Friday, September 30, 2011

Rooste, Runnel ja keegi kolmas

"Nüüd aga ilmus korraga kaks raamatut, mis mõlemad rajanevad ühel võttel läbi terve teose," kirjutab Jürgen Rooste ajakirjas Looming. "Ja mõlemal on ühesugune sihtmärk või aines."
Järgnev jutt ongi võetud sellestsinatsest Loomingust.
"Sulev Olli „Printsessi voodikohendaja päevaraamatu” iga tekst algab sõnadega „Kui me kohtusime” ning kirjeldab mõnd poeetilist, absurdimekilist tööd, mis muudab aiva imelisemaks tolle kohtumishetke tütarlapsega, muusaga (sest nõnda tekstist ilmselgelt välja tuleb).
Hando Runneli „Ütles mu naine” seisab aga koos pooleteisesajale leheküljele laotuvaist monoloogikatkeist, kõneaktidest, mis kõik on omistatud tollele ütlevale/õpetavale naisele.
Runnel laseb naisel esimeses ja viimases tekstis tutvustada end erilise olendina, „kuldkallistajana” — tos tehnilises mõttes jätab Oll lõpuks otsad lahti, tema raamatus puudub sulguv ring või teatav lõpetus — me võime muidugi oletada, et langevarjuriks õppimine viimases tekstis on kogu ülejäänud elu ja armastuse suhtes kuidagi täistähenduslik, aga enne seda on minategelane pidanud juba palju eriskummalisemaid ja lõplikuma loomuga ameteid, nii et pigem jätab Oll „otsad õhku”. Mis aga on mõlemale autorile eriomane ja loomulik, on töö häältega, kõneleja häälega.
Mingis mõttes on see vanamoodne, peaaegu teatraalne lähenemine — kirjanik mõtlebki kirjanduslikku ruumi ehitades arhitekti ja lavastajana. Kui üldiselt valitsevad luules praegu kas naturalismilähedased mina-hääled või siis häälte tohuvabohu, virvarr, siis Oll ja (ehk eriti) Runnel on otsinud ja silunud kõnelejat ja ta vahekorda maailmaga.
See on tänases luules iseloomulik veel näiteks Elo Viidingu mõningatele poeesidele, Jan Kaus on oma miniatuurides teadlikult välja mänginud eri kõnelejaid ja dialoogilisust, aga kõige selgemal, ehedamal ja jõulisemal moel on tollele tööle häälega asunud ja andunud vahest noor autor Kaur Riismaa, kes valdab erinevate kõnelejate väljajoonistamise keerulist kunsti (nagu Traat oma Harala-sarjas)... "
Edasi lugege ajakirjast Looming. Aitäh!