Mida lähemale homne jõuab, seda enam hakkan ma hinges värisema avaliku luulelugemise pärast. Jah, tunnistan, et mulle pisut meeldib ette lugeda, eilegi lugesin pojale viienda klassi ajalooõpikut veidi ette, aga eelistan esineda kindla headusega tekstiga. Sellega, mis on juba raamatuks saanud. Seepärast värisengi, kui loen järgmisi ridu:
Varjud välja lähevad,
tuppa tulevad ööd.
Messingist lusika võtad,
vaikides kuuvalgust sööd.
Kuljuseid kõliseb kõrvas,
sõrmed on sahisev siid.
kes sa oled, kes tuled?
Kuhu sa hommikud viid?
Soki-kudumis-varrastes
sala sahiseb heie.
Kapi nurga peal raamatus
kõneleb issameie.
No comments:
Post a Comment