Ma armastan sügist. Ma armastan veel paljusid asju, aga sügist armastan ma teiste hulgas. Õieti on sügis üks neist, mis teisi armastusi sünnitab.
Päike vajust metsa taha. Muidugi pole see mingi ime, kuhugi, kas mere või metsa taha, peab ta ometi vajuma. Või kui metsa ja merd pole, siis niisama maa kumeruse taha.
Aga eile vajus ta kuidagi eriliselt. Paistis juba peaaegu raagus kaskede vahelt. Kased olid päikesel otsekui triibud. Vaatasime pojaga seda, siis mängisime jalgpalli edasi.
Sügisel on hea aias jalgpalli mängida, ainult õuntele on valus kukkuda. Seepärast korjasimegi õinad puude alt ära. Mõnus oli korjata, ehkki ma pole suurem asi painduja-kummarduja.
Muidugi on sügis kurb ka, aga palju neid laule ikka rõõmust sünnib. Või siis, et suu laulab, süda muretseb. Muretseb kasvõi Islandi pärast, kus kõik tundus minevat nii ilusasti, aga nüüd otse vastupidi. Et pidi tulema kevad, aga tuli sügis.
Aga sügisel ongi maailma parem näha. Puud on rohkem raagus, teised jälle piisavalt värvilised, et esile tõusta. Seega, vaadakem silmapiiri poole!
No comments:
Post a Comment