teades võttis kirjastaja vastu otsuse raamat avaldada.
Püüdes head suhet siiski veel päästa, viisin käsikirja tutvumiseks Heidy Tammele, kes oli jätkuvalt huvitatud sellest, et raamat ei ilmuks. Võimalust sellele soovile vastu tulla aga pärast alternatiivse võimaluse luhtumist enam polnud.
Kirjastaja pakkus Heidy Tammele veel võimalust, et ta osaleks piltide valmimisel ERRis, aga nimetatud päeval valisime pilte kunstnikuga kahekesi.
Raamatu ilmumise päeval helistas mulle kirjastaja ja ütles, et raamat on valmis. Otsustasime saata eksemplarid ka Heidy Tammele ja lisada neile väikese roosikimbu. Edasist teate juba ise.
Kes aga ei tea, võtke raamat "Aeg annab kõik" ja lugege. Võibolla pole see tõesti see teos, mida Heidy Tamme endale ette kujutas, aga see annab edasi tema huvitava elufolosoofia, mis tugineb tema värvikale elu- ja loometeele.

Naabritädi 90

Mu naabritädi Hilma Tiits saab täna 90.
Ma ei tea küll, kui suur luulesõber ta on, aga spordisõber on ta kindlasti. Seepärast ütlen nii:

elu on sport
kohtuniku vile võrkpalliplatsil
peitusemäng pettumustega
orienteerumisjooks Türisallu
pikk aerutõmme merelaineil
kõrgushüpe üle iseenese varju
takistusjooks trepi ja kepiga
90
ütleb ajamõõtja.

Palju õnne!

Kui salme ei jätku

Kui olete jõulusalmiga väga hädas, pakun üht optimistlikku talveluuletust:

Kui sa minu juurde jääd,

sulatame õues jääd,

sulatame lahti veed,
pärast joome taimeteed,

pärast sööme pohlamoosi,
suhkur jääb meist suhkrutoosi.

Teid tervitab Jõuluvana

Tahan saada heaks ja tõsiseltvõetavaks Jõuluvanaks. Juba täna riputan ma habeme ette, tõmban karvase servaga punase mütsi pähe, viskan kuue üll ja räägin sellest, kuidas Lapimaal elatakse.
Ma räägin umbes nii: "Tere sõbrad! Seadke end nüüd valmis, unustage mure ja riid, visake kõrvale kõik igav ja tüütu ning hakake ootama. Sest ootamine on kõige ilusam aeg.
Oodata tuleb teil aga seepärast, et ma alles hakkan siit Lapimaalt tulema. Ning see tee on pikk. Nii pikk, et ükskõik millal ma tulema ei hakkaks, ikka jõuan teie uurde 24. detsembriks. Usinamad võivad muidugi välja arvutada mu liikumiskiiruse ja kindlasti imestavad, kui näevad mind, vana ausat taati, tuppa tatsamas, et kuidas üks vana mees üldse niisuguse maa maha kõndis. Aga kinnitan teile, et ükski tee pole liiga pikk, tähtis on vaid õigel ajal tulema või minema hakata. "
Nõnda kavatsen ma rääkida Jõuluvanaks olemisest kaamerate ees. "Aga kinki annad?" küsite. Muidugi annan! Kinkidest tahan rääkida umbes nii: "Aga enne, kui ma oma erksate põhjapõtradega siit kihutama hakkan, tahan ma teilt küsida, et miks te mind üldse ootate? Kas siis kink on see, mille pärast pean ma oma vanu jalgu vaevama ja ukselt uksele tatsama? Ei, ma tahan tuua teile midagi palju enamat. Ma tahan teile tuua teie lapsepõlve, teie sisemise soojuse, rõõmu, usu. Seepärast olen ma ammu visanud metsa tagasi vitsakimbu ja võtnud ühes purgi mett, et te kõik tunneksite pühade päevade magusat maitset."
"Aga luuletust ikka küsid?" pärite. Muidugi küsin, mis Jõuluvana ma muidu oleksin. Pealegi on luuletus just see sild, mida mööda hinged maailmas siia-sinna liiguvad. Nii et kui teil veel pole oma luuletust, leidke see. Võtke mõnest mõnusast raamatust või tehke ise. Selles ei peagi üle-rea-riimi olema. Peaasi, et seal on vägi, mis mu saani paigast tõmbab ja teie poole kihutama paneb. Kohtumiseni!

Postimees märkas mind

Nüüd on see tehtud. Mul on oma luulekogu täiskasvanutele, pealkirjaks "Öö mõte on kuus". Esitlesime fotograaf Anti Kuusiga seda Teatri Puhvetis. Oli mõnus õhtu sõpradega. Sõbrad Postimehest olid kohal ka pildiaparaadiga. Priit Simsoni pilt meist on umbes selline:

Kolm karu lapitekil

Aeg võtab mälestustelt ereduse ja jätab tunde. Mul on tunne, et ma sain nelja-aastasena Näärivanalt kingiks karu. See tunne võib küll petta, sest sama hästi võisin ma saada karu ka sünnipäevaks, aga praeguseks hetkeks pole seda enam kelleltki küsida. Näärivana läks Näärivanamaale tagasi, ema ja isa on samuti tagasi läinud.

Karu on aga alles, istub päeval voodikatte peal ning ööseks kolib voodi otsa taha norisema. Möödunud 40 eluaastat pole tema välimust oluliselt kahjustanud, minu emotsionaalset sidet temaga samuti mitte. Ta on ikka Mõmm, kellega väiksena sai ka jõudu proovitud. Muidugi olen ma nüüd juba aastaid temast tugevam, aga pole Mõmmi suhtes uhke ega üleolev.

Mõmm ei istu voodil üksi. Tema paremal käel on Mõmmi, minu poja karu. Selle tõi Jõuluvana, kui mitte me ei kinkinud seda pojale sünnipäevaks. Aga pigem ikka Jõuluvana, sest talvel karud magavad ja siis on hea neid kingikotis ringi kanda.
Kahe aastalõpukaruga koos istub veel üks, minu isa karu. Võibolla sai isa selle samuti jõuludeks, igatahes saabus see abipakiga turvakodusse ja sattus seal mingil kombel isa riiulisse. Nüüd, kui isa enam riiuleid ei vaja, kolis karu meie juurde.

Kollast värvi karu ametlik nimi on eesti keelde tõlgituna karupoeg Puhh, aga me ei nimeta teda niiviisi. Me ei nimeta teda õieti kuidagi, aga kui ma ta hommikuti teiste kõrvale lapitekile tõstan, tean ma, mis karu nimi on. Ning mida lähemale jõuab karude kinkimise aeg, seda selgemini.

Kui ma teaksin, mis on talv

Meenutuseks, et talv tänavu juba oli, üks lastesalm.

Talv on lai kui labakinnas,
sama pikk kui sall.
Külm jääb naksti kinni ninna,
ilm on lume all.

Talv on vabadus ja valgus,
uisk ja kelk ja suusk.
Talv on uue aasta algus,
tuppa toodud kuusk.

Mismoodi elab päris luuletaja

Oli üks novembrihommik, kui vajati päris luuletajat. Et lastele näidata. Ja kuulata anda.
Oli nõus, sest kes ei tahaks olla päris. Päris jõuluvana näiteks. Et habe kasvab ja puha. Ning on juba vanusest halliks läinud.
Mul on ka habe juba vanusest hall, sel juhul muidugi, kui ta ajamata on, aga päris jõuluvanaks ei saa ma ilmselt kunagi. Rõhutan siinjuures sõna "ilmselt". Päris luuletaja võib aga minust ehk veel kuidagimoodi saada.
Ühesõnaga, selle "pärisena" läksin ma lasteaialaste ette. Lapsed vaatasid ikka lausa suu lahti. Tänu sellele, et mul oli luuletaja välimus. Pilt sellest sai küll pisut udune, aga see polnud enam minu viga.
Aga hea tunne oli. Kas teile meeldis, lapsed? Jaaa!
Ainult et lapsed ütlevad üsna kergesti jaaa. Nii jääbki küsimus: "Mida nad päris luuletajast tegelikult mõtlesid?"

Ma olen liikumistreener

Mulle ei meeldi valetada, aga nüüd tuleb seda teha. Nimelt pean ma teile ütlema, et olen liikumistreener. Tahate kuulda midagi kepikõnnist? Aga palun! Tooge õiged kepid (0,68 korda teie keha pikkus), sättige need kätte ja hakake astuma.
Nii, astute? Ja, üks-ja, kaks-ja. Ärge kätt küünarnukist liiga kõverdage, hoidke seda nürinurgas! Ah, et nii on nüri? Tehke siis midagi teravamat! Jooske!
Ei, mitte nii. Põlv ikka ette, ärge lohistage jalgu nagu suusataja! Et Veerpalu on ka suusataja? Mis siis, temal pole vaja rasvu põletada, temal on vaja kulla järele põletada. Kuigi, jah, ea poolest võiks ta tegeleda pigem terviseliikumisega. Selle liikumisega, mis tervisele ei hakka.
Nüüd ajasite küll pulsi liialt kõrgeks, näete ise, kui punane näost olete! Ei ole peeglit? Siis lugege pulssi. See võiks kõva trenni puhul olla 200 miinus vanus, aga üldiselt, keskealised, lohistage 125ga distants läbi. Siis ei võta liialt läbi. Muidu lähete oma energiavarude kallale, aga see on sama hea, kui juba suvel sügavkülmast moosi sööma hakata. Et jõululauale ostame juba poest. Energiat aga poest ei müüda. Energiajooki küll. Paned lonksu ja muudkui põrutad.
Nii lihtne see ka nüüd pole. Energiajook aitab kehast vabastada seda energiat, mis teil olemas on. Kui teil pole, on see sama hea, kui ratasteta autole gaasi anda. Möirgab küll, aga edasi ei lähe.
Nii on lood siis, kui oled liikumistreener. Tulge trenni. Ootan teid kell 18 pimeda metsa serval. Kasutage helkurit!

Milleks meile taust?

Taust on see,
mis teeb elust elu.

Taust on nagu eesriie,
mis pärast etendust uuesti sulgub.

Taust on hell mälestus hinges,
aga ka uue elamuse lootus.

Taust on nagu saladus,
saladused on vaid iseenda ja sõprade tarvis.

Tausta avamiseks läheb
teinekord ka alkoholi tarvis.

Hingedepäev hingedega

Võibolla teinekord on parem minna kalmistule üksi. Eriti siis, kui taevas annab märku sellest, et sügis on juba möödas ja talv pole veel tulnud. Puud ja põõsad seisavad raagus, inimesed kummarduvad kalmude kohale, reha või tikud käes.
Läksin ka rehaga, et vahtralehed oma ema-isa haualt riisuda. Aga olin sellega hiljaks jäänud. Kellegi, ma isegi tõenäoselt tean, kelle käed olid töö juba ära teinud. Nii polnudki mul enam muud, kui tõin kimbu küünlaid ja kaks toosi tikke ning alustasin Viru-Nigula kalmistul hingeringkäiku.
Emale, isale, vanaemale ja vanaisale, keda ma kunagi näinud pole, siis Tea lähedastele, heale kaasaserlasele Heraldile, minu vanalellele Rudolf Ollile ja minu väga heale lellele Matile. Õigupoolest oleksin tahtnud veel mõne küünla panna, aga nad lihtsalt lõppesid otsa. Kaheksa küünalt läks nii, et hinge jäi veel hulganisti küünlaruumi. Teinekord olen ettenägelikum. Aga võibolla pole teinekord taevas nii tinahall ja talve tulekut ootav. Võibolla lõõtsub tuul või langevad juba räitsakad.
Vist ununes ütlemata, et mulle meeldib sügis. Lehtedega ja ilma lehtedeta. Eriti aga novembrikuu alguses, nii kella kolme paiku päeval. Siis me kohtumegi, kui te ka oma küünlaringil olete. Või muidu niisama ümber maakera ümber hulkumas.

Sotsialism Tootsi moodi

See jutt pole Joosep Tootsist. Vaid Pärnumaal asuvast Tootsist. Pööravere kandist, noh. Aga mitte pöörasest. Pigem vaoshoitud ja tasakaalukast. No isegi sotsialistlikust, kuigi me seda sõna suhugi võtta ei taha.
Omamoodi on Tootsi kena. Väike paik, tehas siinsamas, elamud kohe lähedal. Kesktänav läheb ja lõikab selle silikaattellistest ilu keskelt pooleks.
Kõik on siin olemas: lasteaed, muusikakool, spordiplats, ujula. Isegi vesimassaaž. Ja vald hoiab kõiki ülal. Riik hoiab jällegi valda väikest viisi ülal. Ning kõik on rahul. Mina olen ka rahul.
Anneli Tamm on rahul. Maalib korruselamu koridori kenamaks. Praegu on see mürkroheline. Mürgitab inimeste hinge. Parem oleks beež. Sest siis ei märka mõnikord ka seda, kui asi on juba...

Spordisõber Tiit 50

Tean üht Tiitu. Ei, ma tean kaht Tiitu, aga üks neist pole praegu see. Jutt on spordiraamatu-Tiidust, spordiajaloo kroonimata kuningast Tiit Läänest, kes eilsel päeval 50 aastat vanaks sai. Mees on oma 50 eluaastaga kirjutanud, koostanud, toimetanud 50 raamatut. No tehke järele! Või makske kinni, näiteks kogu tiraaž.
Veelgi enam, Tiit on pealt näinud enamike Eesti kaasaegsete olümpiavõitude sündi, kolanud ringi mööda OM-e, MM-e, EM-e, vedelenud hotelllides oma elust rohkem kui aasta jagu.
Aga peamine - mees on samal ajal olnud kogu aeg oma kodukandi poeg, Paduvere patrioot selle kõige paremas mõttes. Au ja kiitus! Pöörake mööda Piibe maanteed Tartu poole sõites peale Vaimastveret vasakule Paduvere poole, tema muuseum asub paremat kätt.

Armastan Eestit

Võta pliiats ja proovi joonistada Eesti rannajoont! Proovisid? Ja kuidas läks? Mitmenda poolsaare juures endas kahtlema hakkasid?
Tegelikult on tulemusest tähtsam joonistamine ise. Sest paratamatult kipume me lihtsustama. Sildistama. Pildistama.
Siinkohal üks pilt Eestist, autoriks noor hiidlane Valdek Alber.

Pikk tee käidud

Mõtlesin ühel päeval laste sõrmejälgedele paberil. Lapsed saatsid oma jäljed ühele koolimehele. Ja lapsed ütlesid sellele mehele nii:

Elu on nälg
kauguse,
kõrguse,
sügavuse
suure ja sinise
järele.

Teen ja tahan
tahan ja teen
ja ma ei jäta järele
kuni on jälg
mis tõesti
MINUST
jääb järele.

Sügis on käes

Juba sumpan sügisetes,
kandadeni vammus
otsin seda, mis on homme,
aga oli ammu.
Pihku pigistame sõrmed,
veri vaikib. Hangub.
Elu läbi klaasi viipab,
eilsed sõnad hambus.

Kuidas ma luulevõistluse võitsin

Laupäeval, kui ma esimest korda elus luulevõistlusele sõitsin, valitses tõeline luuletaja-ilm. Tuul sasis puudel viimaseid lehti ja keerutas õhus vihmapiisku, taevas oli valmis talve tantsule paluma. Luuletajad tulid, mõnel kooli vormimüts peas, mõnel silmaalused tundelisusest pisut tuhmid, mõnel sõltumatust või isegi ükskõiksust rõhutav riietus üll.
Kõndisime koos Aruküla mõisa trepist üles. Trepp oli mõnusalt kulunud, veel palju rohkem, kui sel
ajal, kui koolipoiss Kalju Lepik sellel oma susse sahistas. Lepikut kahjuks pole enam, on vaid hinge pugevad luuletused ja kivi tema kodumaja kunagises asukohas.
Kool, mille sümboliks ja suurvaimuks Lepik praegu on, töötab Aruküla mõisas aga endiselt. Ikka veel on ka tüdrukuid ja poisse (eriti küll just tüdrukuid), kes tahavad oma hinge paberile välja kirjutada. Ja pärast selle teistele ette lugeda.
Kalju Lepiku VI luulevõistlus oligi suuresti ettelugemisvõistlus, innustust saanud sellest, et Lepik ise oli iseenda loomingu vaieldamatult parim esitaja.
Ka mina olen oma loomingu parim esitaja, seda küll põhjusel, et teised mu salme vaevalt valju häälega lugema hakkavad. Ja laupäevast alates olen ma ka Kalju Lepiku luulevõistluse võitja. Ühtki teist täiskasvanut seekord lihtsalt kohale ei tulnud. Küllap on majandusraske aeg tindi sulepeast kuivatanud. Sest kartulivõtmise-põhjust oktoobri teisel nädalavahetusel enam tõsiselt võtta ei saa.

Tselluliidipidu Rakveres

"Vaata, kui paks see veel on!" torkas umbes kaheksa-aastane poiss Rakvere Spordikeskuses sõrmega õhku. "Aga kus sellel jälle on alles tissid! Nagu naisel!" vastas teine.
Poisid ei valetanud. Üllatavalt tüsedaid ja vormist väljas mehi, aga ka naisi, askeldas nädalavahetusel Rakvere Spodikeskuses tõesti rohkelt. Nimelt peeti seal 16. sumo maailmameistrivõistlused, lisaks veel 7. naiste MM, 9. juunioride MM ning esimene naisjuunioride MM. Nii et puhisevat pusklemist ja tselluliidiauke tuharatel enam kui küll!
Tselluliit tselluliidiks. Kaaluge ise 150 kilogrammi ja tagurdage taguots siis peegli ette, küll te siis näete. Erinevus on vaid see, et kodus te sellise välimusega medaleid ei võida, spordiväljal aga küll. Ning pärast võitu jaksate isegi õhku hüpata, nagu tegi seda ukrainlanna Olga Davõdko vaatamata oma 140-kilosele kaalule.

Miks mul on Islandist kahju

Island on käpuli. Mitte ainult maana, mille kohal taevas on juba maailma äärele kohaselt madalam, vaid pigem majanduslikult. Alles nad hõiskasid, et on arvestuses, kus nende sisemajanduse kogutoodang inimeste peale laiali jaotada, maailmas viiendal kohal. Nüüd pole nende jaoks kohta ollagi. Õnneks ei tule muidugi keegi nende kohta ära võtma ka, liiga kauge on see üksildane paik muudest maadest, liiga tumedat aurat õhkub lõpututest laavaväljadest.
Mis siis nüüd juhtus? Võibolla polnudki islandlaste redel, mida mööda nad kogu aeg üles ronisid, nii kindel. Võibolla polnudki sel kõiki pulki, mõned olid edutuhinas unustatud lihtsalt voolida.
Kahju on ikkagi. Islandlased tundusid nii sümpaatsed, asjalikud. Nende tegevus näis mõõdetuna, otsekui sümbolina mõttele, et sa ei saa maailmas teha rohkem, kui loodus lubab. Nüüd siis selline vops, lops, laks.Poleks maa sees keevat vett, jääksid selle tule ja vee maa lapsed tänavusel talvel külma. Poleks puhast vett, jääksid nad janusse. Ning poleks meres kalu, võiksid nad, valged linad ümber, kõndida oma väikestele maakalmistutele, kinnitades enne seda hauakivi äärele paar väikest lindu.

Varsti on võistlus

Mida lähemale homne jõuab, seda enam hakkan ma hinges värisema avaliku luulelugemise pärast. Jah, tunnistan, et mulle pisut meeldib ette lugeda, eilegi lugesin pojale viienda klassi ajalooõpikut veidi ette, aga eelistan esineda kindla headusega tekstiga. Sellega, mis on juba raamatuks saanud. Seepärast värisengi, kui loen järgmisi ridu:

Varjud välja lähevad,
tuppa tulevad ööd.
Messingist lusika võtad,
vaikides kuuvalgust sööd.

Kuljuseid kõliseb kõrvas,
sõrmed on sahisev siid.
kes sa oled, kes tuled?
Kuhu sa hommikud viid?

Soki-kudumis-varrastes
sala sahiseb heie.
Kapi nurga peal raamatus
kõneleb issameie.

Raamatuks saamise tee

Räägin Viljandis peetaval konverentsil Hubert Pärnakivist, eelmise sajandi Eesti ühest vägevamast jooksjast. Õigemini, ma ei räägi mitte niivõrd jooksjast, vaid sellest, kuidas inimene võib ja peab olema eelkõige inimene, kuidas inimeseks olek võib olla aluseks kõigele muule: lõpututele treeningutele, külma ja kuuma kannatamisele, võistlusele mõistuse kaotuseni.
Õnneks on Hubert Pärnakivile võrdlusena kõrvale panna tema kaasaegse, sõbra ja konkurendi Lembit Virkuse saatus. Nad olid treeningul kõrvuti, olid rajal kõrvuti, ometi troonib üks neist meestest kujuna ning raamatuna, elava mälestusena meie keskel, teist aga teavad vaid need, kes teavad. Virkus oma mõistusvälise kompromissitusega, lapsepõlves läbi elatud hirmu, ahastuse ja üksi jäetusega sööstis kui kleenuke jäälõhkuja läbi elu, end vastu teravat jääserva pidevalt katki lõigates, pere ja sõprade toetusega Pärnakivi aga noppis võite nagu kaval rebane, lükates viiimasel meetritel võidukalt rinna ette.

Mis maksab turul mälestus?

Foto: Raivo Tasso, Maaleht

Hapukurk – 70 kr kg. Issand tule appi! Kas siis maailmas pole enam kurgikasvatajaid ja -hapendajaid, et kümne kilo hapukurkide eest saaks osta juba mahakantud Žiguli!

Hapukapsas – 30 kr kg. Magus lõhn lööb pütist ninna. Umbes niisugune, nagu siis, kui isa puunuiaga kapsastest mahla vajutas ja mina paljajalu nuial raskuseks seisin. Inimesed, tehke ise hapukapsast! Kui hea see tunne on! Aga miks ma ise teen siis hapukapsast veel ainult mälestustes?

Õun “Kuldrenett” – 35 kr kg. Looja arm! Koduaias kukkusid “Kuldrenetid” mõnusalt potsatades murule, maksmata kroonigi. Praegugi võib vaiksetel sügisõhtutel Eesti aedades istudes kuulata, kuidas õunad sajavad ilma, et keegi nende eest sajalisi küsiks. Kui saaks kuidagi, kasvõi läbi Interneti, teha nii, et see, kellel koduaia õuna on, pakuks neid teistelegi. Meie, õunatud, oleme nõus kohale sõitma. Ja maksama 35 krooni ämbritäie eest, mis muidu lihtviisiliselt ära mädaneks.

Jõhvikas – 40 kr kg. Ma tean nüüd üht head jõhvikakohta. Maja ukse juurest seitse minutit autosõitu ja siis tosin minutit jalgsikõndi. Edasi nii kiiresti enam ei kõnni, pind õõtsub jalge all ja mätastelt valguvad punased marjanired. Ning hinges on hiljem nii hea jõhvikasurin.

Vihmad vajuvad veeks

Lihtsad asjad omaette,
nelja tuule telgis.
Sada sadu tilgub vette,
päikest silma helgib.

Soe käib läbi südamete,
külm käib talve kannul.
Ennast ilma igaveseks
valvama me pannud.

Päev käib üle silmapiiri,
öö käib üle päeva.
Paljud pilvi vaatavad.
Vähesed, kes näevad.

Eile nägin ma sügist

Ma armastan sügist. Ma armastan veel paljusid asju, aga sügist armastan ma teiste hulgas. Õieti on sügis üks neist, mis teisi armastusi sünnitab.

Päike vajust metsa taha. Muidugi pole see mingi ime, kuhugi, kas mere või metsa taha, peab ta ometi vajuma. Või kui metsa ja merd pole, siis niisama maa kumeruse taha.

Aga eile vajus ta kuidagi eriliselt. Paistis juba peaaegu raagus kaskede vahelt. Kased olid päikesel otsekui triibud. Vaatasime pojaga seda, siis mängisime jalgpalli edasi.

Sügisel on hea aias jalgpalli mängida, ainult õuntele on valus kukkuda. Seepärast korjasimegi õinad puude alt ära. Mõnus oli korjata, ehkki ma pole suurem asi painduja-kummarduja.

Muidugi on sügis kurb ka, aga palju neid laule ikka rõõmust sünnib. Või siis, et suu laulab, süda muretseb. Muretseb kasvõi Islandi pärast, kus kõik tundus minevat nii ilusasti, aga nüüd otse vastupidi. Et pidi tulema kevad, aga tuli sügis.

Aga sügisel ongi maailma parem näha. Puud on rohkem raagus, teised jälle piisavalt värvilised, et esile tõusta. Seega, vaadakem silmapiiri poole!

Koerus pole koerus

Ees seisab tähtis silmapilk.
Hakkan rahva ees luuletusi lugema (see pildil olen ka mina).
Narr tunne on, aga ehk saan hakkama.
Kooliõpetaja kutsus, piinlik ära ka öelda.
11. oktoober on see päev, kui luulet lugedes Kalju Lepikule mõtleme.

Laisa laine aeg
Kui on päevad hästi vaiksed,
õhk ei ole tuul.
Kui on sõnad hästi vaiksed,
peatuvad nad suul.
Kui on meri hästi vaikne,
laine laisk ja hell.
Kui on väljas hästi vaikne,
vähe on siis kell.
Kui on süda hästi vaikne,
vahest siis on öö?
Keegi õues valgeid laike
vaikse suuga sööb.

21, mitte väga palju

Maaleht on nüüd 21-aastane. Ma olen pisut vanem (küll mitte nii vana, kui see lustakas mees pildil), aga ka juba kolmandat korda Maalehes tööl. Miks, sõber, küsite minult. Ma ei tea. Ühel hetkel ma tüdinen sellest kord nädalas ilmumisest, võibolla mitte väga noorest kollektiivist ja aruteludest teemal "kes siis ikkagi on meie lugeja". Siis ma lähen Äripäeva või Postimehesse, mõtlen seal elu üle pisut järele ja tulen jällegi tagasi.
Kui ma tagasi olen, tundub kord nädalas just paraja ilmumistempona, kaaslased just parajas vanuses ning lugeja on endiselt truuks jäänud.
Kõik see muidugi ei tähenda, et ma ühel hetkel taas ütlen "Ma nüüd lähen!" ning tõttan meie kolla-rohelisest maailmast siniste kauguste poole. Et siis...
Mis siis ikka. Palju õnne, Maaleht. Olla 21 ja olla elus polegi nii paha kooslus.

Kuskohast kulgeb kuulsuse joon?

Kohtume, mina ja kuulsus. Mina olen mina, kuulsus on kuulus. Vaatan teda alt üles. Aleksander Tammert on muidugi minust mitu sentimeetrit (ja veel mõned sentimeetrid) pikem kah, aga alt üles vaataksin ka seitsmel muul juhul. Peaaegu sama vana mees kui mina, aga ikka jandib veel oma kettaga. Näeb, et Kanteri ketas libiseb läbi õhu nagu tuline nuga läbi või, aga ei jäta ikka veel järele. Juuresoleval pildil pole muidugi Sass Tammert, nagu isegi näha võite. Sellel on Johan Markus Oll (vasakul) ja Gerd Kanter (paremal).

Kohtume teise kuulsusega. Tiidrek Nurme, värske Eesti rekordimees, vahva olümpiamees. Tiidrekule ma veel alt üles ei vaata. Jookse enne paar tiiru ümber maakera ja siis veel peaaegu neli kiiret ringi staadionil, siis võtan mütsi peast, kui vastu tuled! Muidu aga pead leppima sellega, et harjud rahvamassis nagu tuhanded teisedki, kes on 4.80 teivast hüpanud, mõne pildi joonistanud, paar laulu laksutanud või tuhat salmi treinud!

Oo, tere! Järgmine kuulsus. Ei, loomulikult olen ma sind telekas näinud, ainult et nimi ei tule meelde. Teil on ju telekas kuulsuste vabrik, keerad nuppu ja järjekordne staar ongi tehtud. No nagu lauavabrik, ainult et igale lauale ei hakata nime panema, aga staaridele küll.

Õnneks on staaridel parajasti rinnasildid. “Taavi” loen ühelt. No suurepärane, sina oledki siis see Taavi, kelle pärast öösiti padjad märjaks nutetakse. Mina olen Sulev, minu pärast nutavad hoopis vähemad. Ja ka ainult siis, kui ma neile kogemata olen liiga teinud.

Tahtsin vabandust paluda, et ma sind kohe ära ei tundnud, aga sinusuguseid on juba mustmiljon ja tuleb iga päevaga üha juurde. Nii et usun, et kui ühel päeval kalmuaiale kolin, on kõik need, kes maha jäävad, eranditult superstaarid.

Olen ikka põllumees kah

Kui töötad Maalehes, oodatakse sinult, et sa kasvõi pisutki tunneksid kaasa neile põllumeestele, kes tänavu oma viljaga hädas on. Esitan siinkohal oma julgustava kaastundeavalduse.

Kannudes piim läheb hapuks,
silmapiir äikesest hall,
põriseb piisk vastu katust,
sügise sinine sall

juba kammitseb kaela,
kahvatuks ehmatab õhk.
Koguneb põldude serva
sellesuvine põhk.

Kutsuge mind eesnime pidi!

Kui meie nimedest nimekiri koostatakse, lähtutakse tavaliselt perenimedest. Võibolla on tõesti niiviisi hõlpsam maailmas igaühele kindel koht leida. Ka loomade puhul öeldakse ikka Kass Artur ja Hunt Kriimsilm mitte vastupidi. Ning hundi ja kassi võib isegi väikese algustähega kirjutada.

Õnneks minnakse inimeste puhul üha enam seda teed, et eesnimi käib ettepoole ehk on tähtsam. Pealegi on võimalus, et su perekond ei saa, suuda või taha sinust hoolida ja on su hoopis lastekodusse pannud, jätnud, unustanud. Mis tähtsust on siis sellel, et su vanemad on kandnud perekonnanime Tamm, Kivi, Ivanov, Petrov, Sidorov.

Kui sa oled tuntud, teatakse su perekonnanime niigi, kui sa pole kuulus, aitab, kui su nimi on Villu, Maimu, Roman või Nikolai.

Narva poiss ja tema maailm

Üks poiss lamab kunstmurul. Lamab niisuguse näoga, et on haiget saanud. On ta kukkunud? On keegi teda löönud? On ta üldse teadvusel?

Ilmselt on teadvusel, ta silmad seisavad lahti ja ka liiguvad pisut. Aga ainult pisut. Ning pigem keerab ta silmad kummipuruse kunstmuru kui kõrvalseisjate poole.

Õieti on kõrvalseisjaid vaid mõni, neistki üks ei seisa, vaid põlvitab poisi juures. Kust sa pärit oled, küsib see sinise pluusiga tüdruk. Siilipeaga 5-6aastane poiss püsib endiselt liikumatult. Kui ta liigutabki, siis pigem poeb üha rohkem külje all oleva dressipluusi sisse.

Võibolla on ta hoopis venelane, kerkib teooria. Aga ma ei oska vene keelt, tunnistab põlvitav tüdruk. Siiski leidub ka mõni, kes oskab. Eto vaš drug, küsivad oskajad kõrval seisvatelt poistelt. Da. A otkuda võ? Iz Narvõ.

Poisid kihutavad oma kasvataja järele, aga nende “sõber” lamab ikka veel. Tema ümber kummub tema oma pisike maailm, hoopis lahus sellest maailmast, milles elatakse meetri kaugusel. Meetri kaugusel seisavad lapsed täispuhutud linnakese ees järjekorras ega vaata lamava poisi poolegi.

Selles linnakeses saab mõnusasti hüpata. Võtad kingad ära ning hakkadki üles-alla vetruma. Kui keegi järjekorras seismise asemel lamab, siis see on ta enda asi.

Küllap see poiss lastekodude spordipäeval vetrus ka lõbusasti üles-alla, aga siis sai haiget. Kuidas, ei tea keegi. Ja kui teab, siis ei ütle. Sest igaühel on oma maailm ja oma aken, millest ta maailma näeb.

Jooksujalu jõuavad kohale kasvatajad, haaravad poisi ning hakkavad tema jäist maailma lahti sulatama. Sest lõpuks on ju lõbus spordipäev ja seda tuleb nautida. Mis sellest, et enamik lapsi Eestis elab oma kodus ja võib öösel, kui külm või hirm hakkab, tulla põnt-põnt-põnt üle põranda vanemate voodisse.

Kuni aega on

ajapikku ajalikku

valitud ja vajalikku

armistunud armastusi

naeruväärseid narmastusi

tarka, aga tajumatut

harjunut ja hajumatut

tõsiellu tõkestatut

mõtiskellu mõtestatut

varjudesse vajutatut

maikudesse majutatut

üleliia üksi olnut.

Üleliia ükski polnud.

Vestlus perearstiga

“Hommikusöök?” – “Võileib, kaks lonksu jogurtit!” – “Võiks olla puder.”

“Lõunasöök?” – “Teinekord supp, enamasti paar lehttaignapirukat!” – “Pirukate asemel võiks olla supp või praad, rohkelt salatit juures.”

“Õhtusöök?” - “Tubli kõhutäis kell kaheksa, teinekord pannil soojaks säristatud toit!” – “Võtke parem midagi hautatut või keedetut.”

“Soolane toit?” – “Pigem ei!” – “Tubli.”

“Sigaretid?” – “Ei!” – “Tubli!”

“Kehakultuur?” – “Kui juba midagi oma spordiklubis teeme, siis põhimõttel “Võit või surm!” – “Kohe süda kloppima joosta on just see, mida vererõhuhaigel ei maksa teha. Liikuge aeglasemalt, sagedamini. Vaadake, et käed liiguksid. Ujuge, sõitke jalgrattaga.”

“Uni?” – “Kell 11 voodis, kell 7 väljas!” – “Kuuest tunnist peaks täiskasvanule jätkuma.”

Kuhu viib liutoru?

Armastan end umbes sellisena nagu olen. Aga mulle meeldib sellele armastusele ka kinnitust saada. Ehk teisisõnu: tahan tunda, et suudan tekitada hetki, mil aeg seisab paigal, tiheneb ühes kohas niisuguseks, et õhku võib lusikaga süüa.

Muidugi koguneb neid silmapilke sandi moodi vähe (või santi moodi), aga need annavad edasisele elule värvi (r-i võib ka rohkem põristada).

Mõnikord tuleb selleks ületada ka kerge judin eneses. Näiteks liutorust alla sõites. Näiteks Rakveres, kus liutoru tundub nagu ettekujutus põrguteest.

Olla tulemägi?

Mida on andnud mulle aastad?

Olen rohkem isepäine. Võibolla isegi rohkem kui tahaksin.

Olin harjunud olema hea laps, sealt edasi on teekond pidevalt kulgenud isemõtlemise suunas.

Mõneti on see hea. Tunnen, et noorus on minus alles. Ja elu meeldib mulle.

Ja mulle meeldib rahuliku häälega rahulikest asjadest rääkida. Või siis naerda pikali kukkumiseni.

Vahel karjun ka, ilma et see mulle meeldiks. Aga tulemägi on ka üpris rahulik seni, kuni maad väristama hakkab. Järelikult - sisemiselt ma ehk nii rahulik polegi.

Kus on siis tasu?

kui ma ei kardaks sõnadega keerutada

ütleksin nii, et pilved ongi tasu

pilvitu taeva nägemise eest

öö on tasu
toimeka päeva eest

kaheksiolemine
üksinda veedetud päevade eest.

Minevikul on maitse

Aeg lammutab hooned, lükkab ümber karja-aiad, pillutab laiali saunakerise, mädandab laululehed, milledelt meie vanemad laulsid mälestuslaule oma kallitele lahkunutele.

Ajal on aga oma vari – see on lugu. Aja lugu. Seda lugu enda järel vedades jätab aeg maha pika vao. Jätab meie hingedesse. Ning et seda valutavat vagu kinni kasvatada, tulemegi me tagasi oma kodukohta, teeme jalad kasteses heinas märjaks, puudutame korraks sammaldunud kiviseina, otsime õunapuult kasvõi üht õuna, et tunda kasvõi korrakski, kuidas võis kunagi maitsta kodu.

Kohe Sarapiku talu sirelite taga on õunapuu, mille häält kuulatades võib öelda, et ühel päeval tuleb marutuul ja võtab ta endaga kaasa riiki, kus teda ootavad juba suislepad, martsipanid ja Krügeri tuviõunad. Siiski leidsin ma ka tänavu sellelt puult õuna ja proovisin seda. Ning sellest õunast valgus mu keelele mineviku veidi hapukat mahla.

Käisin juurte juures

Mu isa sünnikodu on paigas, mis asub küll kaardil, kuid kus ei ela keegi. See on Urtja küla Lääne-Virumaal. Tuled siia, hüüad, aga ainult mets kajab vastu. Lähed siit natuke eemale, ja kajab vastu soo.

Mõnikord tuleb tugevam tuulehoog ja sasib niitmata heina või soomände. Mõlemad on visad. Eriti soomännid. Lugesime mõned aastad tagasi siin männi aastaringe ja saime üle 60. Aga see mänd polnud jämedam kui tosin sentimeetrit.

Visa on pidanud olema see inimene, kes siin, kahe sooserva vahelisel liivaseljandikul eluga hakkama sai. Enam nii visasid inimesi pole. Minejad on siit läinud, tulijatele on tee aga olnud liiga kitsas ning auklik.

Minejad on läinud, jättes endast maha vaid mälestuse. Aga kui kaua elab mälestus? Parasjagu nii kaua, kui elavad need, kes mäletavad.

Tulin lihtsate sõnade pärast

Tahan kirjutada. Kirjutada lihtsate sõnadega. Et mõte ei jääks kinni lauseehitusse ja sõnade ülespuhutult keerulisse sisusse. Tahan öelda seda, mida mõtlen, et mind saaks ühte moodi mõista.

Viimane ei tähenda, et ma harjutatud sõnaseadmisoskust demagoogia alal ei kasutaks. Aga seda tuleb üha harvem ette. Demagoogia on sõnakunsti vormiks olemise kõrval ka vestluspartnerile haiget tegemise viis. Ja haiget on siin maailmas minutagi küllalt tehtud.

Miks olla eluvõõras?

Mõtlen eluvõõrastele.
Tahaksin olla pigem võõras, aga alati ei saa.
Elu lihvib meid endale tuttavamaks. Ning siis on paraku nii, et sa näed või vähemalt aimad ühe või teise teo tulemust ette.

Ette nägemine on paljuski vajalik, praktiline, aga mitte huvitav. Et oleks huvitav, peaks juhtuma midagi ootamatut. Et juhtuks midagi ootamatut, peaksid olema vaba. Et olla vaba, ei tohiks sa sõltuda sajast asjaolust, mida nimetatakse elukogemuseks. Ehk elu tundmiseks.
Seepärast ongi lapse nn eluvõõras maailm ehk valusam, aga kindlasti huvitavam.