Kuidas ma luulevõistluse võitsin

Laupäeval, kui ma esimest korda elus luulevõistlusele sõitsin, valitses tõeline luuletaja-ilm. Tuul sasis puudel viimaseid lehti ja keerutas õhus vihmapiisku, taevas oli valmis talve tantsule paluma. Luuletajad tulid, mõnel kooli vormimüts peas, mõnel silmaalused tundelisusest pisut tuhmid, mõnel sõltumatust või isegi ükskõiksust rõhutav riietus üll.
Kõndisime koos Aruküla mõisa trepist üles. Trepp oli mõnusalt kulunud, veel palju rohkem, kui sel
ajal, kui koolipoiss Kalju Lepik sellel oma susse sahistas. Lepikut kahjuks pole enam, on vaid hinge pugevad luuletused ja kivi tema kodumaja kunagises asukohas.
Kool, mille sümboliks ja suurvaimuks Lepik praegu on, töötab Aruküla mõisas aga endiselt. Ikka veel on ka tüdrukuid ja poisse (eriti küll just tüdrukuid), kes tahavad oma hinge paberile välja kirjutada. Ja pärast selle teistele ette lugeda.
Kalju Lepiku VI luulevõistlus oligi suuresti ettelugemisvõistlus, innustust saanud sellest, et Lepik ise oli iseenda loomingu vaieldamatult parim esitaja.
Ka mina olen oma loomingu parim esitaja, seda küll põhjusel, et teised mu salme vaevalt valju häälega lugema hakkavad. Ja laupäevast alates olen ma ka Kalju Lepiku luulevõistluse võitja. Ühtki teist täiskasvanut seekord lihtsalt kohale ei tulnud. Küllap on majandusraske aeg tindi sulepeast kuivatanud. Sest kartulivõtmise-põhjust oktoobri teisel nädalavahetusel enam tõsiselt võtta ei saa.