Juba sumpan sügisetes, kandadeni vammus otsin seda, mis on homme, aga oli ammu. Pihku pigistame sõrmed, veri vaikib. Hangub. Elu läbi klaasi viipab, eilsed sõnad hambus.
Olen parajalt sellises eas, millises olla tahan. Tahan olla selles eas veelgi, et korjata hilissuviste lillede mett. On seda palju, küsite? Ma ei vasta teile. Miks küll?
No comments:
Post a Comment