Miks mul on Islandist kahju

Island on käpuli. Mitte ainult maana, mille kohal taevas on juba maailma äärele kohaselt madalam, vaid pigem majanduslikult. Alles nad hõiskasid, et on arvestuses, kus nende sisemajanduse kogutoodang inimeste peale laiali jaotada, maailmas viiendal kohal. Nüüd pole nende jaoks kohta ollagi. Õnneks ei tule muidugi keegi nende kohta ära võtma ka, liiga kauge on see üksildane paik muudest maadest, liiga tumedat aurat õhkub lõpututest laavaväljadest.
Mis siis nüüd juhtus? Võibolla polnudki islandlaste redel, mida mööda nad kogu aeg üles ronisid, nii kindel. Võibolla polnudki sel kõiki pulki, mõned olid edutuhinas unustatud lihtsalt voolida.
Kahju on ikkagi. Islandlased tundusid nii sümpaatsed, asjalikud. Nende tegevus näis mõõdetuna, otsekui sümbolina mõttele, et sa ei saa maailmas teha rohkem, kui loodus lubab. Nüüd siis selline vops, lops, laks.Poleks maa sees keevat vett, jääksid selle tule ja vee maa lapsed tänavusel talvel külma. Poleks puhast vett, jääksid nad janusse. Ning poleks meres kalu, võiksid nad, valged linad ümber, kõndida oma väikestele maakalmistutele, kinnitades enne seda hauakivi äärele paar väikest lindu.